Tuesday, September 8, 2015

Kord nädalas käib meil regulaarselt treener kah, ja kuna mu eelmine "trennihobune" on... tsipa keeruline eksemplar ja miskipärast eriti keerulisena näitab ta ennast siis, kui keegi trenni pealt vaatama või õpetama tuleb, siis mõtlesin, et pusin temaga mõnda aega ise, ja et Ziny peaks nüüd küll juba valmis olema üheks korralikuks trenniks ka. :) Ahjaa, seda vist eelmine kord ei maininud, aga Z longe seekord siiski taandus nädalakesega, nii et vägaväga loodan, et oligi lihtsalt mingi tobe väike vigastus ja mitte mingit hullemat ega taastekkivat jama.

Juba etteruttavalt ütlen ära, et ikka väga kasulik oli korra algusest lõpuni kellegi silma all sõita. Kõige toredam osa oli see, et kõik vead ja probleemid lükati kohe ja kiirelt 100% ratsaniku kaela. See ON tõesti tore, sest jube raske on kuhugi edasi liikuda, kui sa teed küll asju nii nagu treener soovitab, aga hobune ikka miskipärast ei toimi.

Kokkuvõttes tuli välja, et ma kipun ise seal seljas lihtsalt natuke liiga ettevaatlik olema ja ei tee oma tahtmisi piisavalt konkreetselt Zinyle selgeks. Selle peale võtab preili hüperaktiivne minu all muidugi kohe selle mõtlemise-otsustamise-tegutsemise enda peale ja siis lähevadki asjad veidi lappama. Kui nüüd keegi kõrvalt niimoodi tähelepaneku teeb, siis olen täitsa nõus, et Zynergie vajab vahel võib-olla natuke rohkem juhtnööre, sest ta ei ole hobune, kes oma mullis kuskil lihtsalt jätkab ühte asja, kuni midagi muud palutakse. Pean tunnistama, et seda piiri (millal ja kui palju talt asju küsida, korrigeerida või keelata) on mul isiklikult vägaväga keeruline õigesse kohta tõmmata - seda seepärast, et ma ei taha temast masinhobust vorpida, kes elu seisneb käskude täitmises, vaid üritan säilitada seda entusiasmi ja eneseväljendust, mis teevad Zinyst selle hobuse, kellena ta mulle nii väga meeldib. Samas tahan ma muidugi temast koolitada kuulekat ja mõistlikku hobust, mitte mingit vabakasvatusprodukti, kes oma tahtmise nimel üle inimeste trambivad. Neid kahte erinevat külge üheaegselt säilitada ja edasi arendada ei ole sugugi lihtne, aga ma asetaks selle meie treeningeesmärkide seas praegu vist esikohale, nii et loodan ikkagi katsetades (ja võib-olla vahel liiga ettevaatlik olles) leida selle õige tasakaalu. Ma endiselt arvan, et korralik ratsatreening (olgu see kasvõi tippspordi tasemel) ja õnnelik hobune ei pea tingimata üksteist välistama - lihtsalt see kombinatsioon vajab inimeste poolt veidi rohkem panustamist.

Aga trennist veel rääkides, siis üks väga konkreetne asi, mida ma kerge vaevaga parandada saan, on nt üleminekute kvaliteet. Ma pole kunagi tundnud, et Ziny oleks sääre taga vms, ometi ütles treener nii samm-traav kui traav-galopp üleminekutel, et esimesed sammud uues allüüris on väga ebakindlad ning et ta peaks konkreetsemalt sääre eest KOHE edasi minema. Loomulikult ei olnud probleem mitte selles, et Zynergie ei oskaks/tahaks säärele reageerida, vaid selles, et mina alateadlikult teda iga kord takistasin. Kuna varem kippus ta alatihti pigem liigselt kiirustama, siis sellest ajast peale ütlen ma talle üleminekute ajal, et "palun mine traavi, aga hääääästi tasakesi, mitte suure hooga" ja Ziny teebki täpselt seda - läheb vaiksele traavikesele üle, kuni ma otsustan, et hmm, võiks natuke aktiivsem olla, ja teda edasi sõidan. Tegelikkuses oleme juba ammu sealmaal, kus ma peaks lubama tal kohe esimesest sammust korralik ja hoogne traav võtta, mitte teda ise ülemineku ajal tagasi hoidma. Mine, aga ära mine ka? Ei ole hobuste elu sugugi mitte lihtne, kui nad ratsanike segaseid signaale omale lahti tõlkima peavad. Õnneks on Zynergie reageerimistega kõik senini korras ja nii pea, kui ma ennast parandasin, läksid meie üleminekud jupi maad paremaks.

Viimane trenn omapead harjutasin kontragaloppi jälle ja seekord sõitis ta lühikesed otsad mõlemat pidi imeväikse vaevaga ja juba päris hea tasakaaluga. Natuke läks kiiremaks tempo, kui ma suuna peale tagasipööret seina poole võtsin - nii et ilmselt ta ikka aimas, et veidi läheb raskemaks kohe - aga ega ma otseselt ei takistanud ka seda kiirendamist, sest hea galopirütm ja -tasakaal on mu arust esialgu olulisem kui 100% ühtlane tempo.

Ja järgmine asi, millega me tegelema peaks hakkama, on sääre eest astumine. Natuke olen seda varem katsetanud ka, aga... alateadlikult vist üritan seda harjutust vältida, sest kuigi teoorias peaks ta lihtsaim olema, siis praktikas on selle korrektne sooritamine minu jaoks raskem kui ükskõik milline teine külgliikumine. Kui hobune on paindes, on asi hulga lihtsam. Sirge hobune (nagu sääre eest astumisel teoreetiliselt olema peaks) on üldse üks igavene mõistatus algusest lõpuni. Ja Zynergie ka oma loomuliku sirgsusega just otseselt ei hiilga, kipub ikka keerulisemates kohtades ennast natuke ühele või teisele poole kõveraks väänama nagu enamus noori hobuseid. Aga mis seal ikka, pean ennast kokku võtma ja natuke ikka tegelema sellega. Või siis järgima Branderupi eeskuju, kelle koolkond oma hobustele sellist füüsilise arengu mõttes kasutut harjutust üldse ei õpetagi, vaid lähevad kohe õlad sees ja traversi-renversi juurde. Aren't they clever?

Ja ongi järsku jälle juttu piisavalt selleks korraks, kuigi terve hunnik asju veel kirjutamata. Sekretäri oleks vaja, kes kõik mõtted kohe nende tekkides kirja paneks. ;)

Et oleks lõbusam, siis lõpetuseks video meie lastekoduvarsast. Miskipärast ta selles videos jookseb kuidagi väga lidus kõrvadega oma ämbri juurde - tegelikult on ta igati viisakas varss ja hoolimata sellest, et pooleldi inimeste poolt üles kasvatatud (pooleldi seepärast. et talle leiti õnneks üsna kiiresti siiski kasuema), ei ole liigselt pealetükkiv ega oma mingeid õpitud halbu kombeid.