Saturday, August 13, 2016

Dilemmad

Täna on mul (pool)vaba päev ja kuna olümpia tõttu on kõik väga hobusesel lainel, siis... sama lugu ka minuga. Laisklemise ja mõtete mõlgutamise tulemuseks aga pole mitte soov hetkel olümpiamängudest rääkida, vaid hoopis keerulisemad mõtted on pähe tulnud, teemal ratsutamine ja hobuste heaolu loomulikult, nagu tavaliselt. Osaliselt ka jätk eelmisele minu eelmisele postitusele.

Kõik algas sellest, kuidas sattusin mingile artiklile, mille sisuks oli see, et peaksime ratsmekontaktile palju rohkem tähelepanu pöörama ning kuidas kontakti kvaliteedil on väga otsene seos ratsastuse kvaliteediga; lisaks erinevateks näideteks lähikaadrid töötavate hobuste suust ja valjastusest. Igati mõistlik artikkel ja nõustusin põhimõtteliselt kõigega.

Seejärel hakkasin aga kohe mõtlema oma H peale, kellega (nagu kirjutasin) esineb päris palju probleeme just ratsmekontaktiga. Tema on õppinud suulisele kõva survet avaldama, mina seda eriti hästi muuta ei oska ja tulemuseks ei ole ratsmekontakt temaga sõites enamasti kuigi kerge. Lisaks vahutab ta suu alati hüperpalju + samuti on tal mõnikord komme keelega mängida, nii et lähipilt hobuse suust trenni ajal oleks ilmselt kõike muud kui ilus.

Siis tekib küsimus, et... mida sellega ette võtta? (Siinse näitena olen välja toonud selle kontaktimure, aga sisuliselt sama stsenaarium kehtib misiganes probleemi korral). Loomulikult ma ei ole selle üle rõõmus ja minu eesmärk ei ole niimoodi sõita. Ma võin muidugi iga hetk loobuda ja hobune läheb kellelegi teisele - kuna meil aga ühtegi maailmakõigeparemat ratsutajat võtta ei ole, siis tõenäoliselt see keegi teine peab samamoodi asjaga kas leppima või loobuma. Ma võin üritada edasi ratsutada ja proovida seda probleemi parandada - mida ma hetkel teengi, aga... mitte just suurepäraste tulemustega.

Seega jääb väga suure küsimärgi alla see, et mida üks inimene sellise hobusega üldse tegema peaks? Kui sa oled omale hobuse võtnud (ja ütleme, et ta ei ole ka veel kuigi kaugele koolitatud) ja avastad sellise probleemi, siis mis on lahendused?

Need jagunevad minu meelest laias laastus kahte gruppi, olenevalt sellest, kas sa oled hobuseomanikuna ühtlasi pururikas või mitte. Kui jah, siis
1) otsid oma hobusele mõne superandeka professionaalse sõitja (ja kui H näide tuua, siis tema on vägagi kogenud inimeste ratsastatud, seega ainult professionaalsus ei garanteeri midagi. Peab olema tõeliselt tundlik ja hea ratsanik, keda on kindlasti raske leida ja kelle palkamine ei maksa mitte vähe)
2) otsid omale superhea professionaalse treeneri, kes ÄKKI suudab sind koos hobusega pikema aja jooksul piisavalt palju arendada (jällegi sama teema professionaalsuse ja maksumuse kohta, mis ratsutaja koha pealt)
3) paned hobuse karjamaale elama ja lepid sellega, et ta pole ratsahobuseks sündinud

Kui sa juhuslikult ei ole pururikas, siis on sul järgmised variandid:

1) Jätkad samamoodi ja kõik kes su hobusest pilte vms näevad, arvavad, et sa oledki nõme ratsutaja :)
2) Paned hobuse karjamaale elama, kulutad kõik oma ressursid selle ühe hobuse peale ja loobud ratsutamisest, sest rohkemate jaoks raha eriti ei jätku
3) Paned hobuse magama ja võtad tema asemel uue (very common practice heaolumaades)
4) Proovid hobust müüa, aga mingite probleemidega mitte väga kaugele ratsastatud hobust ükski maailmaparim ratsutaja ega pururikas inimene ei osta, seega sa lihtsalt annad oma probleemid järgmisele hobuseomanikule üle, kes seisab tulevikus sarnaste valikute ees.

Kas on mõni variant veel? Loobud suulise kasutamisest ja koolisõidust ning üritad mingite alternatiivvariantidega ta toimima saada nii palju, et ikkagi oma lõbuks ratsutada ja areneda saaks? See vist tundubki kõige mõistlikum variant, kuigi see kindlasti ka ei sobi mitte kõikidele inimestele ega kõikidele hobustele.

Seega - kui sa pole maailmaparim ratsutaja ja sul pole ka hunnikutes raha, aga hobuse heaolu on siiski oluline, siis... don't own a horse. Tuleb ju nii välja. Sul võib olla tahtmine ja sul võib olla valmisolek pingutada, aga mitte alati ei ole see piisav. Ja see on muidugi üsna kurb.

Senikaua kuni ma veel Taanis olen, jään nende hulka kuuluma, kes ikkagi katsetab edasi... leppides sellega, et hobune võib-olla ei ole alati rahulolev (aga püüeldes selle poole, et oleks) ja et kõik ei näe välja üldse nii ilus ja tore kui ma tegelikult tahaksin. Üleüldises mõttes on meie koostöö väga palju paranenud ja ma tõesti tahaks loota, et liigume õiges suunas ning kui mul veel pikemalt oleks aega temaga sõita, siis võib-olla leiaksime ka sellele probleemile mingi lahenduse. Nii et ma valin selle tee. If it makes me a bad horseperson, then... maybe I am?

Herlufiga trennis:

4 comments:

Triin said...

See paneb veel mõtlema, et kui paljud hobused üldse on ratsahobusteks sündinud? Ma ei usu, et professionaalsus alati aitabki...

Ingrid said...

Jaa, tõsi. Mul on küll aegade jooksul mõned sellised hobused ka ette tulnud, kelle kohta lihtsalt mõtledki, et... kõigil oleks toredam, kui neist ei üritataks ratsahobuseid vormida. Ei ole kehvad hobused, aga neile lihtsalt ei sobi sellistel tingimustel töötamine, mida "sportlik" ratsutamine (selles mõttes, et ei räägi lõdva ratsmega kuskil põllul jalutamisest lihtsalt) nõuab.

Anonymous said...

Ma hakkasin seda postitust lugedes mõtlema sellele, et nt Damon Hill avas ka võrdlemisi sageli suud ja näitas üles justkui rahulolematust kontaktiga, aga samas oli tal üks parimaid ratsanikke, kes sõitis (minu hinnangul) vägagi pehme kontaktiga. Ja ma ei arvanud kordagi nagu oleks Helen L. nõme ratsutaja :)

Suulistest loobumist ma iseenesest variandiks ei pea. Igasugused puukallistajad on suulisteta ratsutamisest teinud sellise rumala muinasloo, et halb hakkab...

PS! Ole hea, jaga seda artiklit :) Loeks ise samuti hea meelega.

Ingrid said...

Tjah, no võib-olla päris nii dramaatiline tõesti ei ole olukord nagu ma kirjutasin. :) Ega teiste arvamus ei ole ka muidugi mingi prioriteet, mille järgi tegutseda, aga ega ühelegi ratsanikule ilmselt ei meeldi kui tema sõitmise juures kole palju probleeme esineb, mis kritiseerimist vajavad.

Mina pole ka suulisevastane kunagi olnud ja olen üldiselt seda meelt, et tuleb pehme käe ja sobiva suulise abil ikkagi püüda hobune toimima saada. Ometi aga on mul siingi nt üks hobune, kellel vahetasime suulised hakamooride vastu ja muutus oli nii positiivne, et ei taha sugugi tagasi vahetada. Seega... mõned erandid on.

Seda artiklit ma kahjuks uuesti suuta ei leidnud, aga ega seal mingit superüllatavat või uut infot ei olnud - pigem lihtsalt tähelepanu pööramine teemale, et relaxed mouth = relaxed horse