Tuesday, September 4, 2012

Taanis olin kuni augusti viimaste päevadeni ja... ikka oli natuke jälle kurb ära tulla. Aga nüüd mul on aega oma suvel saadud teadmisi ja oskusi siin üritada lihvida ja ära kasutada, et siis loodetavasti mõne aja pärast jälle juurde õppima minna.

Viimastel päevadel jõudsime isegi väikestele võistlustele 4-aastastega. Nad on niiiii vahvad hobused ja seetõttu mul tegelikult lõpus oli täitsa mure, et ma ei oska nendega ikka piisavalt hästi ratsutada... ja no ega tegelikult ei oskagi, sest meie koostöö oli minu arvates kaugel ideaalsest, aga võistlustel saime sellegipoolest ühega täitsa hea keskmise hinde 8,2 ja teisega samuti rahuldava 7,7 (tegemist oli siis noorhobuste klassiga, kus hinnatakse allüüre ja hobuse potentsiaali põhimõtteliselt). Ma tean küll, et nad suudaks veel palju paremini - kui oleks kogenum ratsanik ja rohkem aega treenida - aga mu arust olid nad supertublid siiski. :) Ja käitusid ka üsna ilusasti arvestades seda, et poolteist kuud tagasi olid mõlemad alles täkud...

Kuna võistlustelt eriti ilusaid pilte ei õnnestunud saada, siis panen mõlemast ühe "kodupildi" kah. Eks nad ühesugused mustad ole mõlemad, aga noh... :) Esimesed kaks pilti on ühest hobust ja teised kaks teisest, easy.




Käisime ka Taani trakeenide finaalis ja meie Prize valiti aasta trakeenimäraks! :) Ja kõige lahedam on see, et Prize on täiesti "omatoodang", tema isaks on meie enda kasvanduse noortäkk (erinevalt enamikust finaalihobustest, kes on saadud Saksamaalt tellitud kõige hinnalisemate täkkude spermaga). Nii et super! Aga no ta on ka üks väga kena hobune, peab tunnistama...

Nüüd olen aga tagasi Eestis. Mis Albatrossi puutub, siis... ma olen isegi positiivselt üllatunud. Juttude järgi pidi ta sammus ok olema, aga traavis ikka kehvapoolne, kuid minu arust on asi ikka tunduvalt parem, kui kevadel või suve alguses. Jah, ta hoiab endiselt traavis seda esijalga, aga... kui ta nüüd näiteks tagasi Tartusse kolis ja esimest päeva karjamaal teiste hobustega ringi jooksis, siis oli longet vaevu-vaevu näha. Ja ma arvan, et tema olukorda arvesse võttes on selline seis hetkel suht hea. Seda enam, et tal endal ei tundu liikumise vastu midagi olevat (no uues kohas muidugi jookseks ringi nii või teisiti, aga ka Kurtnas tegi küll vahel kiiremaid liigutusi, ilma igasuguse ilmselge põhjuseta). Nii et ma loodan ja usun, et tal on praegu karjamaal elada täitsa ok, ei ole pidevalt halb ja valus olla.

Ma nüüd pean natuke uurima ja otsima infot veidi teistsugustest nurkadest ja netiavarustest, kui siiani harjunud olen, aga olen täitsa kindel, et leian võimaluse tegeleda ja õpetada Albatrossi ka sellisel viisil, mis tema jalale rohkem koormust ei anna, kui karjamaaelu - aga loodetavasti teeb vähemalt olemist natuke huvitavamaks. Alustasin uuesti klikkeriga (ma ei tea, mitmendat korda juba... aga mul pole püsivust olnud), proovisin karjamaal lihtsalt ta huvi äratada ja kui see juba õnnestus, siis klikkisin ka mõnede Albatrossi jaoks hästi lihtsate harjutuste peale (pea langetamine, taandamine). Ja maneežis/platsil oleme mõned korrad proovinud sellises stiilis algharjutusi, mida Taanis Bent Branderupi juures olen näinud õpetatavat. See on samuti midagi, mis minu arvates meile sobida võiks - loomulikult jätame välja harjutused traavis ja kiiremates allüürides, aga... korrektne painutamine läbi keha, raskuse tagaotsale viimine ja muu selline ei tohiks talle halba teha, kui asja aeglaselt ja tasakaalukalt edasi arendada.

Transport kulges hästi, kuigi... mu närvid vist ei kannata varsti enam tema treilerdamist välja. Sain teda seekord 3 päeva enne sõitu treileriga harjutada, mis ei olnud just ülemäära palju, aga siiski rohkem kui üldse mitte. Sellegipoolest tuli mul pühapäeval (mil pidime ta Tartusse tooma) enne sõidu algust meelde, kui halvasti eelmine kord jälle läks + juba mitu plaani sellel päeval oli nässu läinud, nii et mul oli juba ennetavalt suur masendus ja kurbus ja kartus, et asi ei õnnestu. Albatross õnneks on niiiiiiiiii supertubli poiss, et hoolimata minu väga valest suhtumisest ja olekust tol hetkel kõndis ta ilusasti treilerisse nagu eelmistel päevadel harjutatud oli ja ei põhjustanud mingeid probleeme ei laadimisel ega ka sõidu jooksul. Vahepeal käisin piilumas ka - oli natuke mureliku ilmega küll, aga rahulik.

Kohale jõudes jooksis esimene päev küll karjamaal hoolega ringi, aga minu arust mitte seepärast, et ta oleks närviline või stressis transpordist, aga ta lihtsalt üritas paarile vanemale ruunale kohta kätte näidata ja omale karja üle võita. Nendesamade ruunadega on ta varem ka jagelenud... Selles mõttes on Albatross muutunud nagu öö ja päev - kunagi oli väga pikalt karjahierarhias kõige madalamal, aga mingist hetkest otsustas hakata enda eest seisma ja nüüd juba arvab, et ei ole sugugi kõigil lubatud "tema hobuste" juurde tulla. Siin Ados käitub ta aeg-ajalt lausa veidi täkulikult. Noh, ma loodan igatahes, et nad rahunevad seal varsti maha ja saavad oma asjad paika pandud. Ruumi jätkub ju kõigile ja hobuseid on piisavalt ka mitme karja moodustamiseks, kui nad muudmoodi hakkama ei saa.


Oma hobune on muidugi alati eriline, aga mu arust Albatross on lihtsalt imeilus! Täpselt selline nagu mulle meeldib. :)

Ja siis veel tulid pühapäeval teised kaks tegelast, kellega ma nüüd sügisest tegelema hakkan. Üks on pisike ülivahva 4-aastane ruunapoiss, selline hull aktivist ja süllepugeja; ja teine 5-aastane ruun, kelle õpetamisega alles alustati, nii et sadulas on mõned korrad juba käidud, aga mitte rohkem. Neid ma eriti hästi veel ei tunne, aga... küll jõuab. :)


2 comments:

Heli said...

Heh, vaatasin just pilte ja tahtsin kirjutada, et ta on ikka imeilus hobu! Ja siis jõudsin selle lõiguni, kus tõded seda ka ise :)

Ingrid said...

No näe, siis ei olegi asi ainult selles, et ta mul "oma" on, vaid tegelikult ka on ilus! :)