Ülevaade hetkeseisust ;)

Niisiis, nüüd olen esimest päeva tagasi Taanis ja igatsen Albat juba sama palju kui eelmisel suvel siia esimest korda tulles. Aga see pole kurb igatsus - seekord on see hea igatsus. :)

Aga nüüd ma natuke tunnen ennast juba hobuseomanikuna - olen mõelnud peaaegu kõige peale, mida meeles pidama ja mille eest hoolt kandma pean:
- et ta väheke kosuks (kuna praegu on pisut lahja, olugi et süüa saab kuhjaga), siis proovin muretseda talle mineraalilisandeid - kui probleem on mingis aine- ja vitamiinipuuduses, siis loodetavasti see aitab. Asi ei saa olla lihtsalt selles, et ta piisavalt süüa ei saa, sest isegi temasuguse suure eluka kohta peaks praegustest söödakogustest rohkem kui küll olema.
- hambad laseme ka igaks juhuks üle vaadata järgmine kord, kui vet tallis käib
- kapjade olukorda palusin emal jälgida - hetkel olid väga ilusad, aga kui hakkavad pikaks kasvama või äärest koledaks minema, siis peab laskma kellegil veidi nokitseda seal kallal
- ussirohtu saab ta ilmselt samal ajal kui teisedki hobused, see oleks kõige mõistlikum, aga otseselt sellest tegelt juttu veel ei olnud, nii et pean välja selgitama
- vaktsineerimised lasen teha ilmselt siis, kui suvel tagasi lähen ja mul endal aega neid asju ajada on. Hetkel on ta vaktsineeritud ainult marutaudi vastu.
- kõige keerulisemaks saab ilmselt sadula muretsemine - ma ei tea absoluutselt, kust sadulaotsinguid alustada ja sadulatest ma ka tegelikult ei tea mitttte midagi. Aga küll ma uurima hakkan :) õnneks suurem osa muud vajalikku varustust on mul aja jooksul juba kogunenud.

Vot nii - need olid peamised asjad. Vastutus on muidugi suur, aga mulle tegelikult meeldib, et saan tema jaoks ise nüüd niiii palju ära teha (suuremas osas tähendab see küll lihtsalt otsida õiged inimesed, kes midagi ta jaoks ära teha saavad :D).

Ma natuke ratsutasin ka temaga enne äratulekut - täitsa tunnikas on küll, jah. ;) Aga soov edasi liikuda oli olemas, see on põhiline, säärt kuulas täitsa hästi (edasimineku jaoks vähemalt). Mingit normaalset ratsmekontakti me saavutada ei suutnud, sest vasaku ratsme poolt on ta täiesti tuim, nagu ei tunnekski mu kätt seal ratsme otsas, ükskõik mida teen. Parema ratsme poolt aga vastupidi ei taha ta mitte mingit survet taluda ning keerab lihtsalt pea nii palju kõrvale, kui vaja on, et kontaktist lahti saaks. Aga päääris lõpus hakkas nagu midagi õige pisut tulema, nii et mul lootus ikka säilib, et ajapikku saame sellega enam-vähem hakkama. Loodan, et oma pika puhkuse ajal unustab ta kõik halva, mis ta selgeks õppinud on - kuigi ma tean, et seda ei juhtu. :P Peab lihtsalt ümber õpetama - nii seda, mis ta tunnis käies õppinud on kui ka suur osa sellest, mida ise talle kunagi oskamatusest õpetasin. Samas pole kõik halb: trennides käies on ta natukene rohkem hüppama õppinud, nagu kuulsin + ilmselt kõiki erinevaid inimesi oma seljas kandes on ta väga hästi end tasakaalustama õppinud - seda tundsin väikeste voltide ja pöörete peal, mis talle mingit raskust ei valmista.

Mul emps tegi mõned videod ka, kui temaga sõitsin, aga need panen vb üles kunagi, kui mul uus (ja loodetavasti parem) video võrdluseks ka näidata on. :P

Ma muidugi natuke tegelikult muretsen just selle ratsastamise koha pealt - see ei saa nii lihtne olema, kui noorte ja rikkumata hobuste õpetamine (mitte, et seegi niii väga lihtne oleks) ja kui mul noortega hakkab juba mingi kogemus ja tunnetus jms tulema, mida parasjagu tegema peaks, siis Albatross võib mu märguannetele hoopis teistmoodi hakata reageerima ja võib-olla mul ei tule pähe, kuidas neid vigu parandada jms. Ühesõnaga, nagu ta oli mu "eksperiment" noorhobuse õpetamisel (sest tol ajal ma ei teadnud sellest midagi), siis nüüd saab temast samamoodi mu "eksperiment" hobuse ümberõpetamisel. Ilmselt teen ka seekord vigu teadmatusest, aga siiski loodan (ja olen tegelikult kindel), et sellest, mis ma Taanis aasta jooksul õppinud olen, on mul ka temaga tegelemisel kasu. Eks näis... aga 3 kuud on mul veel aega mõelda ja valmistuda ka, nii et usun, et saame hakkama! :)

But an unexpected way, on this unexpected day...

Igavesti koos!

Tulin suure tuhinaga postitust kirjutama ja nüüd äkki avastan, et ma ei leia õigeid sõnu. Ma ei tea tõesti, mida ja kuidas ma siia kirjutama peaks, et see annaks edasi pooltki sellest, mida ma praegu tunnen.

Tänane päev on kõige ilusam ja parem päev minu elus, sest täna sain ma tagasi oma kõige kallima looma, kelle pärast nii palju olen kurvastanud ja pisaraid valanud, aga kes samas on mind tuhandeid kordi rõõmustanud ja mu elu nii heaks teinud. Ning alates tänasest ei saa enam mitte keegi, mitte kunagi, teda minult jälle ära võtta. Jah, minu kõige tähtsamast ja paremast hobusest sai päriselt minu esimene hobune! Ja kõik see, mida kunagi lubasin (ja ka siin blogis kirja panin): et meie lahkuminek pole lõplik ning kunagi saame ikka uuesti kokku - seda lubadust õnnestus mul pidada ning ka selle nimel, et su edasine elu oleks nii hea kui võimalik, kavatsen ma pingutada! :)

Albatrossi ostmise idee tekkis vaikselt mõned nädalad tagasi, kui juhuslikult teada sain, et ta müüki pandi. Midagi kindlat oli raske otsustada ja see mõte käis ka edasi ja tagasi, sest tahes tahtmata tähendab hobuse ostmine meie jaoks loobumist paljust muust heast ja toredast, esialgu tundus see peaaegu et võimatu. Aga lootus oli mul juba tekkinud... ja püsis.

Vahepeal jõudsid Albatrossi märgata juba mingid soome kodanikud, kes ta vist kiiresti ise ära viinud oleks, kui meie temast loobunud oleks - see teadmine, et nüüd võib minu ja Albatrossi ühine tee peagi igaveseks lõppeda (sest Soomest ma poleks teda küll kuidagi enam tagasi saanud), lõi mulle kuidagi pähe ja taipasin, et kui mul veel kunagi võimalus teda endale saada on, siis on see praegu ning pean seda kasutama - nüüd või mitte kunagi. Õnneks on mu ema selle hobuse küljes vist sama palju kinni kui mina, nii et ka tema oli nõus selle pisut ebareaalse sammu tegemisega... ja nii ta läks.

Ma tean, et see kõik ei saa võib-olla lihtne olema, mul ju (loodetavasti) mitmeid aastaid veel ülikooliteed ees jms, aga ma tean, et selle hobuse ostmist ei hakka ma MITTE KUNAGI kahetsema ja temaga koos, tema nimel saan kõigega hakkama, mis vaja!

Aitäh kõigile, kes mind eelmisel aastal kurbadel hetkedel lohutasid ja soovitasid mitte lootust kaotada - nagu selgub, siis unistused tõesti võivad täituda. Ta tõepoolest on ja jääb alati mu parimaks!

Sünnipäev! :)

Pisike Albatross on nüüd päriselt 5-aastane! Omamoodi esimene juubel ju, või mis? See aasta ma kahjuks tähtsal päeval talle porgandit ei saanud viia, samuti ei saanud kukalt sügada ja öelda, kui tubli poiss ta on :(... aga ma usun, et ta teab seda isegi!

He's the world's greatest...

Jälle korraks siin...

Ma nägin Albatrossi! :) Kohe mitu-mitu päeva järjest. Ta on endiselt armas ja tubli, kuigi elu pole just vääääga kerge... Tal on selja peal punnid, arvatavasti sadulast (kuigi ma kasutasin seda poolteist aastat isegi ja siis ei olnud probleemi) või halvast puhastamisest või... ma ei tea päris täpselt, millest. Margit rääkis midagi ummistunud pooridest jms, et mingi aja jooksul (Fantal võttis see aega umbes poolteist aastat) kaovad/tulevad ise ära ja lihtsalt valged karvad jäävad keskelt kasvama... nagu see polekski midagi hullu. Ei tea, ma siiski arvan, et see on inimeste asi hoolitseda, et hobul selliseid probleeme poleks, sest iseenesest sellised punnid ei tule. Kurb.

Kõhn on ta ka natuke - eriti hakkab see välja paistma kevadel, kui karv on vahetunud, ma olen selles suhteliselt kindel. Ta on mõlemad kevaded, mis ma näinud olen, pisut kondine olnud, aga seekord on seda juba praegu talvel näha.

Kõike seda arvesse mõttes tunnen ma tegelikult ennast veits süüdi, et talle ikka selga tahtsin ronida ja proovida, kuidas temada pregu ratsutada on. Ainuke asi, mis mulle lohutust pakub, on see, et sadulat selga pannes ma mingit negatiivset reaktsiooni ei näinud, tuli ise seda nuusutama ja mingit vastumeelsust vähemalt üles ei näidanud. Tegelikult ma siiski poleks pidanud sõitma, ma tean ju seda, aga... jah.

Eks ta muidu oli nagu oli, sammus saab mõnusalt liikuma läbi selja ja lõdvestama, aga traavis ja galopis võtab enamasti mingi oma asendi sisse ja väga raske on seal seljas midagi muuta. Kui ratsme täiesti lõdvaks lasin, siis tahtis sirutada, aga kui mingit kontakti prooviks võtta, siis ta nagu... ei julge vist enam. Siiski mõnel väga harval hetkel hakkas ilusasti ka tööle. Mulle meeldis, et ta oli terve trenn täpselt nii aktiivne, kui palusin, seega mingit tuimust säärele otseselt pole, lihtsalt jäik ratsmekontakti vastu.
Õlga nügisin tal ka voltidel ikka kogu aeg kõvasti välimisega sisse ja lõpuks hakkas nii toimima, et sammus sain isegi rajal õlad sisse viia. :) Ta pole seda kunagi osanud (need paar korda, mis proovisin kunagi ammu) ja vaevalt, et keegi talle vahepeal midagi sellist õpetanud on, aga nüüd tuli täitsa välja isegi. See oli kõige suurem positiivne üllatus. :P

P.S. Lohet liigutasin ka paar korda kergelt - vanadus ikka annab tunda, hääästi pikalt tuleb soojendada, enne kui liikumine hobuse moodi läheb ja väiksematel voltidel-ringidel ta väga hästi tasakaalus ei püsi, aga muidu ikka vahva ja energiat täis.

P.P.S. Tallisõpsid on ikkagi mul niiiii toredad ja hea oli neid ka näha. :) Tegid mulle armsa sünnipäevakingi ja puha, mis siis et mind seal enam eriti näha pole.

P.P.P.S. Kui seda blogi siin peaks lugema üks teatud inimene, siis ma ikka veel tahaks paluda tal püüda olla pisut positiivsem... Tal on kaks imetoredat ja head hobust, kellega ta minu arust palju paremini hakkama saab, kui ise arvab! Alati on tagasilööke, aga hobustega mässame ju siiski selleks, et rõõmu tunda... ja hobudel on ka kindlasti parem meel, kui neid vahepeal lihsalt kiita selle eest, mis nad hästi tegid ja natukeseks unustada kõik see, mida nad veel hästi ei oska. Kogu aeg õnnetu olla on ju niiiiiiiiiii raske ja teistel on ka kurb vaadata. Küll kõik hästi hakkab minema! ;)

Ilusad mälestused

Et te midagi huvitavat siit ei ootaks, siis ütlen juba ette ära, et ma ei ole Albat vahepeal näinud ega mingeid põnevaid uudiseid tema kohta kuulnud, aga ma lihtsalt pidin siia blogisse midagi kirjutama.

Kulutasin praegu veidi aega ja lugesin terve meie blogi otsast lõpuni läbi... ja... täitsa lõpp, kui toredaid aegu meil koos oli :'). Ma olen nüüd niiiii õnnelik, et seda blogi ikkagi vahelduva eduga kirjutasin, sest tahes tahtmata kipuvad pisiasjad aastate jooksu ununema. Nüüd, neid uuesti lugedes, tuleb mul kõik uuesti täpselt silme ette ja ma mäletan, kui hea see oli...

Kuigi vägisi kipub meel kurvaks minema, ei ole see postitus üldse selle mõttega tehtud. Tahaks teda tagasi, aga tean ju, et asjad muutuvad ja alati polegi lihtne sellega leppida. Mitte leppinud, aga veidi harjunud olen juba ilma temata ja 90% neist probleemidest, mis mind viimastel kuudel enne lahkumist kõige rohkem õnnetuks tegid, on ka läinud, koos mu kalli hobusega.

Eks vist kõik ei peagi lihtne olema. Sellegipoolest mõtlen tõsiselt siiani kõike, mida ma Albatrossi kohta kunagi öelnud olen ja tehtud lubadusi pean ka pidama! Kes blogi on lugenud, see vast teab.

Albatross :)

Albatross oli armas nagu alati. Esimene päev, kui teda karjamaale vaatama läksin, ei saanud isegi pisarat tagasi hoida, nii hea oli lihtsalt. :')

Ta oli omale juba korraliku talvekava peale kasvatanud ja tunduvalt tumedam, kui suvel. Mulle meeldib, kui ta tume on, nii on ilus. :)

Ratsutasin temaga ka paar korda - eks ta sõitmise koha pealt on selliseks tüüpiliseks tunnikaks ära läinud küll, aga midagi väga halba ma isegi ei oska öelda. Ma arvan, et ta on hea tunnihobune selles mõttes, et ta läheb ideaalselt sinna, kuhu ratsmega suunda näitad, sääre peale liigub hästi edasi, galopitõsted on ka väga lihtsad, nõudmise peale põhimõtteliselt painutas ka mõlemat pidi, kuigi pisut liiga palju ainult kaelast.

Mis aga oli suhteliselt läinud, oli ratsmekontakti otsimine ja julgus seda hoida, läbi keha sirge olemine (oi, sellega nägin kunagi palju vaeva) - isegi maneeži pikka serva mööda sõites tahab ta ennast kuidagi kõverdada.

Aga eks see ole tunnihobuse värk - ei saa ju talle pahaks panna, et ta oma elu lihtsamaks üritab teha ja võimalikult vähese ebamugavusega need igapäevased grupitunnid läbi sõita. Mul on siiski hea meel selle üle, et ta on nii püüdlik hobune, et ei vaja mingit tohutut stekiandmist, eest tirimist vms, et ka algajamad temaga hakkama saaksid - loomulikult teevad nad sõites palju vigu, aga vähemalt jäävad need tahtlikud jõumeetodid ehk ära. Ja nii palju kui nägin, suudab see hobu ennast selliste enam-vähem sõitjate all täitsa isegi lõdvestada aegajalt, mitte ei jookse krampliku kaela ja lühikeste sammudega, nagu nt meie traavlitel pisut kombeks.

Mu suur unistus oleks temaga kunagi täiesti uue alguse teha - et ta unustaks nii tunnihobusena saadud kogemused kui ka minu lünkliku "algratsastuse" vead, õpiks kõik algusest peale ja õigemini selgeks - ma usun, et lisaks niisama armas olemisele võiks temast vägagi hea ratsahobuse saada - küllaltki kena liikumine ja suurepärane iseloom on tal selleks olemas.

Ootan sind...

Aga täpselt 6 päeva pärast näen ma teda jälle natukeseks. Nii kummaline on olnud Albatrossist 3 kuud eemal olla, kuigi pilte vaatan tihti ja mõtlen ta peale iga päev! Ja hoolimata sellest, et nii kaugel olen, ei ole ta absoluutselt mulle vähem tähtsaks jäänud, vastupidi. Olen lihtsalt õppinud ilma temata olema ja elama, aga tegelikult ei muutu miski...
Nii väga ootan juba tema pehmet nina, mis paitamist ja suhkrutükki tahab. :) Varsti...