Albatross otsustas üks päev testida, kas mu rangluu on ikka piisavalt korralikult kokku kasvanud. Õnneks oli. :D Ja no ta on ikka armas, suudab mu nii ilusasti kergelt pehme liiva sisse potsatada, et midagi ei anna tunda. Talle vist ühest tõestusest ei piisanud, sest järgmine päev üritas jälle, kui me peale trenni jalutamas käisime. Sel hetkel, kui ta parasjagu oli otsust langetamas, kas oksarisuhunnik tuleb kallale või mitte, hüppas kuskilt nurga tagant kaks värvilistes jooksudressides pühapäevasportlast välja. Seekord suutsin ise vähe paremini tasakaalu säilitada ja sadulas püsida, aga... üldiselt tundub, et tal on kevad südames ja peab seal seljas natuke rohkem reaktsioonivalmis olema.
Eile osalesin spontaanselt talli juubeli puhul korraldatud takistussõiduvõistlusel. See oli korralik 90 cm ja ma ei ole eriti palju selliseid parkuure sõitnud, aga mind sunniti... :D Ja no kuna mulle anti Epicuros, siis kuigi ma istusin tema seljas eile esimest korda (samas ta on ka ainuke hobune vist meie tallist, kellega ma oleksin nõus sellises eksperimendis osalema ilma eelnevalt harjutamata :D), oli päris vahva. Ma olen küll mõne koolisõidu-schoolmasteri seljas saanud ennast harida, aga sellist takistussõiduhobust, keda sa lihtsalt aktiivsena hoiad ja takistusele juhid ja KÕIK muu sinu eest ise ära tehakse... sellist vist polegi veel olnud. Ma oma Albatrossi ja igasuguste noorte või tooreste hüppajatega polegi varem taibanud, et parkuuri läbimine saab nii lihtne olla. Ja pani mind mõtlema jälle sellele, KUI palju üks selline hobune väärt on, kes algajale takistussõitjale kõik asjad nii lihtsaks teeb.
No comments:
Post a Comment