Ikka kole lugu on küll see herpesepuhang hobuste seas - paneb mõtlema, kui lihtne ikka sellisel asjal siin eesti väikses hobupopulatsioonis võimalik levida on. Kuna ühest nakatunud tallist on järsku saanud väga mitu, siis tekib küll ikka suur mure oma hobuste pärast kah - hea vähemalt teada, et meie talli loomad pole viimaste nädalate jooksul kuskil mujal liikunud.
Nädalavahetusel käisin muidugi ise kah Kurtnas noortekarjaga tegelemas. Õnneks seal ühtegi haiget vähemalt hetkel ei paistnud olevat - naabertalli võistlustelt suutis küll väidetavalt mitu hobust selle üles korjata, aga tundub, et see paharet üle tee ei ole julgenud tulla praeguseni. Aga sellegipoolest küürisin endal küünealuseid ja muid kohti nii kaua kuni ennast ka naerma ajas, enne kui julgesin siin enda Tartu omadele jälle läheneda. Ja no täna tuleb sama asja korrata, kuna kooliga on homme plaan Viljandimaa hobustele külla minna. Ja peale seda jälle, sest õhtul tahaks talli minna - päris väsitav. Aga noh, MINA ei kavatse kohe kindlasti olla see, kes kuskile midagi edasi kannab, nii et pigem muretsen üle kui liiga vähe. Ainult eraldi riietekomplektid erinevate tallide jaoks hakkavad otsa saama. :P
Mõtlesin, et söödan hobustele siis oma südamerahu jaoks kah natuke küüslauku profülaktika mõttes sisse - ei olnud küll veendunud, kuidas ma selle olulisust Albatrossile tõestada suudan, kes oma toidust ka poolesentimeetriseid graanuleid välja oskab sorteerida, kui need hästi ei maitse. Aga juhuslikult avastasin ideaalse mooduse hobusele mittesöödavaid asju sisse sööta - need tuleb panna hästi krõbiseva kilekoti sisse ja siis minna karjamaale, nii et poole minutiga oled ümbritsetud pundist hobustest, kes on valmis ükskõik mida tegema, et ampsuke sealt kotist saada. Nende hulgas muidugi Albatross, kes ei julgenud küll hakata sellise õgardikarja keskel midagi suust uuesti välja pudistama, kui ta selle juba oma hammaste vahele oli saanud. :)
Myroniga läks muidugi lihtsamalt - ütlesin talle, et see maitseb sama hästi nagu õun! Vähemalt täna ei tulnud tal veel mõtesse minu sõnades kahelda.
Monday, March 25, 2013
Wednesday, March 20, 2013
Hmm, mis uut? My arvab ammu, et kevad on käes, sest iga kord puhastades saab umbes kilekotitäie karvu (saaks muidugi rohkem, kui kauem kraapida viitsiks) - samas, ega tal seljast neid selle eest vähemaks ei paista jäävat :D, nii et külma ei tasu karta. Albatross seevastu hoiab oma kasukat hoolega edasi ja vist asja eest, sest täna hommikul hakkas jälle lund sadama. Märtsi viimastel päevadel poetab ta tavaliselt esimesed karvad - eks näis, kas sama ka seekord.
Myle tegime nädalavahetusel vahelduseks vabahüppeid. Vahepeal jäi galopist nats särtsu puudu, siis pidi ennast üle takistuse veeeeenitama, aga noh - hüpata ta igatahes oskab.
Oleks väga tahtnud temaga kuu lõpus väikest koolisõiduvõistlust proovida, aga tundub, et teistel selliseid plaane seekord pole ja üksi mul kogu seda transpordi asja ilmselt korraldada ei õnnestu. Sellegipoolest mõtlesin eile proovida skeemi läbi sõita - avastasin, et päris mitu nõrka kohta on, millega tasuks natuke veel tegeleda, AGA kõigest hoolimata oli see ilmselt üks kõige mõnusamaid trenne üle pika aja.
Niimoodi päev päeva järel võttes ei märka erilist vahet, aga kui ma võrdlen nt sellega, mis ta kuu aega tagasi oli, siis laias plaanis ikka areng jätkub ja see on kõige olulisem. Et ei tekiks sellist paigalseisu, kus päris rahul ei saa nagu asjadega olla, aga edasi minna ka ei oska.
Nt seesama galopiteema - üleminekud ei kõlba veel kuhugi :P ja natuke on probleeme sissevajumisega, kui ma platsi keskel mingeid ringe sõita tahan - aga üldjoontes on asi ikka ajapikku tunduvalt paremaks läinud. Ta ei sikuta ennast enam niivõrd palju esiotsale (v.a. kui väsima hakkab) ja seljast on täiesti tunda, kuidas ta rohkem enda alla jookseb tagant. Võimalik, et olen teda mingitel hetkedel naaaaatuke isegi liiga kokku sõitnud, mida ma üldjuhul noorte hobustega üritaks vältida - samas tema puhul see tõesti pani hobuse ennast rohkem kandma ja tasakaalustama, nii et ses mõttes on asja ette läinud. Nüüd kui see galopp vähe parem on, hakkan kindlasti keskenduma üleminekutele nii traav-galopp-traav, kui ka galopis lihtsalt kokku ja lahku sõitmisele, et tal ei tekiks mingit kommet kohapeal tiksuma jääda.
Samuti oli skeemis üks koht, kus pidi üle X-i sõites sammu pikendama... ja My tõesti pikendas! Sellist pikemaks lükkamist olen trennides tegelikult üsna tihti teinud ja ka rahule jäänud, aga see üks kord eilse trenni jooksul oli juba hoopis teisest klassist. Sorry Myron, aga nüüd kui ma selle ära olen proovinud, siis ega ma enam meie tavalise normiga ei lepi, hakkan ikka rohkem küsima. :D
Albatrossil saabub vist mingi kevadenergia, eile taas natuke hullutas maneežis. Ja siis tegi jälle sellist traavi, et eriti ei tahtnud uskuda... koolisõidutorikas noh (mis siis, et ainult plahvatusohtlikel hetkedel :D). Ahjaa, ja kui me nad sel vabahüpete päeval pärast Myroniga kahekesi maneeži lasime, siis ta otsustas... hüpata? Võtsin küll lindid takistuste kõrvalt ära juba, et nad koridori "kinni" ei jääks, aga neil oli mängu- ja jooksutuju ja nende paari takistuse pärast nad oma trajektoori küll muutma ei hakanud. Õnneks olime vähemalt tõkked enne tagasi madalamaks lasknud ja siis võtsime muidugi kohe täitsa maha. Ma kahtlustan, et hüppamine ei ole A puhul kõige arukam mõte, aga noh - mis sa teed, kui hobune tahab mängida.
Myle tegime nädalavahetusel vahelduseks vabahüppeid. Vahepeal jäi galopist nats särtsu puudu, siis pidi ennast üle takistuse veeeeenitama, aga noh - hüpata ta igatahes oskab.
Oleks väga tahtnud temaga kuu lõpus väikest koolisõiduvõistlust proovida, aga tundub, et teistel selliseid plaane seekord pole ja üksi mul kogu seda transpordi asja ilmselt korraldada ei õnnestu. Sellegipoolest mõtlesin eile proovida skeemi läbi sõita - avastasin, et päris mitu nõrka kohta on, millega tasuks natuke veel tegeleda, AGA kõigest hoolimata oli see ilmselt üks kõige mõnusamaid trenne üle pika aja.
Niimoodi päev päeva järel võttes ei märka erilist vahet, aga kui ma võrdlen nt sellega, mis ta kuu aega tagasi oli, siis laias plaanis ikka areng jätkub ja see on kõige olulisem. Et ei tekiks sellist paigalseisu, kus päris rahul ei saa nagu asjadega olla, aga edasi minna ka ei oska.
Nt seesama galopiteema - üleminekud ei kõlba veel kuhugi :P ja natuke on probleeme sissevajumisega, kui ma platsi keskel mingeid ringe sõita tahan - aga üldjoontes on asi ikka ajapikku tunduvalt paremaks läinud. Ta ei sikuta ennast enam niivõrd palju esiotsale (v.a. kui väsima hakkab) ja seljast on täiesti tunda, kuidas ta rohkem enda alla jookseb tagant. Võimalik, et olen teda mingitel hetkedel naaaaatuke isegi liiga kokku sõitnud, mida ma üldjuhul noorte hobustega üritaks vältida - samas tema puhul see tõesti pani hobuse ennast rohkem kandma ja tasakaalustama, nii et ses mõttes on asja ette läinud. Nüüd kui see galopp vähe parem on, hakkan kindlasti keskenduma üleminekutele nii traav-galopp-traav, kui ka galopis lihtsalt kokku ja lahku sõitmisele, et tal ei tekiks mingit kommet kohapeal tiksuma jääda.
Samuti oli skeemis üks koht, kus pidi üle X-i sõites sammu pikendama... ja My tõesti pikendas! Sellist pikemaks lükkamist olen trennides tegelikult üsna tihti teinud ja ka rahule jäänud, aga see üks kord eilse trenni jooksul oli juba hoopis teisest klassist. Sorry Myron, aga nüüd kui ma selle ära olen proovinud, siis ega ma enam meie tavalise normiga ei lepi, hakkan ikka rohkem küsima. :D
Albatrossil saabub vist mingi kevadenergia, eile taas natuke hullutas maneežis. Ja siis tegi jälle sellist traavi, et eriti ei tahtnud uskuda... koolisõidutorikas noh (mis siis, et ainult plahvatusohtlikel hetkedel :D). Ahjaa, ja kui me nad sel vabahüpete päeval pärast Myroniga kahekesi maneeži lasime, siis ta otsustas... hüpata? Võtsin küll lindid takistuste kõrvalt ära juba, et nad koridori "kinni" ei jääks, aga neil oli mängu- ja jooksutuju ja nende paari takistuse pärast nad oma trajektoori küll muutma ei hakanud. Õnneks olime vähemalt tõkked enne tagasi madalamaks lasknud ja siis võtsime muidugi kohe täitsa maha. Ma kahtlustan, et hüppamine ei ole A puhul kõige arukam mõte, aga noh - mis sa teed, kui hobune tahab mängida.
Wednesday, March 13, 2013
Sünnalaps!
Tänasega (tegelikult praeguseks hetkeks juba eilsega) tiksus täis
Albatrossi 9. eluaasta ja kuigi see viimane tõi endaga kaasa
ettearvamatuid muudatusi, siis loodetavasti on tal sellegipoolest veel
mitmeid ilusaid ja õnnelikke aastaid ees. :) Kui ma natukenegi oma
hobust tunnen, siis jah - ma usun, et ta on hetkel täitsa õnnelik ja
rahulolev. Samuti soovin talle tõesti palju-palju õnne, sest see kulub
igal juhul ära!
Huvitav, kas 2004. aasta 12. märtsil oli veidi varsasõbralikum ilm võrreldes tänase 15 miinuskraadiga?
Rõõmustasin Albsu porgandite ja õuntega. Platsil tegime 10 minutit ohjamist, aga tal olid vist muud mõtted peas, kõndis enam-vähem vastu seina vahepeal :P, hakkas mingeid taandamisi pakkuma ning lõpuks otsustas ka oma üleliigset energiat hakata valla päästma, seega pidasin paremaks talt liigsed nöörid igaks juhuks ümbert ära võtta. Hiljem jäi maneež tühjaks ning täna suutis A päris hästi ennast ühe koha peale parkida, kuni ma maneeži teise otsa liikusin, ja siis kutsumise peale juurde traavida. Vahva. :)
My on vahepeal mingid trennid nagu... mitte päris see, mis võiks, aga eks meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi. Siis vahelduseks hoopis hüppasime, ehitasin täitsa väikse parkuuri üles ja puha. Ta hakkab ses osas ka juba täitsa asjale pihta saama - praeguseks ei ole probleemi ka ilma abilattideta hüpata (varem ma seda eriti teha ei tahtnud, sest kui ta sammu mitte klappimise tõttu raskesse olukorda sattus, siis kadus hobusel endal igasugune hüppetahe ära) ja isegi okseri proovisime ära. Keeramised-pööramised galopis muidugi ei ole kõige kergemad ja sujuvamad veel. Üritasin palju mõelda sellele, et kurvides energiat ja tempot võimalikult säilitada, aga et pealesõidul enam sellega pusima ei peaks, vaid hobune hoiaks ise ennast aktiivsena. Ja isegi kui vahepeal natuke uhamise tunne tekkis, siis üritasin ennast veenda, et see on ok - sest seljast tundub tempo alati kiirem kui kõrvalt ja sellisel noorel pisikesel hobusel on ikka tunduvalt kergem takistusi ületada, kui liikumises piisavalt hoogu ja jõudu on. Vahepeal tabasin ennast küll hüppe peal veidi hobusest ette kiirustamas jälle (ja ilmselt veel mitu asja, mida ise ei märkagi), seega ilmselt tasuks mingil hetkel mõni trenn võtta ja lasta endale seda ka kõrvalt meelde tuletada.
Nüüd viimased trennid on see ratsastuse asi jälle paika loksunud ja poni on täitsa tubli, ainult et ma pole endaga sugugi rahul jälle. Nokk kinni, saba lahti, noh. Tunnen, et jalad kuidagi lahmivad niisama ringi igal pool, tasakaal pole päris paigas jnejne. Proovisin teha palju üleminekuid, kasutades ainult istakumuutust ja no võttis ikka TÜKK aega, enne kui midagi tulema hakkas - ja konkreetselt sel puhul on ikka päris kindlasti põhjus minus, mitte hobuses. Aga egas midagi, tuleb pingutada ja püüda asja paremaks saada, eks see olegi ju asja mõte. :) Ehk õnnestub nüüd järgmise nädala jooksul või millalgi kauaaegne plaan kah täide viia ja mõned videojupid filmida, mis iseendale kindlasti väärtuslikuks õppematerjaliks saab.
Nädalavahetus Kurtnas oli samuti edukas - esiteks tegime vabahüppeid ja 2-aastane Quality mära (minu eelistus sellest aastakäigust) suutis ennast lõpuks tõestada ja tegi täkupoistele seekord pika puuga ära. :) Ainuke hobune, kes suutis tähele panna, ajusid kasutada ja hüpata üheaegselt - ma olin täitsa üllatunud. Aga tegelikult näitasid kõik ennast seekord enam-vähem heast küljest.
Teise toreda asjana õnnestus Caddyga juba lahtiselt traavi sõita. Ta on jube sahmerdaja ja kärsitu ning suulistega kah sobivat keelt ei leia (võib-olla mõni neist iseloomujoontest, miks Clintoni järglased väidetavalt keerulised pidid olema?), aga muidu küll täitsa vahva väike mära. Kahjuks jääb see saduldamine hetkel sinnapaika, sest plaanide järgi pidi ta juba täna kaugele-kaugele ära sõitma ja mõne aja pärast loodetavasti koos kõhus kasvava tulevase tšempioniga naasma. Sellest kombinatsioonist võiks hea õnne korral miskit päris huvitavat tulla - arvan mina, kes ma küll takistussõiduhobuseid üldiselt ainult kaugelt imetlen ning asjast tegelikult suurt midagi ei jaga. Aga eks me ühel heal päeval saame teada...
Huvitav, kas 2004. aasta 12. märtsil oli veidi varsasõbralikum ilm võrreldes tänase 15 miinuskraadiga?
Rõõmustasin Albsu porgandite ja õuntega. Platsil tegime 10 minutit ohjamist, aga tal olid vist muud mõtted peas, kõndis enam-vähem vastu seina vahepeal :P, hakkas mingeid taandamisi pakkuma ning lõpuks otsustas ka oma üleliigset energiat hakata valla päästma, seega pidasin paremaks talt liigsed nöörid igaks juhuks ümbert ära võtta. Hiljem jäi maneež tühjaks ning täna suutis A päris hästi ennast ühe koha peale parkida, kuni ma maneeži teise otsa liikusin, ja siis kutsumise peale juurde traavida. Vahva. :)
My on vahepeal mingid trennid nagu... mitte päris see, mis võiks, aga eks meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi. Siis vahelduseks hoopis hüppasime, ehitasin täitsa väikse parkuuri üles ja puha. Ta hakkab ses osas ka juba täitsa asjale pihta saama - praeguseks ei ole probleemi ka ilma abilattideta hüpata (varem ma seda eriti teha ei tahtnud, sest kui ta sammu mitte klappimise tõttu raskesse olukorda sattus, siis kadus hobusel endal igasugune hüppetahe ära) ja isegi okseri proovisime ära. Keeramised-pööramised galopis muidugi ei ole kõige kergemad ja sujuvamad veel. Üritasin palju mõelda sellele, et kurvides energiat ja tempot võimalikult säilitada, aga et pealesõidul enam sellega pusima ei peaks, vaid hobune hoiaks ise ennast aktiivsena. Ja isegi kui vahepeal natuke uhamise tunne tekkis, siis üritasin ennast veenda, et see on ok - sest seljast tundub tempo alati kiirem kui kõrvalt ja sellisel noorel pisikesel hobusel on ikka tunduvalt kergem takistusi ületada, kui liikumises piisavalt hoogu ja jõudu on. Vahepeal tabasin ennast küll hüppe peal veidi hobusest ette kiirustamas jälle (ja ilmselt veel mitu asja, mida ise ei märkagi), seega ilmselt tasuks mingil hetkel mõni trenn võtta ja lasta endale seda ka kõrvalt meelde tuletada.
Nüüd viimased trennid on see ratsastuse asi jälle paika loksunud ja poni on täitsa tubli, ainult et ma pole endaga sugugi rahul jälle. Nokk kinni, saba lahti, noh. Tunnen, et jalad kuidagi lahmivad niisama ringi igal pool, tasakaal pole päris paigas jnejne. Proovisin teha palju üleminekuid, kasutades ainult istakumuutust ja no võttis ikka TÜKK aega, enne kui midagi tulema hakkas - ja konkreetselt sel puhul on ikka päris kindlasti põhjus minus, mitte hobuses. Aga egas midagi, tuleb pingutada ja püüda asja paremaks saada, eks see olegi ju asja mõte. :) Ehk õnnestub nüüd järgmise nädala jooksul või millalgi kauaaegne plaan kah täide viia ja mõned videojupid filmida, mis iseendale kindlasti väärtuslikuks õppematerjaliks saab.
Nädalavahetus Kurtnas oli samuti edukas - esiteks tegime vabahüppeid ja 2-aastane Quality mära (minu eelistus sellest aastakäigust) suutis ennast lõpuks tõestada ja tegi täkupoistele seekord pika puuga ära. :) Ainuke hobune, kes suutis tähele panna, ajusid kasutada ja hüpata üheaegselt - ma olin täitsa üllatunud. Aga tegelikult näitasid kõik ennast seekord enam-vähem heast küljest.
Teise toreda asjana õnnestus Caddyga juba lahtiselt traavi sõita. Ta on jube sahmerdaja ja kärsitu ning suulistega kah sobivat keelt ei leia (võib-olla mõni neist iseloomujoontest, miks Clintoni järglased väidetavalt keerulised pidid olema?), aga muidu küll täitsa vahva väike mära. Kahjuks jääb see saduldamine hetkel sinnapaika, sest plaanide järgi pidi ta juba täna kaugele-kaugele ära sõitma ja mõne aja pärast loodetavasti koos kõhus kasvava tulevase tšempioniga naasma. Sellest kombinatsioonist võiks hea õnne korral miskit päris huvitavat tulla - arvan mina, kes ma küll takistussõiduhobuseid üldiselt ainult kaugelt imetlen ning asjast tegelikult suurt midagi ei jaga. Aga eks me ühel heal päeval saame teada...
Thursday, February 28, 2013
Väike My hakkab nüüd jõudma sinna kuhugi, kus mul on temaga väga põnev sõita - samas ka challenging (eks see teebki põnevaks just), sest ma ei olegi vist ühegi noore hobusega peale Albatrossi nii pikalt ja regulaarselt järjest sõitnud, pool aastat hakkab ju täis saama juba. Ehk siis need asjad, mida ma kümnetele erinevatele hobustele elu jooksul olen õpetanud, hakkavad tal selgeks saama, ning on aeg sammuke edasi minna - ainult et selle väikse sammukesega edasi teeb minu vastavate kogemuste hulk kahjuks suuuuuuuuuuuuure languse. Kõik hobused, kes omavad enamat kui ainult algratsastust, olen saanud sõita kellegi teise, minust tunduvalt parema ratsaniku käe alt, seega hobuste õpetamise kogemused sellest lihtsast baastasemest edasi mul põhimõtteliselt puuduvad. Albatross ongi enam-vähem see ainuke õpetaja olnud. Suveni jäänud kolm kuud ei ole küll teab mis pikk aeg, aga trennitame natuke intensiivsemalt kui sügis-talve perioodil ning ma olen väga huvitatud sellest, kuidas meie koostöö edasi läheb. Ja minu õnneks on Myronil selline ääretult lahe omanik, kes mingitel kummalistel põhjustel mul oma hobuse peal seda kõike katsetada laseb. ;)
Muidugi on ka Myronil mõningaid probleeme ka seal päris põhiasjade juures veel - kui Albatrossi kõige suuremaks takistuseks oli vägaväga suur kõverus läbi keha, siis Myronil ilmselt just enda esiotsale tõmbamine/vajumine, mis otseselt ka järgmisi asju raskendab. Eks need on vist mõlemad sellised asjad, mille arendamine ja parandamine tuleb aja jooksul, mitte üleöö. Homme on plaanis ka üks koolisõidutrenn võtta, nii et äkki osatakse meile mõnda head harjutust või nippi nende probleemsete kohtade jaoks soovitada. :)
Hobuse taguotsa tugevadamiseks olen proovinud teha hulgaliselt üleminekuid traavisiseselt - sammude pikendamine ning jälle tagasi. Kuna mõningate hobuste peal olen näinud, et tagajalgade võimas tõuge ei tähenda sugugi seda, et neil ka sama suur kandmisvõime oleks, siis tahaksin proovida töötraavi ka lühikesteks juppideks hakata vähe lühemaks koondama - aga ma olen alati noorte hobuste puhul kartnud, et sammu lühendades nad ei hakka ennast tegelikult rohkem kandma, vaid lihtsalt kaotavad tasakaalu ja liikumise. AGA nüüd hakkasin mõtlema, et kui ma suudan jälgida järgmist kahte asja:
- tempo ei lange
- hobune sirutab endiselt ratsme poole (st ei ole seljast nõgus), kuid ei ürita pead ja kaela allapoole vedada
siis kas tal on üldse kuidagi võimalik oma samme ilma tõelise koondamiseta lühendada? Ma räägin loomulikult sellest ainult baby-steps tasemel, aga võib-olla ma ei peakski sellist harjutust niiväga kartma? Sest neid kahte asja ma suudaks ilmselt jälgida ning praegu oma ajusid ragistades ma ei suuda välja mõelda, kuidas hobune sellisel juhul veel harjutusest "viilida" suudaks. Muidugi teoreetiliselt peaks ratsanik tundma, kuidas hobuse tagaots allapoole vajub ja blablabla, aga nii rohelise hobusega, nii algstaadiumis ning mitte ideaalselt tundliku ratsanikuga ei pruugi see küll nii selgelt äratuntav olla.
Nii palju siis sellest. Kahjuks mu selg ei ole sel nädalal just kõige koostööaltim olnud, sai vist vähe ülekoormust või ei tea, mis tal jälle mureks. Ratsutanud olen ülepäeva, saabki My kah ühe väheke kergema nädala, ja loodan, et järgmiseks nädalaks on enam-vähem korras.
Albatrossiga tuli mul ka üks huvitav mõte midagi proovida... aga see on veel saladus. :) Sest pole võimatu, et mu mõttest ei tule suurt midagi välja - aga katsetada tahan ikka ja eks siis selgub.
Muidugi on ka Myronil mõningaid probleeme ka seal päris põhiasjade juures veel - kui Albatrossi kõige suuremaks takistuseks oli vägaväga suur kõverus läbi keha, siis Myronil ilmselt just enda esiotsale tõmbamine/vajumine, mis otseselt ka järgmisi asju raskendab. Eks need on vist mõlemad sellised asjad, mille arendamine ja parandamine tuleb aja jooksul, mitte üleöö. Homme on plaanis ka üks koolisõidutrenn võtta, nii et äkki osatakse meile mõnda head harjutust või nippi nende probleemsete kohtade jaoks soovitada. :)
Hobuse taguotsa tugevadamiseks olen proovinud teha hulgaliselt üleminekuid traavisiseselt - sammude pikendamine ning jälle tagasi. Kuna mõningate hobuste peal olen näinud, et tagajalgade võimas tõuge ei tähenda sugugi seda, et neil ka sama suur kandmisvõime oleks, siis tahaksin proovida töötraavi ka lühikesteks juppideks hakata vähe lühemaks koondama - aga ma olen alati noorte hobuste puhul kartnud, et sammu lühendades nad ei hakka ennast tegelikult rohkem kandma, vaid lihtsalt kaotavad tasakaalu ja liikumise. AGA nüüd hakkasin mõtlema, et kui ma suudan jälgida järgmist kahte asja:
- tempo ei lange
- hobune sirutab endiselt ratsme poole (st ei ole seljast nõgus), kuid ei ürita pead ja kaela allapoole vedada
siis kas tal on üldse kuidagi võimalik oma samme ilma tõelise koondamiseta lühendada? Ma räägin loomulikult sellest ainult baby-steps tasemel, aga võib-olla ma ei peakski sellist harjutust niiväga kartma? Sest neid kahte asja ma suudaks ilmselt jälgida ning praegu oma ajusid ragistades ma ei suuda välja mõelda, kuidas hobune sellisel juhul veel harjutusest "viilida" suudaks. Muidugi teoreetiliselt peaks ratsanik tundma, kuidas hobuse tagaots allapoole vajub ja blablabla, aga nii rohelise hobusega, nii algstaadiumis ning mitte ideaalselt tundliku ratsanikuga ei pruugi see küll nii selgelt äratuntav olla.
Nii palju siis sellest. Kahjuks mu selg ei ole sel nädalal just kõige koostööaltim olnud, sai vist vähe ülekoormust või ei tea, mis tal jälle mureks. Ratsutanud olen ülepäeva, saabki My kah ühe väheke kergema nädala, ja loodan, et järgmiseks nädalaks on enam-vähem korras.
Albatrossiga tuli mul ka üks huvitav mõte midagi proovida... aga see on veel saladus. :) Sest pole võimatu, et mu mõttest ei tule suurt midagi välja - aga katsetada tahan ikka ja eks siis selgub.
Wednesday, February 20, 2013
My on viimased nädal-poolteist väga asjalik olnud, kõik trennid on hästi läinud. Trenni alguses on ikka ühe või teise asja kallal vaja tööd teha, aga iga kord on asi mingil hetkel nö paika loksunud ja siis ta lihtsalt ongi seal sääre ja ratsme vahel nii nagu peab ja sõitmine on imelihtne.
Kunagi käisin Albatrossiga ühe treeneri trennis ja mulle see üldse ei meeldinud, sest kui A "järgi ei andnud", siis pidin ratset jäigalt ühe koha peal hoidma ja lihtsalt tagant nii palju peale sõitma, et tal muud üle ei jääks. Albatross on suur ja tugev hobune, nii et ilmselgelt tuli sellest üks suur jõuvõitlus. See nina läks lõpuks allapoole küll, kuid mul oli nii käe otsas kui jalgade vahel sada kilo ja mõlemad olime trenni lõppedes väga väsinud. Keegi ütles tol korral, et äkki ma lihtsalt ootan, et asi liiga lihtne oleks ja ei taha nii palju vaeva näha... Aga - tegelikult ju ongi nii. Mitte, et ma ei viitsi vaeva näha, aga praegusel hetkel ma julgen küll öelda, et IGA asi, mida ma hobuse seljas teen, on eesmärgiga muuta teda lihtsamini ja kergemini sõidetavaks. See ongi kogu asja mõte minu jaoks. Veel üks põhjus (lisaks puudulikkule ratsutamisoskusele :D), miks ma kunagi mingiks sportlaseks ei saaks - ma ei suuda mitte kuidagi kõrgemate takistuste ületamist või keerulisemate harjutuste sooritamist seada tähtsamaks sellest, et hobusega oleks tore sõita. Ja tore sõitmine ei tähenda siinkohal muidugi mitte pika ratsmega metsas jalutamist, vaid just seda, et sa saad hobuselt üha rohkem küsida ja nõuda nii, et ta sellest suurepäraselt aru saab ning sama hästi ka vastama hakkab - olgu see siis hüppamine või koolisõiduharjutused või maastikul ratsutamine. Kui koostöö on hea, siis ei ole ratsanikul sugugi vaja ennast füüsiliselt üleliia pingutada ja hobuse seljas võimelda selleks, et oma märguandeid edasi anda. Hoopis teine asi on muidugi ratsaniku poolt heas füüsilises vormis olemine, mis on kindlasti kasulik ja vajalik - aga mitte sellepärast, et tal muidu jõust puudust tuleks.
Selgitamaks siis seda, miks ma nii rahul olen, et Myroniga parematel hetkedel "imelihtne" sõita on. :)
Isegi galopis tuleb ka neid helgemaid hetki sagedamini ette kui varem. Kunagi vaevlesime selle kallal, et vasakust jalast tõsted selgeks saada, nüüd aga on just sedapidi galopis teda kergem õigesti tööle saada. Paremat pidi on raskem head rütmi, tõuget ja tasakaalu leida.
Ühel päeval panin ka kavaletid ja paar madalat takistust üles - ning jällegi oli väga tip-top. Traavis tõesti VAATAS neid kavalette ja mõtles, kuhu oma jalakesi pista. Galopis oli palju latte üksteise järgi ning mingi hetk siis tõstsin 1 või 2 madalaks lattaiaks/ristiks. See lattide asi tõesti sobib talle, sest aitab sammu paika sättida. Kunagi ammu esimest korda temaga hüppeid proovides juhtus see, et My sattus paar korda raskesse olukorda ning hakkas seejärel jubedalt takistuse ees vingerdama, ei tahtnud nagu väga minna enam. Nüüd hiljem (ehk need paar korda, ega ma palju rohkem pole hüpanud) olen sellega arvestanud, proovinud nt lattidega aidata tal õige tõukekoht leida ja niiviisi ta ületab küll neid pisikesi tõkkeid üsna hea meelega.
Intensiivsema trenni juures kipub ta veel natuke liiga kiiresti ära väsima, aga selle "hüppetrenni" sain isegi täitsa edukalt umbes 45 minutiga (koos jalutamisega) tehtud nii, et mingeid ilmselgelt suuri väsimuse märke veel polnudki, nii et see on ka edasiminek!
Vot nii. Tahaks väga Albsust ka midagi kirjutada, aga ei ole vist miskit uudist. Jalutamas käisime, tundus, et tal oli lõbus ja huvitav... Hiljem maneežist isegi ei tahtnud ära tulla, kui ukse lahti tegin - eelistas seal aega veeta ja ukse ääre pealt lund lakkuda
Lubasin suveni ka Kurtnas 1-2x kuus käia noortega tegelemas - seal neid pudinaid pisikesest kuni 3-aastasteni välja (+ üks viiene mära, kellel paar korda seljas olen nüüd istunud). Kõige lahedamad on 2-aastaseks saavad täkupoisid, kes natuke üritavad juba inimest proovile panna küll, aga samas on veel nii titad, et kuulavad sõna kah, kui endale kindlaks jääda. :) Endiselt on väga lahe kogeda, kui õppimisvõimelised noored hobused on ja kui kergelt see neil tuleb.
Kunagi käisin Albatrossiga ühe treeneri trennis ja mulle see üldse ei meeldinud, sest kui A "järgi ei andnud", siis pidin ratset jäigalt ühe koha peal hoidma ja lihtsalt tagant nii palju peale sõitma, et tal muud üle ei jääks. Albatross on suur ja tugev hobune, nii et ilmselgelt tuli sellest üks suur jõuvõitlus. See nina läks lõpuks allapoole küll, kuid mul oli nii käe otsas kui jalgade vahel sada kilo ja mõlemad olime trenni lõppedes väga väsinud. Keegi ütles tol korral, et äkki ma lihtsalt ootan, et asi liiga lihtne oleks ja ei taha nii palju vaeva näha... Aga - tegelikult ju ongi nii. Mitte, et ma ei viitsi vaeva näha, aga praegusel hetkel ma julgen küll öelda, et IGA asi, mida ma hobuse seljas teen, on eesmärgiga muuta teda lihtsamini ja kergemini sõidetavaks. See ongi kogu asja mõte minu jaoks. Veel üks põhjus (lisaks puudulikkule ratsutamisoskusele :D), miks ma kunagi mingiks sportlaseks ei saaks - ma ei suuda mitte kuidagi kõrgemate takistuste ületamist või keerulisemate harjutuste sooritamist seada tähtsamaks sellest, et hobusega oleks tore sõita. Ja tore sõitmine ei tähenda siinkohal muidugi mitte pika ratsmega metsas jalutamist, vaid just seda, et sa saad hobuselt üha rohkem küsida ja nõuda nii, et ta sellest suurepäraselt aru saab ning sama hästi ka vastama hakkab - olgu see siis hüppamine või koolisõiduharjutused või maastikul ratsutamine. Kui koostöö on hea, siis ei ole ratsanikul sugugi vaja ennast füüsiliselt üleliia pingutada ja hobuse seljas võimelda selleks, et oma märguandeid edasi anda. Hoopis teine asi on muidugi ratsaniku poolt heas füüsilises vormis olemine, mis on kindlasti kasulik ja vajalik - aga mitte sellepärast, et tal muidu jõust puudust tuleks.
Selgitamaks siis seda, miks ma nii rahul olen, et Myroniga parematel hetkedel "imelihtne" sõita on. :)
Isegi galopis tuleb ka neid helgemaid hetki sagedamini ette kui varem. Kunagi vaevlesime selle kallal, et vasakust jalast tõsted selgeks saada, nüüd aga on just sedapidi galopis teda kergem õigesti tööle saada. Paremat pidi on raskem head rütmi, tõuget ja tasakaalu leida.
Ühel päeval panin ka kavaletid ja paar madalat takistust üles - ning jällegi oli väga tip-top. Traavis tõesti VAATAS neid kavalette ja mõtles, kuhu oma jalakesi pista. Galopis oli palju latte üksteise järgi ning mingi hetk siis tõstsin 1 või 2 madalaks lattaiaks/ristiks. See lattide asi tõesti sobib talle, sest aitab sammu paika sättida. Kunagi ammu esimest korda temaga hüppeid proovides juhtus see, et My sattus paar korda raskesse olukorda ning hakkas seejärel jubedalt takistuse ees vingerdama, ei tahtnud nagu väga minna enam. Nüüd hiljem (ehk need paar korda, ega ma palju rohkem pole hüpanud) olen sellega arvestanud, proovinud nt lattidega aidata tal õige tõukekoht leida ja niiviisi ta ületab küll neid pisikesi tõkkeid üsna hea meelega.
Intensiivsema trenni juures kipub ta veel natuke liiga kiiresti ära väsima, aga selle "hüppetrenni" sain isegi täitsa edukalt umbes 45 minutiga (koos jalutamisega) tehtud nii, et mingeid ilmselgelt suuri väsimuse märke veel polnudki, nii et see on ka edasiminek!
Vot nii. Tahaks väga Albsust ka midagi kirjutada, aga ei ole vist miskit uudist. Jalutamas käisime, tundus, et tal oli lõbus ja huvitav... Hiljem maneežist isegi ei tahtnud ära tulla, kui ukse lahti tegin - eelistas seal aega veeta ja ukse ääre pealt lund lakkuda
Lubasin suveni ka Kurtnas 1-2x kuus käia noortega tegelemas - seal neid pudinaid pisikesest kuni 3-aastasteni välja (+ üks viiene mära, kellel paar korda seljas olen nüüd istunud). Kõige lahedamad on 2-aastaseks saavad täkupoisid, kes natuke üritavad juba inimest proovile panna küll, aga samas on veel nii titad, et kuulavad sõna kah, kui endale kindlaks jääda. :) Endiselt on väga lahe kogeda, kui õppimisvõimelised noored hobused on ja kui kergelt see neil tuleb.
Monday, February 11, 2013
Gotta love the dressage world
http://horsesinternational.com/other/how-900-000-euro-went-missing-in-sale-of-uno-donna-unique/?utm_source=dlvr.it&utm_medium=twitter&utm_campaign=how-900-000-euro-went-missing-in-sale-of-uno-donna-unique
Mõtlesingi omaette, et millal see lugu avalikuks tuleb... Vaadates ja teades, millised ussikesed seal hobuseäri tipus tegutsevad, siis mul pole üldse kahju, et ma kunagi sellisel tasemel hobuste ostmise jaoks piisavalt rikkaks ei saa. :)
Hobuseäritsejad, kes ei vali raha taskusse pistmiseks vahendeid; ratsutajad, kes endale ebaausal teel perspektiivikaid hobuseid sahkerdavad; ja rikkurid, kes arvavad, et saavad oma varandusega kõike ja kõiki ära osta. Ja ükski osa sellest artiklist ei pannud mind imestama. Ülimalt ebameeldiv värk ning mind ausalt üldse ei huvita, et needsamad inimesed on igasuguste kullatud medalite ja hinnatud hobuste omanikud, see ei tee neid kuidagi paremaks.
Omamoodi kahju on mul toredatest hobustest, kes nende kätte satuvad - ise muidugi just hiljuti linkisin siia blogissegi ühe sellise ja ta nägi muidugi väga hea välja, aga noh... nii see käibki - võib ju loota, et nad vähemalt oma väärtuslikke hobuseid üritavad hoida ja hellitada. Kuigi seegi on teada, et lootus on tihti vaid lollide lohutamiseks...
Sain nüüd selle kurja jutuga kah maha.
Oioi, asi on tõsiseks läinud - ma olen suvest saadik Albatrossile
juba 3 korda selga jõudnud, kaks neist selle nädala jooksul. Ja kuigi
puudus igasugune ettevalmistus, puudusid isegi meie kunagisse
tavapärasesse varustusse kuulunud suulised ja abivahendina stekk, siis
tegi ta mul esimese küsimise peale imekergelt ja ilusasti mõned sammu
küljendamist ning keerutas oma esiotsa ümber tagumise. Kullatükike, noh.
Esimesel päeval tundus käik ehk natuke kange, aga teine kord oli mõnus ja ühtlane samm. Võib-olla ka sellepärast, et teisel korral lasin ta enne maneeži lahtiselt liikuma. Ta on ikka tõsiselt kuumavereline energiapomm muidugi hetkel, alguses veel traavitas kenasti pisikesi ringikesi ja siis tuli minu juurde tagasi kiitust otsima, aga kui platsile takistusi tuldi vedama, siis tal käis mingi klõps peas läbi ja otsustas maneeži üles künda... või siis tagajalgadega katust puudutada, ma täpselt ei saanud aru. :) Värisesin vist nagu haavaleheke, kui peale sellist tralli ikkagi selga ronisin, aga õnneks hoidis ta mind ka seekord hästi ega üritanud oma äranägemist järgi asjale põnevust lisada.
Üks päev avastasin, et tal vasak tagumine kabi näeb väga veider välja, tallal oli kaarekujuline "sinikas", see pragunes ning ühes otsas oli sisuliselt auk sees. Ma olin peaaegu veendunud, et nüüd ta hakkab oma liiga paljude lisakilodega õhukesest kabjatallast läbi vajuma ja kujutasin juba maailmalõppu vaikselt ette... aga õnneks arst arvas siiski, et tagajalgadel ja ilma laminiidita sellist asja ei tohiks juhtuda ning tõenäoliselt oli see detsembrikuine abstsess, mis tookord igale poole ronida oli jõudnud ja nüüd tagantjärgi kahjustuste tõttu lihtsalt osa tallast ära tuleb. Siiani pole see asi ei edasi ega tagasi arenenud, aga Albatross ise küll aru ei saa, et midagi valesti on, nii et minu kõiksekoledam teooria ei saa õnneks kuidagi paika pidada.
Küll aga hakkasin peale seda veelgi rohkem mõtlema sellele, et ikka hädasti oleks vaja tal kaalu alla saada kuidagi. See on kõige suurem mure hetkel, millega ma ei oska midagi peale hakata... mingit suukorvi talle pähe toppida ei tundu üldse ahvatlev mõte. Olen mõelnud ka tema kuhugi mujale kolimist, aga ei ole just lihtne leida kohta, kus kõik ülejäänud tingimused Albsu jaoks sama head oleks, kui hetkel siin. Aga ragistan veidi veel ajusid ja äkki õnnestub mingi mõistlik lahendus siiski leida.
Ja My - mis galoppi puudutab, siis olen leidnud 2 asja, mis aitavad teda ka selles allüüris rohkem tagaotsale viia. Esiteks proovisin juhuslikult ühel päeval põllu peal sammust galopitõsteid - tuleb välja, et ta saab nendega väga hästi hakkama, kuigi see oli esimene kord seda üldse proovida. Ja sammust ta tõepoolest TÕSTAB ennast galopile, istutab ikka korralikult taguotsale enne äratõuget. See kestab muidugi ainult esimesed paar fuleed, aga asi seegi. Teiseks sõitsime trennis viimati galopis keskliini - keskliinile pööramine oli küll igavene välja- ja äravajumine, sest ma olen heal juhul 15-meetriseid ringe temaga galopis varem teinud, mitte väiksemaid. Aga keskliinilt tagasi seina äärde pööramine mõjus hoopis paremini - seal tal ei olnud ruumi kuhugi vajuda ja selleks, et vältida peaga vastu seina põrutamist, pidi My oma tasakaalu korrigeerima ning ennast mõneks hetkeks rohkem tagumisel otsal kandma.
Täna olin asjalik ja vedasin omale ise platsile hunniku latte, mõned ühe-, mõned kahe- või kolmekaupa. Niisama voldikesi ja kaarekesi sõites ei tundu meil küll juhitavusega mingeid probleeme olevat, aga kui nüüd paar korda oleme trennides suhteliselt tihedalt paigutatud ja pisikeste pööretega latte proovinud sõita, siis on joodikuefekt ikka küljes. :) Vajub välja, ei pööra, ei pööra, ups pööras liiga palju, läks viltu, läks liiga äärest jne. Ja kui ma siis väga entusiastlikult seal seljas ta roolimisega (loe: sisemisest ratsmest sikutamisega) tegelema hakkan, siis laguneb kõik muu kah koost. Täna proovisingi siis jõuda selleni, et juhtimine võimalikult väikeste märguannetega ja kergelt välja tuleks - (sisse) keeramine peamiselt välimise ratsme ja rohkem sisemisele jalusele toetumise abil, väljapoole lükkamine sisemise säärega ning nende kahe märguande vahel saigi hobust üsna edukalt oma soovitud trajektooril hoida. Mida edasi, seda paremaks läks, isegi päris pisikeste pöörete korral (hobune on ka muidugi pisike, nii et tal oluliselt lihtsam kui mingil volaskil oleks). Ja kõige lahedam on muidugi see, et niipea kui ta pööretel enam tasakaalust välja ei lähe, muutub liikumise kvaliteet kohe mitu korda paremaks. Kui millelegi muule keskenduma hakkan, siis ilmselt kaob see sujuvus ja kergus ära jälle, aga noh... babysteps. Üks asi korraga.
Esimesel päeval tundus käik ehk natuke kange, aga teine kord oli mõnus ja ühtlane samm. Võib-olla ka sellepärast, et teisel korral lasin ta enne maneeži lahtiselt liikuma. Ta on ikka tõsiselt kuumavereline energiapomm muidugi hetkel, alguses veel traavitas kenasti pisikesi ringikesi ja siis tuli minu juurde tagasi kiitust otsima, aga kui platsile takistusi tuldi vedama, siis tal käis mingi klõps peas läbi ja otsustas maneeži üles künda... või siis tagajalgadega katust puudutada, ma täpselt ei saanud aru. :) Värisesin vist nagu haavaleheke, kui peale sellist tralli ikkagi selga ronisin, aga õnneks hoidis ta mind ka seekord hästi ega üritanud oma äranägemist järgi asjale põnevust lisada.
Üks päev avastasin, et tal vasak tagumine kabi näeb väga veider välja, tallal oli kaarekujuline "sinikas", see pragunes ning ühes otsas oli sisuliselt auk sees. Ma olin peaaegu veendunud, et nüüd ta hakkab oma liiga paljude lisakilodega õhukesest kabjatallast läbi vajuma ja kujutasin juba maailmalõppu vaikselt ette... aga õnneks arst arvas siiski, et tagajalgadel ja ilma laminiidita sellist asja ei tohiks juhtuda ning tõenäoliselt oli see detsembrikuine abstsess, mis tookord igale poole ronida oli jõudnud ja nüüd tagantjärgi kahjustuste tõttu lihtsalt osa tallast ära tuleb. Siiani pole see asi ei edasi ega tagasi arenenud, aga Albatross ise küll aru ei saa, et midagi valesti on, nii et minu kõiksekoledam teooria ei saa õnneks kuidagi paika pidada.
Küll aga hakkasin peale seda veelgi rohkem mõtlema sellele, et ikka hädasti oleks vaja tal kaalu alla saada kuidagi. See on kõige suurem mure hetkel, millega ma ei oska midagi peale hakata... mingit suukorvi talle pähe toppida ei tundu üldse ahvatlev mõte. Olen mõelnud ka tema kuhugi mujale kolimist, aga ei ole just lihtne leida kohta, kus kõik ülejäänud tingimused Albsu jaoks sama head oleks, kui hetkel siin. Aga ragistan veidi veel ajusid ja äkki õnnestub mingi mõistlik lahendus siiski leida.
Ja My - mis galoppi puudutab, siis olen leidnud 2 asja, mis aitavad teda ka selles allüüris rohkem tagaotsale viia. Esiteks proovisin juhuslikult ühel päeval põllu peal sammust galopitõsteid - tuleb välja, et ta saab nendega väga hästi hakkama, kuigi see oli esimene kord seda üldse proovida. Ja sammust ta tõepoolest TÕSTAB ennast galopile, istutab ikka korralikult taguotsale enne äratõuget. See kestab muidugi ainult esimesed paar fuleed, aga asi seegi. Teiseks sõitsime trennis viimati galopis keskliini - keskliinile pööramine oli küll igavene välja- ja äravajumine, sest ma olen heal juhul 15-meetriseid ringe temaga galopis varem teinud, mitte väiksemaid. Aga keskliinilt tagasi seina äärde pööramine mõjus hoopis paremini - seal tal ei olnud ruumi kuhugi vajuda ja selleks, et vältida peaga vastu seina põrutamist, pidi My oma tasakaalu korrigeerima ning ennast mõneks hetkeks rohkem tagumisel otsal kandma.
Täna olin asjalik ja vedasin omale ise platsile hunniku latte, mõned ühe-, mõned kahe- või kolmekaupa. Niisama voldikesi ja kaarekesi sõites ei tundu meil küll juhitavusega mingeid probleeme olevat, aga kui nüüd paar korda oleme trennides suhteliselt tihedalt paigutatud ja pisikeste pööretega latte proovinud sõita, siis on joodikuefekt ikka küljes. :) Vajub välja, ei pööra, ei pööra, ups pööras liiga palju, läks viltu, läks liiga äärest jne. Ja kui ma siis väga entusiastlikult seal seljas ta roolimisega (loe: sisemisest ratsmest sikutamisega) tegelema hakkan, siis laguneb kõik muu kah koost. Täna proovisingi siis jõuda selleni, et juhtimine võimalikult väikeste märguannetega ja kergelt välja tuleks - (sisse) keeramine peamiselt välimise ratsme ja rohkem sisemisele jalusele toetumise abil, väljapoole lükkamine sisemise säärega ning nende kahe märguande vahel saigi hobust üsna edukalt oma soovitud trajektooril hoida. Mida edasi, seda paremaks läks, isegi päris pisikeste pöörete korral (hobune on ka muidugi pisike, nii et tal oluliselt lihtsam kui mingil volaskil oleks). Ja kõige lahedam on muidugi see, et niipea kui ta pööretel enam tasakaalust välja ei lähe, muutub liikumise kvaliteet kohe mitu korda paremaks. Kui millelegi muule keskenduma hakkan, siis ilmselt kaob see sujuvus ja kergus ära jälle, aga noh... babysteps. Üks asi korraga.
Subscribe to:
Posts (Atom)