Ratsutamine on keerulisem kui kunagi varem - no mitte midagi ei lähe aastate möödudes ja kogemuste kasvades lihtsamaks, ikka ainult teises suunas. :) Kõik edusammud tulevad imepisikeste jupikeste kaupa ja vaevaliselt, tagasilöögid tunduvad aga suured ja möödapääsmatud.
Üks erand siiski on - need päris noored, alles oma ratsahobuse teekonda alustavad elukad. Mina küll ei saa aru, kes see välja mõtles, et noorte hobustega tegelemine keerulisem või rohkem oskusi nõudev oleks kui ülejäänutega. Kui just halva õnne tõttu mingi erakordselt pöörase eluka otsa ei satu (aga selliseid võib sama hästi leiduda ka vanemate hobuste seas), siis on minu arvates noore hobuse õpetamine kõige lihtsam, toredam ja kergemini tulemusteni viiv tegevus. Alustades maa- ja kordetööst ning lõpetades sellega, kus nad sadula all mõistlikult kolmes allüüris liikuda suudavad ning kõige põhilisematest ratsaniku märguannetest aru saada oskavad. Sellel tasemel hobustega mul on enam-vähem alati plaan olemas: mida teha, kuidas teha, millal teha - loomulikult pidevalt hobuse arengut jälgides ja vastavalt sellele oma plaani kohandades. Harva tekib suuri tagasilööke ja selge areng toimub väga lühikese aja jooksul ning uskumatult kiiresti, tekib tunne nagu hobuste õpetamine olekski imelihtne. Ja siis äkitselt on su hobune pool aastat sadulas olnud ja peaks midagi natuke rohkemat hakkama tegema, kui suurtel ringidel jooksmine ja niisama mõistlik olemine - ja noh... siis läheb küll asi keeruliseks ära.
Mul on praegu ka mõned 3-aastased tegeleda. Oih - tegelikult nad said paar päeva tagasi ametlikult juba neljasteks, aga noh, beebid on nii või teisiti. Üks neist on tohutu armas pisemat kasvu ruun, kes esialgu oli küll teistest pisut umbusklikum, aga kiiresti sai suureks sõbraks ja taskuhobuseks ning ma juba mitu kuud tagasi kahtlustasin, et temast saab mu uus lemmikhobune. Natukene on ta õnnetusehunnik ka, sest lisaks täitunud kannaliigestele (kust suvel suured luukillud eemaldati) suudab ta ennast iga natukese aja tagant ennast kuskilt katki teha - nende mitmete pisikeste vigastusperioodide tõttu ongi ta alles nüüd neljaseks saades värskelt sadulasse jõudnud, sest tegelikult on ta igati lihtne ja probleemivaba hobune olnud. Hetkel on ta ka ümmargune ja karvane nagu väike mammut, aga... musta värvi ja armas ja ilusate liikumistega - need kolm omadust üksi trumpavad ju kohe negatiivsed küljed kiirelt üle! No igatahes, sellise hobusega tegeledes tuleb mul alati mingi eneseületamise kihk peale, stiilis "kui ma KÕIK algusest peale õigesti teen, siis peab temast ju ideaalne hobune välja kasvama!". 110% kindel plaan, mitte miski ei saa viltu minna. ;) Ja kuna ma KÕIK kavatsen õigesti teha, siis temast tuleb see hobune, kelle jaoks ei tekita mingeid raskusi ka keerulisemate harjutuste õppimine, paari aasta pärast teeb soravalt küljendusi ja jalavahetusi ning veel paar aastat hiljem võistleb Grand Prix tasemel. Oma täitunud kannaliigeste ja vigastustest muhklike jalgadega. :D
Aga olgu - hüppan paari lause võrra tagasi reaalsusesse ja märgin ära, et ma tõesti üritan temaga tobedaid vigu vältida ning ei lange sellesse salakavalasse "mis mõttes ta ei saa aru või ei tee, peab ju tegema!" lõksu, vaid tuletan omale igas trennis meelde, et ta on ülimalt koostöövalmis hobune, mis tähendab, et kui ta ei tee seda, mida ma soovin, siis pean MINA midagi teisiti tegema. Kõlab küll nagu vana ja sadu kordi ülenämmutatud põhitõde, aga eks kõik vist on tundnud, et kui asjad hästi välja ei tule, siis kipuvad kõik muidu iseenesestmõistetavad põhimõtted mõnikord veidi ära ununema. Kuni me end jälle neile mõtlema sunnime ja siis juba tagantjärgi tehtud vigu parandama hakkame.
Esimene imepisike keeruline koht tuli meil ette siis, kui ta ratsaniku all traavides õige veidi ebakindlaks muutus ning kohati edasiliikumisega kõhkles - veidi aitasin stekipuudutusega, millele ta küll reageeris edasiminekuga, aga... kõhklust pigem tekitas see juurde, sest ega ta vist täpselt aru ei saanud, kust see stekk järsku tema külje vastu ilmus. Seega otsustasin kindla edasinõudmise asemel talle pigem veidi rohkem aega anda ja mitte liigselt sundida - tundus, et toimis, sest peale paari trennikorda liigub ta nüüd üsna kerge sääresurve peale kohe aktviisesse traavi ning ka esimene galopp sadulas arenes sealt justkui iseenesest välja, ilma mingisuguse punnituseta. :) Igatahes, eks näis, kuidas me väikese mustaga toime tuleme ja kas ta suudab mu lemmikute hulgas püsida ka ratsahobusena.
Järgmistest hobustest juba järgmine kord - tahaksin kirjutada kindlasti täkust (täpsemalt üks mu... 4st? 5st? liiga paljudest :D täkkudest), sest ta on mu kõige osavam, aga kohati mu jaoks jällegi väga keeruline hobune ja... ühest 6-aastasest märast lihtsalt seepärast, et ta on täiesti teist tüüpi hobune võrreldes ülejäänute siinsetega ning mul on temast väike video, mida ma võib-olla isegi jagada julgen. :)
Ja noh Ziny - mul on tekkimas imepisike kahtlus mingite positiivsete muutuste ilmumise suhtes tema treeningus, aga ilmselt liiga vara veel hõisata, seega tema jutt jääb ka mõnda paremat päeva ootama.
2 comments:
Mulle tundub, et stekk on üldse salakaval asi. Vahel vanemate ja juba kogenud hobustega sõites tuleb ka ette, et steki märguanne ehmatab hobust ja selmet edasi liikuda, tõmbavad nad pingesse.
Kas sa sõidad vahel kannustega ka või kasutad sa noortega ainult stekki?
Ma isiklikult ei kasuta praktiliselt üldse kannuseid - ainult kohustusliku varustuselemendina võistlustel ning mõne üksiku hobusega loetud kordadel trennis - aga nii noortega, kellest ma praegu räägin, ei pea ma üldjuhul küll kannuste kasutamist ei vajalikuks ega ka eriti heaks mõtteks. Nii palju kui ma olen näinud, siis kannuse peale on hobused palju kergemini ärrituvad, võrreldes stekiga.
Aga eks kõiki märguandeid ja abivahendeid tuleb hobusele järg-järkult tutvustada. Stekiga harjunud vanem hobune teab hästi, mida kerge stekipuudutus tähendab ja reageerib selle peale. Kui ta aga stekimärguannet väga hästi ei tunne, siis muidugi ei pruugi lihtsalt kergest puudutamisest piisata ja niipea kui märguanne juba füüsiliselt veidi ebameeldivaks läheb, on kindlasti suurem tõenäosus et see hobust pingesse ajada võib, samamoodi nagu noorte puhul.
Ja hoopis kolmas lugu on siis, kui hobune on õppinud stekki kas ignoreerima või selle vastu protesteerima, nt edasiminekust keeldudes.
Post a Comment