Tundub, et oma veebruarikuu blogiikalduse suudan kiiresti märtsi alguses nüüd tasa teha. Aga mis teha, trennijutud peab kirja panema, enne kui meelest läheb.Kuna viimasel ajal hüpanud olen üksi, aga vahel ikka on hea mingit tagasisidet oma ratsutamise kohta saada, siis läksin täna hoopis ratsastustrenni. My toimis paremini kui hüppetrennides, :) aga oleks ka imelik, kui oleks vastupidi eksole. Tegime üsna samu asju, mille kallal isegi praegu pusinud olen.

Mis oli hea:
- sääre eest astumine. Seda olen viimasel ajal vist üldse kõige rohkem harjutanud ja nii tore, et see mingeid tulemusi on andnud.
- Myroni üleüldine olek ja liikumine. Soojendustraavis kipus natuke esiotsale minema, aga kui ma oma käed paremini paika sain ja hiljem harjutusi tegime, siis vähemalt nii dramaatilist äravajumist polnud, et mind ennast see kogu aeg häirinud oleks. Päris palju hetki oli igatahes, kus "tunne" oli hea.

Mis oli halb:
- keskmine traav. Kõikide katsetuste peale kokku tundsin heal juhul paaril korral mõneks esimeseks sammuks keskmist, edasi oli mingi puterdamine. AGA... kõikide katsetuste peale kokku ei olnud vist mitte ühtegi korda, kus ma oleks suutnud enda käsi normaalses kohas hoida, mitte kuhugi alla ja küljele suruda. Seega andsin muidugi oma suure panuse hobuse takistamiseks. 10x vist kuulsin, et ma ei tohiks seda teha, aga ikka tegin.
- minu istak galopis. Sain taaskord kinnitust, et see on päris kole (ainult natuke pehmemalt väljendatult :P) ja ma kardan, et see on asi, mida mul on kõige keerulisem üksinda sõites parandada. Jalg tuleb üles, ülakeha kaldub ette, käed sülle ja tagumik sadulast välja. Nõme värk! Galopi ajaks hakkas My kahjuks ära väsima juba, nii et väga palju mul polnud enam võimalust seal ennast parandada... aga teinekord ehk saab veidi rohkem galopiga tegeleda.

Ära tasub märkimist veel see, et vasakule poole kipub ta ennast endiselt üle painutama, ka õlad sees tehes tuleb see hästi nähtavale. Ma ei tahaks seda ei hea ega halva alla liigitada - see on küll probleem, millest ma teadlik olen, aga polnud täna sugugi hullem kui tavaliselt ja vahepeal isegi pigem parem. Nii liigse kaelapainde kui ka esiotsale vajumise vastu aitas aga ülimalt hästi, kui ma jällegi oma käsi suutsin jälgida - et mitte liiga madalale neid lükata ja küünarnukid ilusasti vastu keha hoida.

Kokkuvõttes, see on ikka palju vahvam, kui treener saab õpetada ja tuua välja ratsaniku vigu, mitte hobusi omi, sest noh... nagu mu kirjatükistki siin selgub, siis enamus raskuskohti on ikka üsna otseselt mu enda tekitatud ja on, mida parandada. (Võrdluseks siis nt need õnnetud hüppetrennid, kus lihtsalt oli tunne, et My võiks ju parem olla, aga mida MINA selleks teisiti tegema peaks - don't know ja tekkis selline väike lootusetuse tunne.) Teine asi on see, et isegi kui trennist ei saa mingeid imenippe, mille abil 5 minutiga hobuse nullist GP-tasemele õpetaks, siis ka väiksed tähelepanekud on väga palju väärt, eriti kui need on täpselt needsamad vead, mida ma ise kõrvaltvaatajana ilmselt kommenteerida tahaks, aga ratsutajana enda juures kahjuks ilma kõrvalise abita märgata ei suuda. Vahel ajab täitsa naerma, kui mulle öeldakse midagi, mida mina nt ise teistele trenni andes alati korrutan, aga näe ratsutades ei suuda ikka meeles pidada. Aga see vist pole ainult minu kiiks, olen mujalgi seda tähele pannud, et kõige kergemini hakkavad ikka silma needsamad probleemid, millega isegi hädas oled.

Mõni päev ma olen ikka täitsa hämmastunud, KUI lahe poni mul ikkagi sõita on. Üleeile tegin ratsastust ja oli superduper, tõi oma tagumiku kenasti alla vahepeal ja proovisime isegi natuke painde suunas küljele astumisi, mida ma hästi pisikeste sammudena mõnikord juba küsida katsetan. Mitte nii tore osa oli see, et sõitsin ilma sadulata - ehk juba teine kord, kus ta ilma sadulata eest ennast pisut kergemaks teeb, seega peab seda teemat ikka lahendama hakkama, kuigi üldse pole isu. :P

Ja eilse trenni saavutuste üle pean ka kohe kilkama, nimelt plaanisin väiksed hüpped teha, vedasin omale ühe rea ja ühe tavalise lattaia. Teised tahtsid oma lõbuks ühte üksikut pikali olevat tünni hüpata, aga kuna kõik hobused sellega nõus polnud, siis sattus see tünn lõpuks mu lattaia alla ja natuke tõstsime ja natuke tõstsime veel ja viimased paar hüpet tegi My niiii ilusasti ja kergelt, et ma ei jõudnud ära imestada. Hiljem mõõtes sain kõrguseks 110. Ei uskunud, aga 3x mõõtes sain ikka sama tulemuse. :) Seljast tundus ainult natuke kõrgem kui tavaliselt.

Ühesõnaga My jätkab mu üllatamist. Ma kavatsen ikka samas vaimus tasapisi hüppetrennidega jätkata, peab süsteeme ja ridasid hakkama ka ikka rohkem punnitama - see osa on kindlalt kõige raskem, sest isegi lühikeste vahede ja madalate takistustega peab ta kõvasti pingutama, et ennast kõigest üle venitada. Aga siiski olen õnnelik, et kuna teen hüppetrennid hästi lühikesed ja ei hüpita teda nii palju järjest, et ta ära väsiks, siis on Myronil reaalselt tekkinud mingi tahe endal takistuse suunas liikuda ja ilmutab seda iga korraga järjest rohkem. :) Ja see on see kõigekõige olulisem asi mu arust hetkel, isegi kui ta nt parkuuri või mingeid ridasid veel sama "tahtejõuga" läbitud ei saa.

10 years of happiness

One white foot, keep him not a day,
Two white feet, send him far away,
Three white feet, sell him to a friend,
Four white feet, keep him to the end!

Ma tean, et senised 10 aastat Albatrossi elust pole olnud mitte kellelegi väärtuslikumad kui mulle, aga väga loodan, et ta suudab oma igast eluaastast sama palju rõõmu tunda, kui ta mulle valmistanud on... ja seda ka järgnevad kümme või mitu iganes aastat. Palju õnne, mu parim A! :)

Trennitame regulaarselt ja tasapisi, seega pole nagu millestki väga erilisest blogida. Nüüd leidsin põhjuse kirjutamiseks, sest viimasel nädalal on My mind paaril korral üllatanud.

Esiteks... vedasime ükspäev kambakesi talli kuuseoksi ja ehitasime endale hüppetrenni jaoks neist kolltakistuse. Ja kui hüpata proovisime, siis Myron ütles: no way. :D Varem on ta hüppamisest kõrvale põigelnud üksikud korrad ainult siis, kui eelnev hüpe kogemata väga kehvasti välja on tulnud. Seekord ta lihtsalt otsustas, et selline asi pole hüppamiseks mõeldud ja kuna see herdeltakistus oli ka erakordselt kitsas, siis ma päris kohe teda ümber veenda ka ei suutnud. Kuna me pole varem vist kunagi ühtegi takistust hüpanud, mis koosneks millestki muust kui tavalistest lattidest, siis tegelikult polnud sellest mitte midagi - katsetasime mitmeid kordi, siis sai sealt üle tuldud küll ja lõpuks polnud Myl enam mingit kavatsust sealt kõrvale hiilida. Ja kui trenni jooksul mingi areng toimub, siis peab selle ju kordaläinuks lugema. :) Okseri all olevat tünni ta polekski nagu tähele pannud ja üldiselt hüppas too päev mõnusalt.

Teiseks... käisime ilusa ilma puhul veidi põldudel ennast sirutamas. Tegin paar galopijuppi nii, et teine hobune traavis tükk maad ees ära ja siis lasin Myronil talle järgi kapata - esialgu jooksis rahulikult nagu ikka, aga kui ratsmed täiesti ära andsin, siis tekkis tal täitsa pisike isu järgi jõuda ja tõstis oluliselt tempot. See oli vahva, sest tavaliselt pean mina olema see, kes talle edasiliikumist meelde tuletama peab. Vahepeal traavitasime ja jalutasime ning kui viimase lõpusirge kodupoole veelkord galopis tulime, siis... tuli Myl selline minek sisse, mida ma ei uskunud, et tal üldse olemas on. Seekord läks C oma suure hobuse galopisammuga eespool ning Myron lõdva ratsmega järgi, aga kiirus läks järjest suuremaks ja kui ma veidi siiski liiga niiske pinnase ja hasarti mineva hobuse tõttu ühel hetkel mõtlesin teda tagasi võtta - siis ei olnud see üldse nii lihtne, kui ma arvasin. :D Ja SEDA pole küll kunagi juhtunud, et ma Myronit tagasi ei saa võetud, ka mitte maastikul. Kuna mul olid suulised seekord (muidu olen viimasel ajal hüpanud ja maastikul käinud bitlessiga), siis ma muidugi jõuga ei hakanud üritama ka, mõtlesin et las siis jookseb, kui tal nii harva selline tuhin peale tuleb. Peab teinekordki sellist trenni tegema. :)

Ratsastustrennidest... proovime nt  galopist sammule üleminekuid. Need ei ole minu jaoks miskipärast kunagi eriti lihtsad olnud ja ka Myron praegu veel enamasti lisab galopi ja sammu vahele elemendi "venivad traavisammud esiotsal", aga mõnikord on ilusasti välja tulnud. Teine asi, mis peavalu põhjustab, on keskmine traav. See harjutus mu arust kas on hobusel geenides või ei ole, ja kui pole, siis on see hard work. Kõige paremini toimib, kui nt nurgas energiat koguda ja siis sirgel või diagonaalil nö hobune vabaks lasta - niimoodi saame vahel mõned hääd sammud, aga noh... üldiselt tuleb ikka vaevaliselt ja samm tahab kiireks minna, mitte pikaks.

Avastasin ka, et vasakut pidi galopis toimub mingi parema sääre ignoreerimine. Minu jalg kipub rajal sõites vastu seina lohisema ja pidin suht valjuhäälselt sellega nügima, enne kui My reageerida suvatses. Seepärast ka need vasakutpidi ringid-voldid kipuvad tihtipeale veidi välja venitatud olema. Nüüd jälle tean, millele tähelepanu pöörata.

Muud asjad on täitsa ok praegu. Mitmete harjutustega on nii, et üks päev super ja teine päev tekitab natuke hobuses hämmastust, et mis sa nüüd küsid? Aga mida rohkem harjutame, seda vähem hämmastust.

Myroniga sõitsin kiirelt eile ilma sadulata ja oli väga hea. Kuna ma viimasel ajal nii harva ilma sadulata või isegi lihtsalt ilma jalusteta sõitnud olen, siis oli alguses kurvides küll maha libisemise tunne - seetõttu ilmselt võtsin vähe ettevaatlikumalt, aga kokkuvõttes mõjus see ainult hästi ning My jooksis isegi galoppi supermõnusas tasakaalus, kiirustamata ja esiotsale vajumata. Ma loodan väga, et see oli tänu veidi teistmoodi sõitmisele, mitte tänu sadula puudumisele, sest noh... sadulamured - teate isegi. No words needed. Ei ole seda hetkel vaja.

Võib-olla ma olen teda lihtsalt viimasel ajal hakanud liialt "üle" sõitma? Ma tahaks saada Myronit muidugi tagant aktiivsemaks (sama lugu hüppetrennides), aga tundub, et mingist piirist alates läheb samm lihtsalt pikemaks ja lamedamaks, aga mitte suunaga üles - ja siis pole sest ju enam kasu. Järgmine kord igatahes proovin, kas saan sadulaga sama tasakaalutunde kätte.

Hüpanud olen nüüd mõned korrad üksinda. Osaliselt seetõttu, et pole õhtustel trenniaegadel õnnestunud talli jõuda, ja teisest küljest ei ole ta hüppetrennide jooksul väga suuri edusamme näidanud; ma pole vist ainuke, kellel mõtted ja ideed, mida proovida, natuke otsa kipuvad saama. Ja noh, kohati ta hüppab üksinda isegi asjalikumalt: ilmselt seetõttu, et soojendust teen vägaväga lühidalt, ning hüppan ka täpselt parasjagu siis ja nii palju, kui talle sobivat tundub. Viimati näiteks panin lühemate vahedega süsteemi ja väikse penerolli (sest hobuste normaalsetes vahedes peab pisike ennast lõhki pingutama) ja hüppas igati tublisti. Seega, kui ma vahel näen, et talle tegelikult ei käi see füüsiliselt üle jõu, siis ikka jätkub motivatsiooni edasi proovida ja endiselt loodan üks hetk natuke paremini pihta saada sellele, miks vahel nii hästi läheb ja teine päev jälle üldse ei sobi see hüplemine talle. :)

Albatrossi lasin üks päev maneeži ja ta lennutas oma värskelt allalöödud raua minema. Peab vist kalossid välja otsima, kui ta oma trikitamisega samamoodi jätkab. Igatahes natuke hakkas äsja lõigatud kapja hellitama, seega rohkem temaga eriti midagi ei teinud. Ahjaa, treileriga oleme mänginud paar korda. Kui ma kunagi vist kirjutasin, et 10-aastasena võiks ta jalutada juba treilerisse nagu nalja, siis noh.. not going to happen. Treilerisse tegelikult tuleb küll, aga kiire välja tagurdamine on nüüd juba pikemat aega see põhiline probleem. Harjutame hetkel lihtsalt poolest saadik treileris seismist ja ootamist. Ma näen, kuidas hobusel jalad värisevad selle ajal, nii et ma loen seda endiselt hirmuks ning ei saa neid probleeme kuidagi lollitamise süüks ajada (kuigi kindlasti leidub neid, kelle arust ma lihtsalt oma hobuse sigatsemist väga erapoolikuna näha ei oska).

Uus aastakäik noorukeid tuleb ka vaikselt saduldamisele, seekord 3 ruuna ja 1 mära. Kahe nädalavahetusega on nad õppinud enam-vähem kordel jooksma, kandnud valjaid ja sedelgat, ja üldjoontes on kõik väga lihtsalt sujunud, kuna nendega sai aasta tagasi natuke eeltööd juba tehtud käekõrval. Ruunad tunduvad mõistlikud ja mingeid suuri probleeme nende puhul ei oota (eks näis, kas mu eeldused ka paika peavad), aga mära on alati teistest oluliselt temperamentsem ja tundlikum olnud. Sellegipoolest on ta siiani mu lemmik ja praegugi on väga vahva selle koha pealt, et näiteks mind paistab igati usaldavat - see on lihtsalt kogu ümbritsev maailm, mis teda erutab ja üles krutib. Ma seda selgaronimise hetke tema puhul väga ei oota :D, aga kes teab, võib-olla suudab mind üllatada ja saab koos inimese julgustava toega ilusasti hakkama.

Kuigi mul esialgu oli natuke kurb ka, et noorte märadega koostööd jätkata ei saanud, siis praeguseks tundub, et see oli ikka väga õige lahendus, kuna 3 hobuse jaoks ei oleks see poolaasta küll kuskilt aega võtta. Tublid inimesed, kes päevasel ajal 8-st 5-ni oma teist sorti tööga tegelevad ja siis iga õhtu veel talli jõuavad mitme hobusega trennitama.

See-eest proovin Myroniga korralikult ja regulaarselt trenni teha ning paremasse vormi saada - eile oli peaaegu et juba lihtsam sadulavööd pingutada, kui nädal aega tagasi. Esimene trenn mul oli veidi selline tunne, et wowow misasja selga ma nüüd sattusin (sest suurte koolisõidutaanlaste seljas on natuke teistmoodi istuda), aga see läks kiiresti mööda ja praegu toimib küll kõik samamoodi nagu eelmise aasta lõpus.

Ehk siis, traavis on suur osa ajast päris mõnus sõita. Minu arust ta reageerib päris hästi allüürisisestele muutustele (edasi-tagasi), aga loomulikult kui üritasin sama asja teha õlad sees asendis, siis My ütles: eee... mida? Nii et siit kohe üks mõte, mille kallal töötada. Muidugi meil ei ole see harjutus iseenesest veel üldse nii hästi käpas kui tahaks - mingid hetked tuleb hästi välja, mingid hetked ta nagu ei saaks aru päris täpselt, kas ma ikka seda küsin - nii et ühest küljest teeb see tempomuutuse nõudmine (noh, ideaalis muidugi sammupikkuse muutus) asja veel keerulisemaks, aga teisest küljest ei ole sellest õlad sees liikumisest ju mitte mingit kasu, kui ma sealt midagi muud küsida ei saa. Harjutuse point on see, et ta sisemise tagajalaga aktiivsemalt enda alla astuks, aga kui see sisemine tagajalg minu säärele tuimaks muutub ja EI ole nõus aktiivsemalt edasi astuma, siis jääb harjutusest järgi lihtsalt... hobuse kõver liikumine.

See, et ta ükskord saab aru, kui ma säärt küljele liikumiseks kasutan, ja teinekord jälle ei saa ning pakub ainult kiiremat edasiliikumist ning hoopis säärele veidi vastu trügimist - nüüd ma hakkan mõtlema, et see ei ole üldse Myroni probleem, sest mul on teisigi selliseid hobused olnud. Seega jälle peab ratsaniku poole kurja pilguga vaatama. Ma pean kuidagi paremini ennast arusaadavamaks tegema - kas ma tahan edasi liikumist või küljele liikumist. Kunagi tundus loogiline, et kui mõlemad sääred vastas - siis edasi; kui üks säär vastas - siis küljele. Aga praktiliselt kõik treenerid, kelle trennides ma käinud olen, rõhutavad rohkem sisemise sääre kasutamisele, nii et see üks säär vs mõlemad sääred loogika ei toimi. Mõlemad sääred töötavad ühepalju ainult siis, kui hobune sirgjoonel liigub; niipea, kui ta painde võtab, muutub sisemine säär (enamasti) olulisemaks.

Olgu, sääred ei ole ainsad juhtimisvahendid. On näiteks tasakaal - mis minu teoorias on õige veidi sissepoole nihutatud, kui ma tahan, et hobune nt oma voldil jätkaks, ning õige veidi väljapoole nihutatud, kui ma tahan et ta peaaegu sirgeks ennast lükkaks ja väljapoole sääre eest ära astuks. AGA siis on need hetked, kus ta mul nt nurgas sisse vajub - ma tahan, et ta säilitaks oma painde sissepoole, aga samas liigutaks õlgu ja tagumikku väljapoole. Ma üldse ei imesta, et neil ajud selliste asjade peale krussi lähevad. Ma ei saa isegi täpselt aru, mida ja kuidas ma täpselt küsima pean, ja minu aju on proportsionaalselt oluliselt suurem kui hobuse oma. :D Ma saan aru, et ma ei jõudnud siin selle aruteluga eriti kuhugi välja, aga... enda jaoks pean igatahes selle asja natuke selgeks tegema, enne kui hobuselt õigeid vastuseid oodata saan. Sellist asja ei saa olla, et ma täpselt samade märguannete peale ootan hobuselt üks hetk ühte, teine hetk teistmoodi reageeringut.

Peatusi harjutame praegu palju, eelkõige selle eesmärgiga, et saaks taandamisega tegelema hakata. Taandamist oleme proovinud küll varemgi, aga kui ma mingi hetk otsustasin, et peatused tahavad rohkem tööd, siis hakkas ta pidevalt igas suunas (ka tahapoole) liikumist pakkuma ja see tegi asja palju raskemaks. Seega nüüd proovin need peatused saada sellisteks, millega rahul olen ja kui see talle hästi kinnistunud on, siis uuesti taandamisega alustada. Üsna varsti, ma usun.

Galoppi tahaks endiselt väheke paremaks saada. Ilmselgelt ma seda niisama suurtel ringidel kilomeetreid kogudes ei saavuta, nii et pean seal hakkama rohkem erinevaid asju küsima ja harjutusi tegema. Küll aga tegi ta sammust paar ilusat galopitõstet mõlemale poole ning ka kontragalopp läheb talle füüsiliselt järjest lihtsamaks - ei pea enam hobust igaks juhuks üleliia palju väljapoole painutama ja sisemise säärega päris igal sammul toetama, vaid saab rohkem lasta tal lihtsalt liikuda ja ise oma tasakaal leida. Võib-olla mingi hetk leiabki?

Täna ratsutasin.. dudududum.. Albatrossiga. :) 5 minutit ja muidugi ainult sammu, aga sellegipoolest särasin peale seda vist kohe hästi kaugele.
Tegelikult olen täitsa aktiivne olnud ja Albatrossiga 6 päeva järjest "trenni" teinud! Vaesekesel jookseb vist küll juhe kokku sellise koormuse peale. Nüüd saab ta õnneks jälle ajusid puhata jupp aega. Kõigepealt lasen ta võimalusel maneežis lahti, et tüüp saaks ennast välja elada - kui ta just peab, siis pigem jooksku ja hüpelgu lahtiselt, kui korde peal, ma arvan. Esimestel päevadel läks selle peale 15 minutit, hiljem 5 minutit, siis oli valmis mulle keskenduma.

Korde peal ilusti lõdvestab ennast ja sirutab kaela, samas jääb nö ümmarguseks ja saab suulisega kontakti hoida. Okei, ma praegu kirjutasin automaatselt "suulisega", tegelikult kasutan ainult cavessoni, aga... sama hea kontakti saab sellegipoolest. Ilmselt parema. Vasakut pidi liigub ta korrektsemalt, saab nt kergelt õlga välja lükata, mille peale ta tagumise otsaga paremini enda alla astub. Paremat pidi on keerulisem, sest paine on küll olemas ja surve eest liigub ta väljapoole ka, aga taguots läheb alati õlgadele järgi või isegi kaugemale, nii et tihtipeale liiguvad tagumised jalad esimestest hoopis suuremal ringil. Seda ma ei taha.

Seisu peal saab ilusasti teda mõlemale poole painutada, kuigi paremale poole on lihtsam läbi keha painet saada. Ta on alati olnud hobune, kes paremale poole ennast meelsamini painutab, tihti isegi liiga palju. Tasakaalu tahapoole nihutamist tuleb katsetada vääääga pisikeste sammudega, sest surve eest taandamise on ta kunagi hästi ära õppinud ja seetõttu nüüd ta ei saa päris hästi aru, miks ma ei luba tal tagasi astuda. Ma usun, et ta saaks veidi rohkem selgust, kui saaksin seda teha seina ääres, ise hobuse külje peal seistes, nii et saan korraga esi- ja tagaotsa mõjutada (praegu teen seda hobuse ees seistes, ja otseselt ainult pead mõjutades), aga... enne selle proovimist on vaja mõned eelnevad asjad selgeks saada ja kinnistada.

See on mu jaoks alati olnud natuke müsteerium, kuidas saab hobust panna käe kõrval enda suunas küljendama. Hobuse kõrval töötades on lihtne kontrollida esiotsa, sest sinu kasutuses on mõlemad ratsmed, kuid keerulisem tagaotsa, sest välimise sääre asendaja justkui puudub. Seega sääre eest astumist ja õlad sees on oluliselt lihtsam teha, kui küljendamist (sama, mis proovida seljas teha küljendamist või traversit ilma välimise sääre toeta - not so easy). Proovisin Albatrossile esmalt lihtsalt seisu peal selgeks teha, et kui ma stekiga tema välimise puusa poole osutan, siis ta peaks seda minu poole liigutama. Noh, vähemalt plaan oli hea. ;) Aga ei toiminud, ta ei saanud suurt midagi aru. Liigutas küll mõned korrad, aga... see oli pigem see, et pakkus ühte ja teist ja kolmandat ning suures segaduses lõpuks kogemata liikus õiges suunas. Kui ma aga liikumise peal sama asja proovisin, siis... ma ausõna EI TEA, miks... aga ta nihutas oma tagumiku mu märguande peale sisse ja ikka märgatavalt, nii et see ei olnud enam suvaline mittetahtlik liigutus. Tõenäoliselt sellepärast, et stekiga osutamine mõjutas tagaotsa aktiivsemalt liikuma, aga eest ma tal kiiremaks minna ei lasknud ja tal polnud mujale lihtsalt selle tagumikuga liikuda? Aga who cares, ma sain oma vastuse ja olin jube õnnelik. Esialgu küll pakkus vahel välimist painet ka sekka, aga paari päeva jooksul jäi seda üha enam vähemaks. Algusetapist on mul isegi pisike video:

Nüüd viimasel päeval panin talle cavessoni külge ka ratsmed (enne oli ainult üks nöör/korde keskmises rõngas) ja proovisin samu asju teha ise natuke rohkem külje peal olles ja ratsmeid tema kaela/turja piirkonnas hoides, aga see ei olnud väga edukas. Ta küll liikus endiselt surve eest ära, aga hakkas ennast igal võimalusel väänama, üle painutama, kõverdama ja noh... nii ei ole nagu asjal eriti mõtet. Ma olen 100% kindel, et need on lihtsalt minu enda ratsutamise ajast õpetatud vead ja viisid kontakti vältimiseks, mis niimoodi nüüd välja tulevad ja asja raskeks teevad. Kui tal selliseid nö väljakujunenud harjumusi poleks, siis ei tohiks tema reaktsioon niivõrd palju sõltuda sellest, kas ma mõjutan cavessoni ühe nööriga keskelt või kahe ratsmega külgede pealt. Aga nii kui ma hakkan tema pead mõjutama nö tagantpoolt, siis tulevad talle endised harjumused meelde ja võtab need kasutusele. Võiks ju loota, et hobune unustab halvad harjumused aja jooksul ära, aga... kui ma talle täna selga istudes sain imekerge survega teha täpselt samasuguseid asju nagu 2 aastat tagasi (okei, eelmisel talvel käisin ka paar korda mõned minutid seljas), siis see on ikka vägagi selge, et tal pole midagi meelest läinud. Kui hobune oma oskusi ei unusta, siis miks ta peaks unustama halbu harjumusi? Seega pole muud võimalust, kui kõik valed asjad proovida ümber õpetada ning õigemini selgeks saada.

Tegelikult päris lahe, kui palju saab hobusega juba ainuüksi seistes ja sammudes teha. Kui lihtsalt... suuta veidi mainstream'ist kõrvale vaadata (kas siis olude sunnil või omal valikul) ja näha, et on veel palju erinevaid sihte, mille suunas hobune areneda saab. Ma muidugi ei tea, kaua mul seekordne huvi püsib, aga hetkel on olemas ja selle kallal pusida on lõbus.

Järgmine postitus juba Myronist, kelle juurde ma ka täna lõpuks jõudsin. Väga ümmarguseks on ta paisunud, kuigi tubli K õnneks ikka liigutas teda minu äraolekul (ja hoidis muidu silma peal)... aga üritan oma parima anda, et võimalikult tihti trenni teha ja paremasse vormi jälle saada.

NB! Pean omale muretsema pikad ratsmed. Ma ei saa endiselt aru, miks kõik valjastega komplektis olevad ratsmed nii lühikesed peavad olema. Albatrossi valjad on küll X-full suuruses, aga nendega kaasnevad ratsmed küll turjani ei ulatu, kui ta oma kaela tõeliselt välja ja pikaks sirutab. Ja näiteks Ziny cob-suurus valjaste ratsmed ajasid mind lausa naerma, need meenutasid pikkuselt rohkem kingapaela.