Sattusin Eurodressages äärmiselt asjaliku artikli peale, millega ma 100%-liselt nõustun ja hämmingus mõtlen, miks kõik ratsanikud samamoodi asjasse ei suhtu: http://www.eurodressage.com/equestrian/2015/03/22/classical-training-classical-or-cardiovascular
Minu enda jaoks on küll aastatega ratsutamistrennis saadav füüsiline koormus oluliselt vähenenud ja pean seda pigem positiivseks muutuseks - aga ega teistmoodi ei ole ka võimalik päevas 8 tundi ratsutada (nagu ma mõnel suvel harrastanud olen). Praegusel ajal väsin tõeliselt ära vaid siis, kui mõne nõudliku treeneri silma all vähemalt tund aega järjest korralikult tööd teha.
Aga sisulise poole pealt ka: mina üritan nii endale kui oma trennilistele (nii palju kui neid on) alati meelde tuletada, et liikumise ja ühtlase tempo säilitamine on hobuse ülesanne ja ratsanik annab märguandeid vaid siis, kui soovib selles liikumises mingit muutust. Ometi kuuleb niiiiiiiiiiiiii tihti seda, et igal sammul tuleks säärega hobust edasi ja aktiivsemaks sõita - selliselt sõidetud hobune aga ei saa kunagi korrektselt sääre ees olema. Kui ma tunnen, et hobuse tempo vajub ära või aktiivsus langeb, siis ei keskendu ma kunagi tugevamalt säärega sõitmisele, vaid pigem sellele, et hobune minu kergetele märguannetele paremini reageeriks ehk läheks paremini sääre ette.
Teine asi, mida väga tihti näeb, on see, et ratsanikud karistavad hobust ülereageerimise eest - nt hobune ei liigu edasi, kasutatakse kannust, hobune hüppab järsemalt edasi (reageerib üle), mille peale teda ratsmetest tagasi võetakse, sest ei tahetud ju nii palju edasiminekut. Teine variant: hobune kerib omal tempo üles, ratsanik võtab järsult teda ratsmest tagasi, hobune jääb koha peale seisma/hüplema (reageerib üle) ja ratsanik annab jälle säärt/kannust, sest ta ju tahtis lihtsalt rahulikumat galoppi, mitte seisma jäämist.
Jällegi - täiesti ebaloogiline käitumine hobuse treenimise mõttes. Ülereageerimist ei tohiks mitte kunagi karistada, sest hobune ju tegi, mis tahetud, lihtsalt liiga innukalt. MIKS keelata hobust tugevatele märguannetele reageerimast ja sellega teda tuimaks muuta, selle asemel et liiga "head" reageeringut kasutada ära kui suurepärast võimalust muuta oma märguanded järgmine kord kergemaks ja õrnemaks? Kes ei tahaks omale kergetele märguannetele reageerivat hobust? Noh... tundub, et sugugi mitte kõik.
Muidugi on sellel vähesel füüsilisel koormusel ja kergete märguannetega toimetulekul oma negatiivne külg ka - ratsutamistrenni ei saa enam väga efektiivseks kaloreid põletavaks tegevuseks pidada. :) Aga mis seal ikka, tuleb sadulast alla ronida ja hobuse kõrval vahelduseks joosta (ehk peaks äkki rännaku poole hoopis vaatama?)
Sunday, March 22, 2015
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
4 comments:
See säärega sõitmise teema on päris naljakas. Treenerina mõnikord ma satun selliste ratsanike ja hobuste otsa, kus kogu aeg jalaga sügatakse igal sammul ja jalg tiksub pidevalt kaasa ning hobune ainult jääb üha enam sääre taha. Ehk siis liiga aktiivne säär, mis hobust pigem segab kui aitab. Teine ja minu meelest kohati levinum koolkond seoses tundlikumate hobuste tekkega on ratsanikud, et üldse säärt hobusele vastu ei pane. Põhjendusega A) hobune jookseb alt minema kui grammikenegi jalg ligi läheb ja B) ei tohi säär vastas hoida, sest see teeb hobuse tuimaks. Ja siis vaatad kuidas hobune lippab mingis omas tasakaalust väljas rütmis ning ratsanik üritab siis ratsmega reguleerida seda kiirust ja pöördeid jne. Mind on vähemalt siiani igal pool õpetatud, et säär peaks olema kogu aeg hobuse vastas. Lihtsalt seal lebama ja olema võimalikult neutraalne ning kui vajadus tekib, siis saab see reageerida ja nii kui hobune vastab, siis on jälle neutraalne. Minu visioon on, et jalg aitab hobusel ette valmistada paindeid ja pöördeid ning aitab hobusel tasakaalu säilitada. Ma olen püüdnud ka kõiki noorhobuseid õpetada nii, et nad aktsepteeriks säärt ning ei kardaks seda ja oskaks vahet teha neutraalsel ja aktiivsel säärel. Ometi tekitab minu jaoks küsimärgi mõned koolkonnad, kus öeldakse "You only put the leg on when You want the horse go forward". Kas siis ülejäänud aja sõidetakse jalg hobuse külgedest eemal? Kuidas ja kas see säär toimib pööretes ja nurkades? Selliste tuimade hobuste puhul ma täitsa mõistan, et siis peaks säär tõesti vaid õhkõrnalt hobuse külgi puudutama ning ka aktiivne säär peab töötama nii, et hobune õpiks reageerima minimaalsele sääre survele. Ühesõnaga pika arutelu kokkuvõtteks, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem küsimärke tekib seoses selle ratsutamisega :)
Jaa, muidugi olen nõus, et hobune peaks taluma seda neutraalset säärt oma külgedel igal ajal - ja nt väljendi "put the leg on" all mõistangi mina pigem aktiivset sääre kasutamist (kuigi seda sõna-sõnalt eesti keelde tõlkides võib teistsugune arvamus jääda, jah) ja eeldan samuti, et muul ajal on see säär vaikselt vastu hobust, mitte kuskil eemal kõlksumas.
See ka jällegi tõsi, et sääretööd on vaja mitmetes olukordades. Võib-olla keskendusin oma postituses liigselt hobuse edasisõitmisele, aga idee ikka selles, et hobune vastab kergelt KÕIKIDELE märguandele ja säilitab seda tulemust suures osas ise kuni järgmiste märguanneteni, ehk siis mitte ainult edasiliikumist, vaid ka nt küsitud painet ja täpselt sama käib tagasivõtvate märguannete kohta - et kui poolpeatuste abil on hobune kokku sõidetud, siis ta seal niivõrd-kuivõrd ka püsib, mitte ei pane ratsmete järgiandmisel ajama (siia alla lähevad osaliselt ilmselt need mainitud tulised hobused, kes säärt ei kannata).
Kusjuures see sääre eest põgenemise teema on ka päris huvitav, sest... ma olen küll temperamentsete hobuste sõitnud, kes tahavad sageli kiirustada või kuhugi ära joosta - aga ma ei ole samas kunagi täheldanud, et nad seda mu sääre tõttu teeks. Pigem on see ikka nende mõistuses või tasakaalutuses või milleski muus kinni ja parasjagu kerge sääresurve neid enamasti ülemäära ei häiri. Aga see on puhtalt minu kogemuste põhjal ja oleneb jällegi kindlasti väga palju sellest, mis tasemel, millise suuna ja millise ajalooga hobusega tegu on.
Küsimärke on jah palju - samas kui kõik teaks, kuidas see 100% õige lahendus töötab, siis lähekski ratsutamine iseenesest vist üsna igavaks. :)
Kalorite põletamiseks ei pea isegi distsipliini vahetama, mõnus trenn on ka käe kõrval töö ning aitab juba mõnest minutist traaviharjutustest või hoopiski galopist ja on võhm väljas küll! :)
Jaa, tõsi küll! Kuigi, pean su kurvastuseks siiski ütlema, et selle maatööga on tegelikult täpselt sama lugu - mida rohkem edasi arenete, seda edukamalt suudab hobune oma allüüre koondada ja lõpeb asi ikka sellega, et hobune jookseb galoppi, aga inimene jalutab kaasa juba üsna vähenõudlikus tempos. :D
Post a Comment