Eelmist aastat kokku võttes võiks öelda, et... oli natuke keeruline. Rohkem küll võib-olla muu elu-olu valdkonnas, aga kohatii ka hobustega tegelemise osas - nt sellised takistused nagu rangluumurd aasta alguses ja rohkem võib-olla isegi põlvetrauma, mis päris pikaks ajaks nii füüsilisi kui mentaalseid (teadmine, et ma ei tohi mitte mingil juhul oma poolkatkist põlve hobuse seljast kukkudes või muul õnnetul viisil tugevalt uuesti vigastada) piiranguid peale pani eelkõige just noorte hobustega tegelemisel. Uskumatu, kui palju selline asi mõjutada võib, aga mingil perioodil sügisel olin ikka täitsa masenduses, et ma ei saagi ju kunagi enam ühelgi noorukil sadula otsas turnida, kui ma sealt vajadusel alla ei julge hüpata. Võttis aega umbes 8 kuud, aga nüüd olen lõpuks jõudnud sinnani, kus vahel halvasti astudes midagi küll veel jalas ragiseb, aga üldiselt saan hobuste läheduses olles keskenduda ikka neile, mitte oma invaliidsusele, ja see on igati vahva tunne.

Õnneks mul oli sel vigastuste perioodil sõita tore ja väga turvaline Fairy, kes osutus päris vahvaks hobuseks. Siis olid veel mõned noorukid Kurtnas ja Mõisakülas, ning üks kõige toredamaid perioode aasta jooksul olid need paar kuud suvel, kus ma lisaks noortele sain sõita kogenud hobustega ja igapäevaselt trenni - kuigi ma tänaseks päevaks ei võta vist ühegi treeneri õpetust enam päris kuldse tõena ja üritan ise iga uut infokildu hinnata ning otsustada, kas ma seda oma treeningus tahan kasutada või mitte, siis sellegipoolest on pidevalt treeneri käe all sõitmine ikka midagi VÄGA arendavat ja loodan et mul õnnestub kunagi tulevikus veel mõni selline periood tekitada. Kuigi mu praegused taani hobused on oma potentsiaali ja liikumiste poolest eesti omadest kõvasti üle, siis... treeneri käe all saan hetkel tunduvalt vähem sõita ja selles mõttes oli taolisest "vahetusest" natuke kahju ka.

Kui ma oma 2015. aasta esimest postitust lugesin, siis seal mingeid uusaastalubadusi küll ei olnud, küll aga kurtsin motivatsioonipuuduse üle ratsutamises ja mainisin ära 2 asja, mille üle mul hea meel oleks - esiteks võimalus ennast aktiivsemalt edasi arendada ja teiseks võimalus omaenda hobusega töötada. Nüüd tagantjärgi mõeldes neile paarile suvekuule ning praegusele olukorrale, kus mul Ziny maja kõrval koplis ootab, siis... oleks nagu õnnestunud need mõlemad kaks mainitud asja osaliselt saavutada, nii et ses mõttes ei saa ju väga kurta.

Zynergiega jälle pole kõik üldse sugugi nii lihtne nagu ma alguses lootsin. Suvel oli meil superhea algus, ta oli poole aasta pikkuse puhkusega nagu iseenesest mingi hüppelise arengu teinud ja kõik sujus uskumatult hästi. Aga siis... järsku enam ei sujunud, pisikesed mured, mis alguses ei tundunud eriliste probleemidena, hakkasid üha enam ilmsiks tulema, ja võitleme nendega siiani. Olen üritanud väääga stabiilselt ja kannatlikult oma rida ajada lihtsate ja vajalike harjutustega ning olen ka kindel, et nii mõnegi koha pealt on selle vaevalise töö (vaevalise selles mõttes, et... tulemust ei ole näha koheselt peale mingi pisikese muutuse sisseviimist, vaid alles aja jooksul, kui hobuse mentaalne suhtumine ja füüsiline võimekus mingisse tasakaalu jõudma hakkavad) tagajärjel areng toimunud, aga kindel on see, et see on pikk protsess ja... kuna ma pole ka veendunud, et ma alati 100% õiget asja ajan, siis see teeb teekonda veel muidugi pikemaks.

Nii et ei - kahjuks mul ei ole sellel aastal 6-aastast ägedat M-klassi koolisõiduhobust demonstreerida :D (okei, päris nii võimsad pole mu lootused muidugi kunagi olnud). Teisest küljest on muidugi minu jaoks (eriti mu isikliku) hobuse juures ka väga palju muid olulisi oskusi ja omadusi - positiivne on see, et ma tunnen ennast Ziny seljas turvaliselt ja usaldan teda ilmselt rohkem kui teisi hobuseid, kellega hetkel sõidan; samuti on ta mu kõige vahvam hüppehobune, ta nõesti naudib seda. :P Ja no üks eesmärk, mille ma ka päris-päris alguses meie jaoks seadsin ja võib-olla et isegi kõige olulisem neist, oli see, et temast tuleks hobune, kes naudiks inimese seltskonda ja läheks trenni hea meelega. Midagi olen ma loodetavasti ikka õigesti ka teinud, sest need omadused on Zinyl olemas, ja isegi kui trennis on vahel tunne nagu mitte miski välja ei tuleks, siis... kui sinu hobune on see, kes koplis hüüdmise peale pea tõstab ja iga kell ilma mingisuguste kõhklusteta sinuga kaasa soovib tulla, vahel lausa karja seast ära värava ette ootama tuleb, siis on üsna keeruline oma tuju mornina hoida. :)

Ja siis on muidugi Albatross. Keda ma igatsen ikka päris palju ja mõtlen üha enam oma tulevikuunistusele, et ma tahaks ühel heal päeval ikka väga väga oma hobuseid enda kodu aknast koos koplis rohtu või heina mugimas näha. Lihtsalt, et nad oleks lähedal. Albatross on muidugi igati tubli poiss olnud ja nii palju kui mina kursis olen, siis pole teda viimase poole aasta jooksul kordagi lonkamas nähtud! Oktoobris, kui tal külas käisin, siis natuke kordetasin ka ja... tookord ei suutnud isegi mina oma väääga elava fantaasiaga mingit longet ette kujutada. Jällegi - miski ei tee mind õnnelikumaks, kui teadmine, et ta saab oma elu nautida. :) Et elu liiga lihtsaks mitte teha, siis nüüd külmade ilmadega on ta esimest korda elus natuke külmavareseks muutunud ja võimalik, et peab selleks talveks teki alla kolima. Võib-olla on lihtsalt järsk temperatuurimuutus see, mis ära ehmatas, ja harjub mõne ajaga ära, aga eks see paistab.

Uueks aastaks pole ma endale suutnud veel mingeid olulisi, kuid samas realistlikke lubadusi välja mõelda. Kavatsen seda teha siiski, mis seal ikka, et väikse hilinemisega. Motivatsiooni pole kunagi piisavalt, nii et millegagi peab seda üritama ikka ka sel aastal turgutada - lihtsalt õige idee pole veel mulle kohale jõudnud. Detsembrikuus suutsin ennast vist natuke üle töötada jälle, lubasin omale keskmiselt pool puhkepäeva nädalas... mis kulus enamasti poes käimisele ja koristamisele. Tulev aasta on õnneks pikk, esmalt tuleb piisavalt hästi toimiv elurežiim jälle paika saada ja küll siis on aega mõni tore plaan või lubadus ka välja mõelda.

Traavi arendamisest

Kõik on kindlasti kuulnud, et koolisõiduhobusel peab olema hea samm ja galopp, sest traavi on alati võimalik treeningu käigus paremaks muuta. Minu viimase aja mõtted on tiirlenud selle ümber, et... kuidas seda siis teha?

Esimene küsimus tekib muidugi kiirelt - milline on üldse hobuse "loomulik" allüür, mille tasemelt me treeninguga pihta hakkame? Kas loomulikuks võiks pidada nt seda, kuidas hobune ilma ratsanikuta kordel liigub? Või on loomulik hoopis see, mida nad vabaliikumisel erutunud olekus näitavad (sellist liikumist ei saa just tavapäraseks nimetada, aga samas ei ole see ju ka kunstlik - keegi pole seda neile õpetanud). Potentsiaalselt väga suurte liikumistega hobused võivad treeningus käituda äärmiselt erinevalt - ühed on sellised, kelle traav on alati vetruv ja hõljuv ja suure sammuga; teiste liikumine pole aga tavaolekus enam kuigi märkimisväärne, vaid muutub lühemaks, rohkem maadligi ja suurem osa energiast kaob ära.

Olen juba pikemat aega mõelnud, et isiklikult ma ei ostaks hobust sellises erutatud olekus vabaliikumise põhjal, vaid tahaks justnimelt näha seda, kuidas ta nt kordel liigub (või kui tegemist saduldatud hobusega, siis loomulikult ratsaniku all) - just seetõttu, et mina ei ole kuigi osav selle traavi seljast kuidagi suuremaks või võimsamaks muutmises, ning siis on ju tore, kui hobuse traav on automaatselt juba üle keskmise. Teisest küljest - kui tegemist on väga kogenud ratsanikuga, kes oskab allüüridest parima välja tuua, siis ilmselt on just olulisem näha hobuse potentsiaalset võimekust, st milleks ta tegelikult füüsiliselt võimeline on, mitte seda, kuidas nt äsjasaduldatud ja mitte veel päris tasakaalus olev hobune ratsaniku all liigub.

Seega usun, et vabaliikumisel on justnimelt näha hobuse potentsiaali; seda eelkõige traavis, sest galopis võivad nad vahel liiga pingesse minna ja no sammu kvaliteeti ei saa erutatud olekus hobuse juures üldse hinnata. Selle põhjal võib tegelikult öelda, et isegi keskmisel mittekoolisõidusuunalisel harrastajahobusel (nii sporthobustel, aga ka nt meie enda tori hobustel, olgu nad siis poolsportliku veresusega või mitte) on tegelikult tihtipeale oluliselt rohkem potentsiaali liikumistes kui me arvame, peamist rolli mängib ikka see, et neil puudub vastav treening selle esile toomiseks. Loomulikult on sporthobuste aretuses tähelepanu pööratud ka sellele, kui lihtne on hobuse liikumiste potentsiaali treeningu kaudu reaalselt välja tuua - ja koolisõidusuunitlusega hobuse puhul on see üldjuhul lihtsam kui takistussõiduhobuse või siis näitena toodud tori hobuse korral.

Nüüd aga selle juurde, millest ma tegelikult alustasin - et kuidas seda hobuse võimekust siis reaalselt liikumises välja tuua. Siin Taanis olen ma sõitnud päris paljude toredate hobustega, kes jooksevad kenasti, keskmisest natuke suurema ja võimsama sammuga, sest aretus on koolisõidusuunaline, ja noh, on igati tublid noored hobused. Siis müüakse nad uutele omanikele ja nende tulevik võib minna kahes suunas (okei, tõe huvides tunnistan, et tegelikult on ka vahepealsed variandid võimalikud):
1) uus omanik ei oska absoluutselt ratsutada ja suudab hobuse üsna kiiresti vigaseks või sadula all protestivaks sõita, nii et tema ratsahobuse karjäär kuigi kaugele ei arene
2) uus omanik on väga hea ratsanik ja nende saadetud piltide ja videode põhjal tundub uskumatu, et... minu all olnud tublist ja üsna lahtiste liikumistega hobusest on saanud mõne kuuga sellise tasemega hobune, kelle taolist võiks vabalt ka kuskil noorhobuste MM-il vaadata.

Variandis nr 2 selguva põhjal tekibki küsimus, et millest selline muutus hobuse liikumises erinevate ratsanike all nii lühikese aja jooksul - midagi peavad need uued ratsanikud oluliselt teistmoodi tegema kui mina.

Esimese asjana toon muidugi siinkohal välja selle, et minu esimene eesmärk, erinevalt neist paljudest tulevastest hobuseomanikest, ei ole kunagi olnud hobuse äärmiselt silmapaistev ja ekstravagantne liikumine. Loomulikult noore hobuse puhul pööran rohkem tähelepanu tema lõdvestatusele, puhtale rütmile, erinevate märguannete õpetamisele ja nende aktsepteerimisele. Juhtub üsna harva, et ma kõikide nende punktidega hobuse juures 100% rahul olen ja seetõttu ilmselt pusingi vaikselt põhiasjade kallal edasi ja ei pööra eriti tähelepanu sellele, kui suur ja uhke see traav sealjuures on. Jällegi - see traavisamm iseenesest on neil peaaegu alati suurem kui mittekoolisõidusuunalistel hobustel, kellega nt Eesti sõitnud olen - ja seetõttu see tundub mulle piisavalt hea ja mitte kõige olulisem asi, mida antud hetkel edasi püüda arendada.

Teine, ja mitte vähemtähtis, on asjaolu, et liiga kiirelt liiga palju nõuda on alati riskantne. Suur on oht tekitada jalgu lakke viskavaid leg mover'eid, kes võivad 4-5-aastaselt küll vahvad välja näha, aga kaotavad hämmastavalt kiiresti oma korrektse liikumise ning lähevad suure tõenäosusega väga palju kiiremini katki kui tasakaalukalt ülesehitatud ja läbimõeldud treeningplaani põhjal töötavad hobused.

Aga sellegipoolest - kuna mul on hetkel võimalik üsna hea potentsiaaliga hobustega sõita, siis tegelikult ma tahaks seda veidi ära kasutada, ning olen viimasel ajal traavi kvaliteedile üsna palju tähelepanu üritanud pöörata. Põhiline asi, mille abil mina midagi natukenegi hobuse käikudes muuta oskan, on üleminekud - esialgu allüürisisesed, aga hiljem ka nt sammust traavile jne. Muidugi eelduseks on, et hobune reageerib väga hästi edasimineku osas säärele, ja tagasivõtmise osas istakule. Kui need asjad ei toimi, siis ei ole ükski üleminek tasakaalus ning seega ei abista ka mitte kuidagi allüüri paremaks muutmist. Mis ei tähendaks, et üleminekud sel puhul kasutud oleks, vastupidi - sellisel juhul tuleb samuti üleminekuid palju teha, lihtsalt eesmärgiks oleks just nende märguannete kinnistamine ja parema reaktsiooni saamine.

Supertore on, et mul on selline schoolmaster praegu kasutada nagu H, sest mitte ühegi hobusega varem ei ole ma nii hästi tundnud seda, kuidas hobuse traav ei kaota koondamisel mitte grammivõrdki energiat - lihtsalt edasiliikumise power muundatakse osaliselt enesekandmisvõimeks, samm muutub lühemaks, kuid sellevõrra vetruvamaks. See on superlahe tunne ja seda üritan ma endale meelde tuletada iga kord kui ma nooremate hobustega neid "allüüri parandamise üleminekuid" harrastama hakkan. Loomulikult on kõik tasemed noorte puhul hoopis madalamad ja allüürisiseste liikumiste erinevus hoopis väiksem, kuid idee jääb samaks.

Esimene samm on traavi veidi lühemaks sõita, nii et impulss säiliks. Impulsi säilimiseks on vaja neid kohati säärega pisut edasi aidata - ja just siinkohal on minu arvates ÜLIoluline, et hobune tunneks ja reageeriks hästi istaku peatavale mõjule. See täiesti ebanormaalselt populaarne arusaam, et "eest hoiad ja tagant sõidad" ei vii mitte millegi muu kui närvilise, vastuhakkava või lihtsalt tuima hobuseni, sest jõu kasutamine hobuse suus (ega ka kuskil mujal, kui aus olla) ei arenda neid mitte kunagi mingis positiivses suunas edasi. Kui aga hobune reageerib piisavalt hästi istakule, siis üllatus - sa saad neid ühtlasi säärega "edasi" sõita ja istakuga tagasi hoida, jättes ratsmele sealjuures kõigest veidi abistava/suunava ülesande - siit algabki minu arvates tõeline koondus.

Teine samm on siis see, kui sellest pisut lühema, kuid kõrgema ja energilise sammuga traavist õnnestub neid uuesti edasi sõita. See on koht, kus hobuse liikumises peaks olema rohkem impulssi, maahaaramist ja ka sammukõrgust võrreldes varasemaga, sest nad ei ole pidanud energiat nullist üles arendama, vaid see oli juba enne sammu pikendamist seal olemas ja kuhugi tuleb neil see ära mahutada :). Loomulikult esialgu ei ole erinevus märkimisväärselt suur, samuti ei suuda nad seda säilitada pikka aega, vaid ainult mõne sammu jooksul. Edasi on aga kõik treeningu ja kannatuse küsimus ning ühel hetkel muutub see suurem ja võimsam traav hobuse jaoks üsna loomulikuks liikumiseks.

Kusjuures - kuigi korrektse treeningu tagajärjel suudavad hobused seda tekitatud impulssi oma liikumises järjest pikemat ja pikemat aega hoida, siis ma arvan, et nad ei PEAKS seda tegelikult pidevalt tegema, sest isegi heas füüsilises vormis hobusele on see oluliselt koormavam kui nende "tavaline" traav. Oluline on, et hobused  suudaks neid samu lihaseid, mis neid kõrgele õhku tõukavad, sama edukalt lõdvestada ning seda ka ratsaniku all liikudes, mitte ainult koplis jalutades. Seega, mida suuremaid füüsilisi pingutusi hobuselt nõuda, seda tähtsamaks muutub trennieelne ja -järgne jalutamine ja sirutav lõdvestustraav, samuti lühikesed vaheldushetked trenni keskel.

Lisaks üleminekutele on muidugi võimalik allüüri kvaliteeti parandada ka kavalettide abil - kuigi minu arvamuse kohaselt arendavad kavaletid peamiselt vastavat lihastikku, kuid mitte niipalju hobuse nö mentaalset valmidust suuremat traavi teha ega oskust märguannetele vastavalt reageerida. Ma ei ole kuigi palju tähele pannud, et hobuste liikumine enne ja peale kavalette oluliselt muutuks (erinevalt sellisest trennist, kus palju edukaid üleminekuid teha) - pigem ikka muudetakse need konkreetsed 3-4 sammu, mis on vajalikud lattide ületamiseks, kuid üldjoontes jääb liikumine samaks. Pean aga tunnistama, et ma ei kasuta kavalette kaugeltki nii palju kui ideaalne oleks ja võib-olla on mu arusaam vale lihtsalt kogemuste puudumise tõttu. Füüsilise poole arendamine on aga igal juhul sama tähtis kui mentaalse, nii et kavalettide kasu ja tähtsust ei peaks sellegipoolest alahindama, isegi kui mu eelmainitud tähelepanek paika peab.

Kindlasti on lisaks üleminekutele ja kavalettidele veel mingeid kavalaid nippe olemas, aga võib-olla kuuluvad need ainult nende osavate ratsanikke saladuslikku kogemustepagasisse, millest mul siiani õrna aimugi ei ole. Kui keegi mõnest sellisest saladusest teadlik on, siis loeksin hea meelega. ;)

Hobuste pidamisest ja tervisest ja südametunnistusest ka :)

Kuidagi märkamatult on kuu aega mööda läinud ilma ühegi postituseta, aga ega mingeid hiiglaslikke elulise tähtsusega muutusi pole ka aset leidnud. :)

Kehvakesed varsad on õnneks ilusasti kosunud ja isegi väikestest lisaprobleemidest hoolimata nüüdseks piisavalt terveks saanud, et naudivad nüüd jälle karjas õueelu. Viimane aeg oli nad tallist "välja visata", et nad talvel õues elamiseks pisavalt karastuks - samas on meil siin hoolimata novembrikuust mitmetel päevadel sellised toredad 15 kraadi sooja, nii et temperatuuri mõttes ei peaks neil häda küll olema ning vihma- ja tuulevarju õnnestub ka pisikestel minna, siiani saavad ilusti hakkama.
Küll aga ei olnud kõik mured veel läbi - üks hobune sai omale sellise sooleummistuse, et asi lõppes kliinikus ja lõikusega. Nüüdseks on sellest umbes poolteist nädalat möödas, hobune tagasi kodus, ja paistab tasapisi kosuvat, aga...  väga mitmed tuhanded eurod, mitu kuud boksirežiimi ja jalutamist, rääkimata ohust, et probleem võib halvemal juhul korduda + suure tõenäosusega tulevik sugumärana, sest kes see ikka tahaks hiljuti koolikuoperatsioonil käinud hobust omale osta? Aga noh... üks päästetud elu sellegipoolest ja suure loomasõbrana arvan, et see on kogu seda aja- ja rahakulu väärt küll. Kõrvaltvaatajana on muidugi lihtne rääkida, kui ise ei pea olema see, kes nende kulude jaoks ressursse leidma peab.

See on üldse väga keeruline teema. Ühest küljest olen muidugi nõus sellega, et hobune on elusloom ja sõber, mitte ainult spordivahend, ja loomaomaniku vastutus tähendab ka seda, et looma eest ollakse valmis ja võimeline ka haiguste või muude probleemide korral hoolitsema - mis tähendab, et kui sul piisavalt raha pole (või pole valmis seda kulutama), siis sa ei peaks sellist kallist looma üldse omamagi. Teisest küljest - paljudel nö tavalistel hobuseomanikel ei ole võimalik vajadusel oma hobuste terviseprobleemide selgitamiseks või lahendamiseks aastas kümneid tuhandeid eurosid välja käia, samas aga elavad nende hobused palju vabamat ja õnnelikumat elu koos karjaga õues käies jms, võrreldes rikaste sponsoritega sporthobustega. Nii et kumbasorti hobusepidamine see parem variant on?

Mina isiklikult olen muidugi teinud otsuse, et Albatross on maailma tähtsaim hobune ja hoolimata sellest, et ma temast mingit otsest kasu enam ratsutamise näol ei saa, siis võtsin omale vastutuse tema eest hoolitseda nii kaua kuni ta ise elurõõmus ja õnnelik on. Olen ka kohati kriitiline inimeste suhtes, kes teevad teistsuguseid valikuid, sest... miks nemad oma loomade eest sarnast vastutust ei ole nõus võtma? Tundub kurb ja ebaõiglane nende hobuste suhtes ja ilmselt ongi. Reaalsus on aga see, et ratsaspordist ja hobusekasvatusest laiemas plaanis ei jääks ilmselt suurt midagi alles, kui iga spordiks (olgu see siis võistlus või niisama hobi/harrastamine) või siis nt aretuseks kõlbmatu hobuse aastatepikkuseks ülalpidamiseks ja vajadusel ka ravimiseks niivõrd suuri ressursse kulutama peaks nagu hobuse (kvaliteetne) pidamine maksab. Nii kurb kui see ka poleks.

Kuigi surutakse peale inimeste südametunnistusele, et ole nüüd vastutustundlik ja hoolitse oma vana/haige hobuse eest, samuti koguvad populaarsust igasugused organisatsioonid, mis sellistele hüljatutele uusi kodusid otsivad jnejne, siis lõppkokkuvõttes see probleemi siiski ei lahenda, sest kulutused nende hobuste peale on sellegipoolest hiiglaslikud, lihtsalt makstud kinni mitte hobust "kasutanud" inimeste, vaid teiste heasüdamlike taskutest näiteks. Küll aga võiks märkimisväärset mõju omada see, kui hobuseomanikud ja sportlased oma tegevusi planeerides oleksid veidi teadlikumad sellest, KUIDAS selle vigase hobuse tekkimist üldse vältida. Kui hobuse keskmine eluiga on ca 25 aastat, siis ei ole ju ometi normaalne, et 10-aastaseks saades on pooled (see suurusjärk on nüüd küll täiesti laest võetud, pean tunnistama) hobused piisavalt tõsiste terviseprobleemidega, et neid eesmärgikohaselt kasutada ei saa.

Me võime ju rääkida, kui pahad on hobuse jaoks mingid teatud treeningvõtted või kui laastavalt liiga suur koormus noorest peast neile mõjub; teatud seltskonnal pole sellisest moraaliloengust kahjuks sooja ega külma. Kummaline on aga see, kuidas seesama seltskond inimesi ei suuda aru saada, et iga liiga varakult katki sõidetud hobune tähendab neile endale mitme aasta jagu pidamis- ja treenimiskulude vastu taevast lendamist, rääkimata sellest, et selle õnnetu hobusega pole suurt midagi edasi peale hakata ja ta satub selle seltskonna hulka, kelle saatusest ma siin pikalt juba jutustanud olen. Täpselt sama lugu käib pidamise kohta - muidugi on kulukas võimaldada hobusele liigiomaseid tingimusi, eriti kui ta sealjuures peab olema suuteline kõrgel tasemel võistlussporti harrastama, aga kui see hobune omale tõsised koolikud (see on muidugi kõige ekstreemsem näide), maohaavad vms pidamisega seotud terviseprobleemid saab, siis võivad need kohati tema sooritusvõimet vägagi oluliselt pidurdada, ning ravimine või kehvemal juhul hobuse "ära viskamine" on jällegi palju suurem kaotus igas mõttes.

Ja ei saa unustata muidugi aretuse poolt - lisaks omadustele, mis suudavad lühiajaliselt sooritusvõime tippu viia, tuleks rohkem tähelepanu pöörata ka sellele, kas need omadused juhuslikult mitte hobuse pikaajalist vastupidavust hoopis negatiivselt ei mõjuta.
Seoses Albatrossiga (ta ei kuulu nüüd siia sporthobuste teemasse väga, aga siiski...) olen päris mitu korda kuulnud, et nii kahju, et ta mära ei ole - ilus hobune ju ja saaks vähemalt millekski teda kasutada. I love him with all my heart, aga jeerum - mille kuradi pärast peaks ma kasutama aretuses hobust, kelle jalad on luukilde täis ning ei pidanud halva konformatsiooni ja ehituse tõttu (mis on kuuldatavasti iseloomulik ka teistele samadest liinidest pärit hobustele - seega mitte ainult juhuslikult Albatrossi õnnetu isiklik probleem) rohkem kui 5 aastat keskmise koormusega trennitegemist vastu? Selleks, et mina või mõni järgmine õnnelik omanik saaks mõne aasta pärast samasuguste murede ja probleemidega vastakuti seista ja kaaluda variante: kas ma maksan heast südamest järgmised X aastat selle hobuse ülalpidamist kinni või kas ma lõpetan ta elu või kas ma üritan ta mõnele teisele heasüdamlikule inimesele pähe määrida või kas ma äkki teen temast mõned nunnud varsad veel juurde?

Nojah, nüüd sai see ammu igalpool äraleierdatud teema jälle ühe ringi peale, aga mis teha - see lihtsalt ONGI väga oluline. Just see, et hobuse tervisele ja tulevikule mõeldakse piisavalt sellel ajal, kui kõik veel hästi ja korras on, mitte ei hakata esimest korda kaugema tuleviku peale mõtlema alles siis, kui loomaga tegelikult enam midagi peale hakata ei ole.

Mul nüüd siin selle maailmaparandamise käigus oma hobustest aega rääkida ei jäänudki, aga mis seal ikka. Hetkel on neid mul umbes 15, nii et ega kellelegi midagi meelde ei jääkski. :)

Puhkus läbi

Lühike puhkus Eestis möödus välgukiirusel, aga planeeritud päevakorrapunktid said enaaam-vähem täidetud.

Kõigetähtsamal Albatrossil käisin külas ja no peale tema nägemist üle mitme kuu on ikka raske hoiduda ülejäänud päev suu kõrvuni ringi käimast. Ta on endiselt kõige-kõige vahvam, hüüdmise peale tõstis kiirelt oma pea ja tatsas rõõmsalt vastu mulle. Nüüd ma vist olen küll piisavalt kaua piisavalt suur osa tema elust olnud, et ei pea selles enam kahtlema, et hobune vast tunneb mu ikka ära. :P Aga ta oli mõnus, tahtis suhelda (ja kommi saada loomulikult ka), nautis sügamist ja puhastamist ning oli igati sõps. Platsil mõned kiiremad sammud tehes ilmnes, et ongi tõsijutt, mida mulle suvest saati räägitud on, et Albatross paistab täitsa puhtalt liikuvat. Ei lonkagi! Kui ma vahel ikka oskan mingi käiguvahe tal ette kujutada ka siis, kui teiste kõrvaltvaatajate arust nagu midagi valesti ei paista, siis seekord ei suutnud. Superõnnelik ta üle!

Tegelikult isegi täitsa ootasin Taani tagasitulekut ka, sest... tüdimust ei ole veel peale tulnud ja tahtsin igapäevaste tegemistega edasi minna. Esimene päev oli aga... kergelt öeldes masendav. Minu äraolekul oli veel üks varss ilma emata jäänud (meil on neid õnnetuid nüüd kaks! sel aastal - varem pole minu siinoldud aja jooksul ühtegi olnud) + veel paar varssa haiged; ühesõnaga kuidagi... kurb oli kogu olukord ja mu heast tujust polnud tagasituleku päeval enam midagi alles. Aga mis seal ikka, nüüd paari päevaga olen vaikselt režiimi jälle sisse elanud ja läheb lihtsamaks jälle. Üks varss on hetkel üsna kriitilises seisus endiselt, pole juba nädalapäevad ise mitte midagi söönud ja elab sondimiste ning tilgutamiste najal praegu. Ei julge liiga lootusrikas olla. Teistel paistab raskeim periood möödas olevat (sülitan 3x üle õla) ja lähevad tasapisi rõõmsamaks.

Zynergie trennidest tahtsin ka kirjutada. Meil on jätkuvalt üsna keeruline periood selles osas, et... ideed hakkavad natuke otsa saama ja erilist edasiminekut ei toimu hetkel. Ziny puhul on tegemist väga aktiivse ja edasipürgiva hobusega, kes püsib seejuures ilusti kontrolli all ja tasakaalus - esmapilgul tundub nagu suhteliselt ideaalne variant, ma olen alati sellist hobust omale tahtnud. Probleem on aga selles, et kui ma teda lõbusalt ja aktiivselt edasi sõidan (või noh.. polegi väga vaja sõita, tal on see mootor kogu aeg endal töös), siis ongi kõik hästi ja tore. Kui ma üritan midagi muud küsida, nt üleminekut sammule või traavi veidi kokkupoole või isegi kasvõi lihtsalt sama allüüri sees poolpeatusi teha, siis need ei toimi kuigi hästi ja Zinyle väga ei meeldi, et ma üldse sellist asja küsida julgen. Ja kuigi see on iseenesest vahva tunne, siis ühel hetkel muutub väsitavaks, kui hobune liigub 100% ajast nii, nagu ta üritaks 4-aastaste noorhobuste tšempionaadil esineda. Lisaks sellele, et mul on raske mitmeid asju talt küsida, usun ma, et see mõjub hobusele ka füüsiliselt koormavalt - samamoodi nagu takistussõiduhobused ei hüppa iga trenn, ei peaks koolisõiduhobused iga trenn suurem osa ajast pikendatud traavis ringi liikuma (ja ei, Z küll ei oska pikendatud traavi - aga ta liigub nii suures traavis nagu tema oskab ja talle jõukohane on, nii et hobuse taset arvestades teeb koormuse mõttes ilmselt peaaegu sama välja).

Kõlab võib-olla imelikult, aga ma tahaks kordki tunda, et mu hobune on veidi laisk, nii et mul oleks vaja teda natuke edasi utsitada (praegu kasutan ma säärt edasisõitmiseks peamiselt siis, kui Z tähelepanu kuhugi ära hajub - ja mitte kunagi selle põhjusega, et ta piisavalt aktiivne poleks). Või tahaks tunda, et ta on trenni teises pooles väsinud ja vajub veidi ära esiotsale, selle asemel et kogu aeg alert olekus olla ja valmistuda ennast igal sammul jälle tagant suure hooga edasi tõukama.

Eilne trenn oli... natuke teistsugune kui varasemad, selles mõttes et - alguses ta oli muidugi jälle ülimalt edasipürgiv ja kui proovisin tempot vaiiiiiksemaks saada, siis muutus ebastabiilseks jne nagu ikka. Seejärel tegin palju üleminekuid traavist sammule, üritasin vähe ratset kasutada, aga võimalikult palju hääle ja istakuga aidata ning anda talle nii palju aega, kui ta vajas. Kui läks 15-20 meetrit aega ülemineku tegemiseks, siis läks, aga ootasin selle kannatlikult ära ja kiitsin siis hoolega, selle asemel et peale 2 meetrit rohkem ja kõvemini ratset võtta, millele oleks kindlasti mingi negatiivne reaktsioon järgnenud. Ning kui ma peale üleminekute harjutamist jälle traavile võtsin ning imepisikeste poolpeatuste abil traavi vaiksemaks küsisin, samal ajal ratset pikemaks lasin venitada, siis ühel hetkel hakkas ta sellises üsna keskmises tempos (ei olnud aeglane, aga... ei olnud tema kohta ka kiirustav) ühtlaselt traavima ja oma kaela allapoole sirutama. See kaela sirutamine on ka asi, mida Ziny praktiliselt kunagi ülemäära ei tee - talle meeldib eest vähe kõrgem ikka kogu aeg olla - nii et ma arvan, et ta ei olegi mul kunagi nii pika kaelaga ette-alla jooksnud nagu seekord.

Kuna ta oli selle traavitöö ajal juba üsna niiskeks läinud (karv on kah juba täitsa tihe), siis pikemalt ei teinudki ja võtsin ülemineku sammule - ning seal toimis sama asi. Ta reaalselt kõndis pika ratsmega (aga siiski enaaam-vähem kontaktis, üritasin mitte päris ära visata ratset) ja kaelaga lõdvestunult sammu. Esimest korda elus, ma arvan. Samm on alati meie keerulisim osa olnud - kui ta oli noorem, siis tegin seda peaaegu alati lõdva ratsmega, et ta hakkaks julgema ennast sirutada, aga... seda ei juhtunud kunagi. Kui ta just VÄGA väsinud ei olnud (ja ma üritan mitte oma hobuseid väga väsinuks sõita), siis pigem tõstis ta lõdva ratsmega alati pea üles ja hakkas ringi vahtima, läks seljast nõgusaks ja sammust lühemaks. Mingil hetkel muutsin strateegiat ja hakkasin ratsmegakontaktiga sammu tegema - alguses ta muidugi ei olnud sellest väga vaimustunud, aga nüüd ajapikku on harjunud ja suudab ka sammu ajal olla eest stabiilne ja ei astu küll ülemäära pika sammuga, kuid pole ka väääga kramplik. Aga nüüd siis eile ta sirutas selle kaela ka kontaktiga pikaks ja alla ja ÜLISUUR vahe tekkis sammupikkuses, läks ilmselt vähemalt 2 kabjajälje võrra pikemaks kui see samm, mida ta tavaliselt ratsaniku all teeb.

Seda, et ta väga pikalt ennast ette-alla ei taha sirutada, pole ma hetkel KÕIGE suuremaks probleemiks pidanud - pigem vaadanud asja teisest küljest, et kui ta ühel hetkel oma peas rahuneda ja kehast rohkem lõdvestuda suudab, siis hakkab ka sirutama. Kuna nüüd viimane kord nägin aga teatud koha pealt kindlasti positiivset muutust, siis plaanin ilmselt järgmised trennid sama suunitlusega teha. Ma küll ei oska ennustada, kas see pikemas perspektiivis meie (minu hinnangul kõige suuremate) probleemide vastu aitab, aga katsetamist tasub ikka ju. Võib-olla just tulebki sellest otsast alustada?

Pildid on augustikuust:

Old habits die hard, ehk ma lasen endiselt ratsmetel vahel pikaks libiseda ja selle tagajärjel toon käed sellisesse nõmedasse kohta.

Ma üldjuhul küll pooldan enamusi klassikalise ratsakunsti põhitõdesid, aga selles, kas kukal peab ALATI olema kõrgeim punkt, olen kohati kahtlema hakanud. Nt selliste piltide põhjal. Ziny kehahoiak on siin suht lähedal minu ideaalettekujutusele ja ma suuda hästi näha, kuidas ta peaks oma pea/kaela asendit muutma, et kukal tõuseks kõrgemale. Arvan, et sporthobuste aretus on nende kehaproportsioone niivõrd palju aastakümnete jooksul muutnud, et mõned endised väärtused vajavad ka väiksel määral ümber hindamist.

Ja lisaks, lugesin just ühest artiklist, et Charlotte Dujardin hakkab regulaarselt täisistakut sõitma oma noorhobustega, kui nad on umbes 6-aastased. Seega mul on terve aasta veel selleni! :D Asjaoludega kohandatult isegi rohkem, kui arvestada, et Ziny on trennis käinud vähemalt poole lühemat aega, kui keskmine 5-aastane sporthobune. Tegelikult ma peaksingi temasse suhtuma hetkel veel kui 4-aastasesse, aga oma hea aktiivsuse ja enesekandmisega ta vahel petab mind ära ja kipun unustama, et mõned asjad võivad ta jaoks siiski ehk raskemad olla, kui ma arvata oskan.

Pshh ja no mis viga eksole Suurbritannias selle täisistakuga venitada, kus sul on kõikides algtaseme skeemides lubatud traavi ajal kergendada. Minu arust kurb, et see Euroopas laiemalt levinud ei ole (ja seda peamiselt ikka hobuste tervise, mitte selle asjaolu tõttu, et ma isiklikult lihtsalt piisavalt osav ei ole, et iga suvalise hobuse seljas sujuvalt istuda suudaks).

Ziny esimene väliseiklus

Mis uut?

Kõige uuem on see, et Zynergie käis eile oma esimesel väiksel treeningreisil. Hobuseautos on ta mitmeid kordi käinud ja mul oli plaanis hakata teda ka ümber talli sõidutama väikeste juppide kaupa, aga selleni veel tegelikult ei jõudnudki, sest eile õhtul tuli järsku plaan minna mõnede hobustega ratsakooli ja kuna enam-vähem kõik mu ülejäänud selliseks tripiks sobivad hobused olid juba ära trennitatud, siis jäigi üle Ziny võtta. Hoolimata sellest, et kõrval oli ka rahulik sõber-koplikaaslane, ei olnud ta esialgu kuigi rahul liikuva jalgealusega, ning hakkas tsipa närveldama. Kuna sõit oli vaid ca 15 minutit, siis otsustasime, et ma lähen autosse hobustele seltsiks seisma - tundub, et see mõjus positiivselt, sest Ziny kärsitus kahanes vähemalt mõnevõrra.

Ilmselt oli sõit piisavalt stressirikas, uues kohas auto pealt maha tulles hingas Ziny igatahes kergendatult. :P Kõike võõrasse suhtus ta väga mõistlikult, väike ärevus väljendus vaid selles, et ta vahepeal seisma tahtis jääda ja ringi vaadata, mis kohta ta nüüd täpsemalt sattunud on. Kuna autosõiduga jõudis ta juba üsna soojaks minna, siis peale mõningast ringijalutamist uue platsi peal lasin ta 5-ks minutiks kordele ja seejärel tegin kiire 10-minutilise trenni otsa ning sellega piirdusimegi. Energiat oli võib-olla pisut rohkem, aga üldiselt toimis kõik niimoodi nagu kodus (samad positiivsed küljed, samad probleemid) ja platside ääres olevatele lattidele, tünnidele, ja koolisõidutähtedele koos lillepottidega reageeris ta vaid pisukese rajalt sissetõmbumisega ja sedagi vaid esimesel korral - nii et võib igati rahule jääda. Isegi teise hobuse kisendamisest ei teinud ta eriti välja, ainult piiksus korra või paar. Zynergiel nimelt on väga hele hääl, kui ta hirnub - ja tihtipeale ta alustab hirnumist, aga siis mõtleb kiiresti ümber ja ei vii oma plaani lõpuni, nii et välja tulebki vaid lühike piiks ja sellega asi piirdub. :D VÄGA naljakas, kui seal kõrval olla ja seda kuulda. Tagasi autosse ronis ta samuti hetkegi mõtlemata ja tagasiteel suutis ülesriputatud heinavõrk mõlema väsinud hobuse tähelepanu niivõrd hästi köita, et nad auto liikumist vist tähelegi ei pannud. ;) Võib seda väikest reisi vist edukaks pidada.

Täkuga on mul ka mõned üsna vaimustavad trennid olnud. Kui ma vahepeal olin juba üsna veendunud, et selle hobusega EI SAAGI nii sõita, et ratsmekontakt kergeks jääks, sest... midaiganes ma üritasin või ei üritanud, siis ta võttis selle suulise lihtsalt niii kõvasti omale "hambu", et... muudmoodi ma seda takistada ei osanudki, kui ratse lihtsalt täielikult ära visata - aga noh.. nii sonsu ta kahjuks pole, et maneežis koos teiste hobustega sõites lihtsalt igasugune ratsmekontakt loovutada ja kontroll hobusele üle anda. Rääkimata sellest, et ma temalt midagi nõuda niimoodi saaks. Aga siiski, mingi lambike lõi kuskil põlema ja kui ma ennast nüüd vägaväga kokku võtan ja trenni algusest peale pingsalt selle eesmärgi suunas töötan, siis olen viimasel ajal üsna mitme trenni jooksul ratsme peale vajumist suutnud vältida - ja jeerum, mis tunne, kui sa suudadki reaalselt istakuga võtta hobuse töögalopist pirueti-tasemel-galopile; või töötraavist koondatud, isegi peaaegu et passaaži-laadsele traavile. Selliste hetkede nimel olen valmis edasi pusima ja töötama küll, olgugi, et see ei tule meil väga kergelt ja mõnikord, kui tähelepanu muudele asjadele liiga ära kaob, siis kipub jälle trenn vana rada pidi vales suunas minema.

Kuigi ta üldiselt on väga viisakalt käitunud kogu aeg, siis viimane kord juhtusime õues sõitma samal ajal, kui märad väiksest koplist suure tormijooksuga karjamaale pääsesid, ning H tuletas mulle kiirelt meelde, et tal ikka hormoonid töötavad endiselt ja ega ma väga kaugel maaühendusest polnud ka, lootsin vaid, et jõuan maha üksinda, mitte koos hobusega, kes ennast korra üsna kõrgele juba püsti ajas. Õnneks päästis meid suuuuuuuuuur veoauto, mis õigel hetkel tallihoovile sõitis ja täku tähelepanu endale tõmbas, nii et ta seisma jäi ja mulle paar hetke edasiseks reageerimiseks aega andis. :P Aga noh... ju oli meeldetuletust vaja, sest ma peaaegu ei uskunudki enam neid jutte, kuidas ta vahel üsna metsikuks minna võib - minu seniste kogemuste põhjal oli ta vägagi normaalselt käitunud. Sõltumata sellest, on ta kindlasti praegu minu kõige ägedam schoolmaster ja usun, et mul on võimalus temalt superpalju õppida - kui vaid ise suudan piisavalt asjalik olla. Iga trenn nõuab küll korralikku mentaalset ja füüsilist ettevalmistust (sest ta on ka üks kõige suuremate liikumistega hobune, keda ma tean), aga õnnestumise korral on vastutasu suur.

Beebihobused ka vaikselt arenevad ikka. Sellel ühel olen nüüd paar korda seljas istunud ja veidi ringi jalutanud - talle VÄGA ei meeldi seda küll "üksinda" teha, aga... kuna ta oma loomult väga kergelt usaldav ei ole, siis kogemus on näidanud, et võõra inimese juuresolekul on ta palju rohkem pinges, nii et... best chances on mul hetkel vist üksinda pusides.
Üks teine nooruk läheb esmaspäeval opile ja peale seda 1-2 kuusele puhkerežiimile - ta on meil roarer ja minu arust hakkab hetkel juba vähese traavi peale natuke imelikku häält hingates tegema, nii et mulle on see üsna meeltmööda, et operatsioon praegu ära teha ja siis hiljem saduldamisega jätkata.

Oktoobris hakkame ilmselt esimesi varssu võõrutama - siis on tall pisikesi tegelasi täis, kuigi suurekasvulised mitte veel täielikult taltsutatud pooleaastased pole alati päris sama armsad kui beebivarsad. :P Aga nii see elu käib - märasid kontrollimiseks sisse tuues olen ikka üritanud võimalikult palju nende pisikestega ka sõprust sobitada, aga mõnel muidugi ununeb see lugu kiiresti karjamaale tagasi minnes. On ka neid, kellel meelde jääb - ja need tulevad alati huviga uudistades vastu, kui mul nende karjamaale asja on. See on tore. :) Mulle muidugi väga meeldiks, kui kõik varsad saaksid juba ema kõrval selgeks jalgade andmise, päitsete kandmise ja käe kõrval kõndimise, aga... üsna suurt rolli mängib see, kas sul on 2 või 5 või 40 varssa, nii et tuleb teatud järeleandmisi teha.

Jaaa mul õnnestub järgmise nädalavahetuse ajal korraks Eesti lipsata. Juunis ma ju lahkusin tegelikult väikse plaaniga ära olla umbes kuu või poolteist, aga teadagi, kuidas nende plaanidega läheb. Nüüd on kohe-kohe oktoober, nii et riieteks kaasa võetud lühikesed püksid ning ujumisriided tasuks võib-olla millegi vähe soojema vastu vahetada?

Pilte kah seekord:
 

Ziny arust olen vist valele poole aeda sattunud...

Sõberid

Karjamaaelukaid on siin lisaks hobustele teisigi

Üks mu 3-aastastest...

... ja veel kaks mu 3-aastastest  ;)

Ning üks paar... neljakümnest.

Saduladraama, täkujutt ja vanad põlvemured

Eelmised korrad jutustasin Ziny edusammudest, aga kuna elus käib kõik loomulikult sellist rada pidi:

siis vahepeal on palju muutunud ja  minumõtted käinud "maeiõpikunagiratsutama" juurest "mõtlennüüdkõikpõhjalikultläbijaküllsiistoimib" juurde ja tagasi ning külastanud veel vahepeal igasuguseid põnevaid variante. Nüüd on siis umbes selline olukord, et galopp on supermõnus ja kõik muu väga keeruline. Seega peale lühikest soojendustraavi teen tavaliselt paar galopitõstet, vahel lisan mõne kontrajupi sisse, mis tal iga päevaga aina paremini välja tulevad, naudin ja olen õnnelik; ning siiiiiiiiis hakkan muude asjade kallal pusima.

Kõigele lisaks olen ma nüüd Z-ga ka lõpuks ikka totaalselt kukkunud sinna sügavasse auku, mida suurem osa hobuseomanike tunneb "saduladraama" nime all. Zynergiel on suhteliselt lühike selg, laiemat sorti, aga mitte väga ilmekalt väljendunud turi, kaugele ulatuv õlg ning kõigele lisaks on ta ka pisut ülekaaluline. Noh, ja kui see kõik ei ole juba sadula sobitamise suhtes piisavalt keeruline, siis oleks tore, kui mina sinna selga asetatud sadulasse ka kuidagi ära mahuks. Erinevaid sadulaid justkui oleks, mida proovida, aga - mõni vajub koledasti ette õlgade peale, mõni on turjast kitsas, mõni on tema selja jaoks liiga pikkade paneelidega. Kokkuvõttes siis on meil ainult üks väiksemat sorti koolisõidu-Wintec, mis peaaegu nagu mõneks ajaks kõlbaks (kuigi ideaalist on ka sellel omajagu puudu); aga juhtumisi on see ka talli üks kõige-kõige ebamugavamaid sadulaid üldse ja mina ei oska selles kuidagi nii istuda, et jalad enam-vähem mõistlikult ümber hobuse ulatuks. Eks inimesed ja eelistused on väga erinevad, aga mulle pole kunagi need Wintecud millegipärast istunud (ja meie neljast Wintecust on see konkreetne veel kõige kehvem), aga mingi ebameeldiva loogika tõttu on just selle brändi sadulad need, mis siinsetele hobustele kõige paremini istuvad - eks sellepärast neid nii mitu siia ka kogunenud on aja jooksul. Nii et selline lisakomplikatsioon kah veel juures, mille lahendamist plaanin ilmselt pihta hakata korraliku anatoomilise vöö muretsemisest (mis aitaks enam-vähem sobivaid sadulaid loodetavasti veidigi paremini oma õige koha peal hoida) ning lootusest, et Z nüüd sügise saabudes ja regulaarselt trennikoormust saades veidi saleneda otsustab - ja siis on võimalik edasi vaadata. Niikaua katsun siiski oma jalad sunniviisiliselt kõverasse suruda (soovitatavalt kuhugi hobuse lähedusse) ja selles asendis siis midagi ratsutamiselaadset seal seljas korda saata.:)

Meie hobusekasvanduse (st kui keegi veel ei teadnudki või ei mäleta, siis meil on siin tegelikult veel mõned hobused lisaks Z-le - nii umbes paarisaja kanti) poole pealt nii palju, et meil on hetkel 42 tiinet mära (+2, kes on ära müüdud) ning mõned kahtlusalused veel, kelle täpne olek lähitulevikus selgub. Ja suurem osa neist on minu töö ja vaeva tulemus, olen täitsa uhke! :) Olgu, härradest täkkudest on ka muidugi suur abi olnud, tuleb tunnistada - ilma nendeta poleks ma hakkama saanud. Kõige tublim täkk on olnud kusjuures Z isa, nii et järgmisel suvel ootame Zinyle siis palju poolõdesid ja -vennakesi.
Taaskord imestan, kui hästi hobused teatud signaale loevad (või on see lihtsalt hea sisetunne, mis neile vihjeid annab) - kui lähen seda hobust täkutöö jaoks võtma, siis pole ma talli vahekäikugi jõudnud, kui juba tema boksist valjusti mörisetakse ja selleks ajaks, kui boksiukse lahti teen, peab tüüp juba kõvasti vaeva nägema, et oma hormoonid piisavalt kontrolli alla saada ja uuesti nelja jalaga maa peale toetuda. Ja siis teine päev (või sama päev, kuid teisel ajal, kusjuures võib olla nii varem kui hiljem, mingit kindlat ajarežiimi meil ei ole) on mul plaanis temaga ratsutama minna ja leian boksist heina mugiva hobuse, kes siis minu järel lõdva nööri otsas boksist välja longib. Ainuke erinevus, mida mina suudan tuvastada, on see, et talutamiseks kasutan esimesel juhul kordet + ketti; teisel juhul ainult jalutusnööri - aga seda, mis mul parasjagu käes on, ei näe ta ju ometi enne, kui ma tema boksi ette jõudnud olen; tema käitumuslikud reaktsioonid hakkavad aga juba mitu hetke varem vastavas suunas tööle. Tjah, mõned vastamata küsimused mul siiski veel on hobuste osas... ;)

Ahjaa, kuna ma esimeses pooles postitusest tegelesin natuke kurtmisega, siis võib ju ka lõpetada sellega. :D Nimelt olen ikka vägaväga häiritud oma põlveprobleemist. Vististi kirjutasin siia ka, kuidas ma kevadel ühe nooruki seljast eemale hüpates sirge jala peale maandusin ja tõenäoliselt miskid sidemed ära rebestasin. Tõenäoliselt seepärast, et ega ma seda 100% teada ei saanud - mõned nädalad hiljem arsti juurde minnes ja kurtes, et mul endiselt suvalistel hetkedel jalg alt ära kaob peale seda traumat, sain sisuliselt soovituseks paar kuud kodus puhata, sest tema ei saa midagi teha ega mind kuhugi saata vms, kui tegu pole TÕSISE probleemiga. :)

Ja nüüd siis, 5 kuud hiljem, ootab mu 3-aastane hobune nt ammu juba seljas turnimist - aga kuidas sa turnid, kui sa tead, et ei saa sealt vajadusel ennast kiirelt maha libistada, ilma et põlv jälle järgi annaks? Vastuseks, et turnin siis väga-väga ettevaatlikult (ja ainult ühelt poolt, sest ainult vasak jalg on täielikult funktsioneeriv :) ), aga 10x kauem läheb aega selle ettevaatlikkusega lihtsalt seetõttu, et ma ei ole võimeline ca meetri kõrguselt ennast probleemideta sealt maandama (mis terve põlvega ei ole kunagi mingiks probleemiks olnud). Ja see konkreetne hobune on siiani vähemalt 100% mõistlik olnud, mis ei pruugi järgnevate noorukite puhul kehtida. Või noh - mõistlik on ta minuga. Esimene kord oli mul idee, et mina hoian hobust eest ja tervete põlvedega P proovib tal seljas turnida - aga kui P maneeži astus, siis hakkas hobune värisema ja tahtis ära põgeneda. Mõne aja pärast sai küll aru, et P oma samamoodi inimene nagu minagi, aga tema lähedalolekut hobune väga ei nautinud siiski ja oli terve aeg ülikramplik, mistõttu sellest turnimise plaanist loobusime juba enne pihta hakkamist. Nii palju siis oma töö kiirelt teiste kaela veeretamisest - tundub, et see pole ka variant. :P Vähemalt mitte selle hobuse puhul.

Aga kui veel sellest lugejatele kindlasti äärmiselt igavast põlveteemast rääkida, siis viimaste kuude jooksul olen õnneks ainult ühe korra VÄGA valesti trepist alla astunud, mille tagajärjel nädal-paar jälle lomberdasin; ülejäänud korrad on asi piirdunud lihtsalt hetkelise "järeleandmisega" halva sammu tagajärjel ja sellele järgneva paaritunnise valu+lonkega, misjärel olek jälle normaliseerub, aga kuna seda ikka juhtub iga mõne nädala tagant (või tihedamini - oleneb, millistesse olukordadesse ma sattuda suudan), siis ilmselgelt ei suuda need miskid kahjustatud struktuurid põlve enam piisavalt hästi toetada. Üsna häiriv lugu ikka minu jaoks, kes ma ei suuda mitte mingil moel oma igapäevases elus neid füüsiliselt pisut rohkem koormavaid olukordi vältida. Aga noh, kuna sidemete jms tervenemine võib vahel väga kaua aega võtta, siis mingi väike osa minust ikka loodab, et ühel päeval on olukord parem kui praegu - mistõttu ma väga julgelt ei raatsi ka lasta igapäevaselt endal põlve välja väänata põhjendusega, et "mis see paar tundi longet ikka teeb".

Nii. Sai vist kõik kurdetud selleks korraks. Noorukile loodan kunagi varsti selga ära siiski istuda, sest peale seda ei oma enam tähtsust, et ma jalgadele maanduda ei suuda - kui sealt lendan, siis nagunii pea ees. :D Või rangluu...

Aga tegelikult on kõik väga hästi. :P Järgmine kord enam ei kurda ja jutustan toredatest hobustest, keda mul nüüd peale reprohooaja lõppu on mõnedki rohkem kui varem. Ning üks keerulisem kui teine. But that's the fun, isn't it?

Kord nädalas käib meil regulaarselt treener kah, ja kuna mu eelmine "trennihobune" on... tsipa keeruline eksemplar ja miskipärast eriti keerulisena näitab ta ennast siis, kui keegi trenni pealt vaatama või õpetama tuleb, siis mõtlesin, et pusin temaga mõnda aega ise, ja et Ziny peaks nüüd küll juba valmis olema üheks korralikuks trenniks ka. :) Ahjaa, seda vist eelmine kord ei maininud, aga Z longe seekord siiski taandus nädalakesega, nii et vägaväga loodan, et oligi lihtsalt mingi tobe väike vigastus ja mitte mingit hullemat ega taastekkivat jama.

Juba etteruttavalt ütlen ära, et ikka väga kasulik oli korra algusest lõpuni kellegi silma all sõita. Kõige toredam osa oli see, et kõik vead ja probleemid lükati kohe ja kiirelt 100% ratsaniku kaela. See ON tõesti tore, sest jube raske on kuhugi edasi liikuda, kui sa teed küll asju nii nagu treener soovitab, aga hobune ikka miskipärast ei toimi.

Kokkuvõttes tuli välja, et ma kipun ise seal seljas lihtsalt natuke liiga ettevaatlik olema ja ei tee oma tahtmisi piisavalt konkreetselt Zinyle selgeks. Selle peale võtab preili hüperaktiivne minu all muidugi kohe selle mõtlemise-otsustamise-tegutsemise enda peale ja siis lähevadki asjad veidi lappama. Kui nüüd keegi kõrvalt niimoodi tähelepaneku teeb, siis olen täitsa nõus, et Zynergie vajab vahel võib-olla natuke rohkem juhtnööre, sest ta ei ole hobune, kes oma mullis kuskil lihtsalt jätkab ühte asja, kuni midagi muud palutakse. Pean tunnistama, et seda piiri (millal ja kui palju talt asju küsida, korrigeerida või keelata) on mul isiklikult vägaväga keeruline õigesse kohta tõmmata - seda seepärast, et ma ei taha temast masinhobust vorpida, kes elu seisneb käskude täitmises, vaid üritan säilitada seda entusiasmi ja eneseväljendust, mis teevad Zinyst selle hobuse, kellena ta mulle nii väga meeldib. Samas tahan ma muidugi temast koolitada kuulekat ja mõistlikku hobust, mitte mingit vabakasvatusprodukti, kes oma tahtmise nimel üle inimeste trambivad. Neid kahte erinevat külge üheaegselt säilitada ja edasi arendada ei ole sugugi lihtne, aga ma asetaks selle meie treeningeesmärkide seas praegu vist esikohale, nii et loodan ikkagi katsetades (ja võib-olla vahel liiga ettevaatlik olles) leida selle õige tasakaalu. Ma endiselt arvan, et korralik ratsatreening (olgu see kasvõi tippspordi tasemel) ja õnnelik hobune ei pea tingimata üksteist välistama - lihtsalt see kombinatsioon vajab inimeste poolt veidi rohkem panustamist.

Aga trennist veel rääkides, siis üks väga konkreetne asi, mida ma kerge vaevaga parandada saan, on nt üleminekute kvaliteet. Ma pole kunagi tundnud, et Ziny oleks sääre taga vms, ometi ütles treener nii samm-traav kui traav-galopp üleminekutel, et esimesed sammud uues allüüris on väga ebakindlad ning et ta peaks konkreetsemalt sääre eest KOHE edasi minema. Loomulikult ei olnud probleem mitte selles, et Zynergie ei oskaks/tahaks säärele reageerida, vaid selles, et mina alateadlikult teda iga kord takistasin. Kuna varem kippus ta alatihti pigem liigselt kiirustama, siis sellest ajast peale ütlen ma talle üleminekute ajal, et "palun mine traavi, aga hääääästi tasakesi, mitte suure hooga" ja Ziny teebki täpselt seda - läheb vaiksele traavikesele üle, kuni ma otsustan, et hmm, võiks natuke aktiivsem olla, ja teda edasi sõidan. Tegelikkuses oleme juba ammu sealmaal, kus ma peaks lubama tal kohe esimesest sammust korralik ja hoogne traav võtta, mitte teda ise ülemineku ajal tagasi hoidma. Mine, aga ära mine ka? Ei ole hobuste elu sugugi mitte lihtne, kui nad ratsanike segaseid signaale omale lahti tõlkima peavad. Õnneks on Zynergie reageerimistega kõik senini korras ja nii pea, kui ma ennast parandasin, läksid meie üleminekud jupi maad paremaks.

Viimane trenn omapead harjutasin kontragaloppi jälle ja seekord sõitis ta lühikesed otsad mõlemat pidi imeväikse vaevaga ja juba päris hea tasakaaluga. Natuke läks kiiremaks tempo, kui ma suuna peale tagasipööret seina poole võtsin - nii et ilmselt ta ikka aimas, et veidi läheb raskemaks kohe - aga ega ma otseselt ei takistanud ka seda kiirendamist, sest hea galopirütm ja -tasakaal on mu arust esialgu olulisem kui 100% ühtlane tempo.

Ja järgmine asi, millega me tegelema peaks hakkama, on sääre eest astumine. Natuke olen seda varem katsetanud ka, aga... alateadlikult vist üritan seda harjutust vältida, sest kuigi teoorias peaks ta lihtsaim olema, siis praktikas on selle korrektne sooritamine minu jaoks raskem kui ükskõik milline teine külgliikumine. Kui hobune on paindes, on asi hulga lihtsam. Sirge hobune (nagu sääre eest astumisel teoreetiliselt olema peaks) on üldse üks igavene mõistatus algusest lõpuni. Ja Zynergie ka oma loomuliku sirgsusega just otseselt ei hiilga, kipub ikka keerulisemates kohtades ennast natuke ühele või teisele poole kõveraks väänama nagu enamus noori hobuseid. Aga mis seal ikka, pean ennast kokku võtma ja natuke ikka tegelema sellega. Või siis järgima Branderupi eeskuju, kelle koolkond oma hobustele sellist füüsilise arengu mõttes kasutut harjutust üldse ei õpetagi, vaid lähevad kohe õlad sees ja traversi-renversi juurde. Aren't they clever?

Ja ongi järsku jälle juttu piisavalt selleks korraks, kuigi terve hunnik asju veel kirjutamata. Sekretäri oleks vaja, kes kõik mõtted kohe nende tekkides kirja paneks. ;)

Et oleks lõbusam, siis lõpetuseks video meie lastekoduvarsast. Miskipärast ta selles videos jookseb kuidagi väga lidus kõrvadega oma ämbri juurde - tegelikult on ta igati viisakas varss ja hoolimata sellest, et pooleldi inimeste poolt üles kasvatatud (pooleldi seepärast. et talle leiti õnneks üsna kiiresti siiski kasuema), ei ole liigselt pealetükkiv ega oma mingeid õpitud halbu kombeid.