Friday, March 23, 2012

I believe there's improvement

Eile oli jälle päris mõnus. Sain Albatrossi vahepeal isegi traavis (mis meil praegu on raskem kui galopp) mingiteks perioodideks hästi mõnusaks ja pehmeks, nii et ise suutsin enam-vähem rahuldavalt istuda ja Albatross hoidis kenasti pehmet kontakti. Ma ei tea - see on mingi tõsine eripära tal, et teda ei saa mitte millekski SUNDIDA, vaid alati peab hobune ise valima selle õige tee. Ma arvan, et see on kohati seotud sellega, et ta on suur ja füüsiliselt igast küljest NII TUGEV, et tegelikult ta jõuab kõigele vastu hakata, mida ta teha ei taha. Vastuhakk võib olla aktiivne (nt kui teda jõuga on üritatud treilerisse panna) või passiivne (nt kui ta trennides mingitele minu märguannetele ei reageeri, suulisele kangelt oma lõugu vastu hoiab vms), aga kui ma ei suuda teda "veenda", et minu soovitud vastus on antud olukorras parim variant, siis ta lihtsalt ei vasta sellega. Ja nii ongi.

Kui seda kontaktiteemat nüüd eelneva jutuga seostada - siis seekord ka hoidsin lihtsalt käsi võimalikult paigal ning liigutasin suulist minimaalsel määral ainult siis, kui tundsin, et ta liiga raskeks eest läheb. Samal ajal küsisin aktiivset liikumist ja andsin talle aega sellise kontaktiga harjuda ja aru saada, et see sõltub TEMAST, kui meeldivaks või ebameeldivaks see kujuneb. Neil hetkedel, kui ta kangeks läks, viisin pigem kätt ettepoole ja kõrgemale, et ta saaks jälle selle meeldiva kontakti suunurgast leida, selle asemel et kätt allpool ja talle vastu hoida, et ta "järgi annaks". Point ei ole selles, et hobune ratsmekontaktile järgi annaks, vaid selles, et ta ise pehmet kontakti leida püüaks! Ma ei tea, kui palju ma seda mõtet siin blogis (ja oma peas) korranud olen, aga see on lihtsalt üks kõige tähtsamaid asju hea ratsastuse juures üldse. Ja tuleb kasuks piisavalt palju korrata, juhul kui ka mul endal kipub see põhitõde mõnikord meelest minema ja jälle "valedele jälgedele" sattuma hakkan.

Saime ka mõned täitsa mõnusad keskmised traavid. Sammude pikendamine traavis ei ole kindlasti mitte Albatrossi tugev külg, aga õnneks on keskmine ja pikendatud traav minu arvates selline liikumine, et hobuse seljas sa tunned 100% ära, kui ta asja õigesti teeb. Kiiremate sammudega edasi jooksmine on hoooopis midagi muud, kui see, et hobune tõeliselt tõukab ennast tugevamalt ja pikemate sammudega edasi... selles ei ole võimalik eksida, kui sa õiget asja kordki tundnud oled.

Albatrossi puhul pean alati meeles hoidma, et mitte sammude pikendamisega üle pingutada. Mõnikord läheb asi algusest peale võssa, kui ettevalmistus hea pole, aga mõnikord algab asi suurepäraselt ja kuna tunne on nii hea, siis ma mõtlen et - no praegu ta jõuaks küll veel naaaatuke rohkem pingutada. Tavaliselt ei jõua siiski ja rikun hea asja oma liigse nõudmisega ära, misjärel järgmine kord on juba jälle raskem neid häid samme isegi alguses kätte saada, sest Albatross juba ennetab minu ootuseid ja hakkab kohe nõgusa seljaga kiirustama. Kui ma aga vähegi suudan ennast kontrollida ja selle "õige tunde" kättesaamisel lihtsalt kergelt hoian hobust ja lasen tal oma energiat õigesse kohta suunata, siis on juba täitsa heaaaa, tema kohta. :) Praegusel hetkel siiski on veel ülekaalus "mitte päris nii head" sooritused, aga algus on tehtud vähemalt.

Ainuke halb asi on see, et mu vasak jalg on vist otsustanud ratsutamisest loobuda. See on mingi veider asi, mis varem väljendus alaseljavalus peale trenni, aga nüüd viimasel ajal hoopis selles, et ma reaalselt EI SAA sadulasse istudes ühte jalga kõrvale ja alla sirutada, ehk esimesed paar minutit istun kuidagi ekstrakõveras, ühe külje peal ja üritan jalga tasapisi liigutades õigesse kohta saada. Hea külg on muidugi see, et natukese aja pärast see õnnestub ja siis pole terve trenni jooksul mingit valu ega probleemi enam, kui jalg "ära on harjunud", aga... no need esimesed minutid on küll juba täitsa ebameeldivad.

No comments: