Albatross õpib elu

Albatross sai endale täna jälle saepuruboksi, õnnepäev. ;) Hoopis teine tunne on ikka viia hobune helekollasesse hästi lõhnavasse boksi, kui pruuni turba sisse. Me vedasime seda saepuru neile küll teisest Kurtna otsast kohale (okei, natuke liialdan vist, aga kaugelt ikkagi :D), aga vaev oli seda väärt.

Siis... hommikupoole käisin sõitmas, tegin hästi kergekese trenni, sammu-traavi. Vahepeal andsin teda paariks minutiks Railile ka sõita. Ma ükspäev üritasin kokku lugeda, kui palju inimesi veel peale minu Albatrossil seljas on käinud - oma 15 sain vist peaaegu kätte, kuigi suurem osa neist lihtsalt paariks minutiks selga istunud.
Mulle tuleb vahest kasuks anda Albatrossi korraks kellelegi teisele, paluda neil täisistakus traavi sõita ja siis kergendatud südamega ohata, saades teada, et "appi, kui õudne traav tal on". Järelikult pole asi ainult selles, et ma kehv ratsutaja olen, vaid ka selles, et Albatrossi vägagi liikuva selja puhul on temaga tõesti raske täisistakus ilusasti ühtlaselt kaasa minna. Aga hea kogemuse annab mulle kindlasti, kui tema seljas selle kunagi korralikult selgeks saan, siis vist peaks kõigi teistega juba lihtne olema. ;)

Eile käisin hommikul temaga paarkümmend minutit talli ümbruses ja korraks all jõe ääres jalutamas, kuigi suurema osa ajast me mitte ei jalutanud, vaid seisime: Albatross krõmpsutas üksikuid rohelisi heinakõrsi, mis ta kuskilt välja otsida suutis ja mina pildistasin teda. :) Hea tööjaotus. Hiljem käis ta Wildiga koos jooksuaias, mina jälle pildistasin. Wild tuli meile umbes nädalakeseks, peale seda sõidab Soome. Kuna ta aga linnatalli elukana pole just väga palju karjamaadel-koplites saanud vist käia, siis oli sellest väga vaimustuses. Albatross kepsutas ka paar ringi, aga siis otsustas, et tahaks tagasi tuppa saada ja tuli värava äärde mulle armsat nägu tegema.

Kõhnaks on ta nagu natuke jäänud.

Üldse viisime Albatrossi temaga välja, sest Albatross on alati olnud teiste hobuste vastu kõige sõbralikum, aga seekord pidin imestuma. Alguses nad sõbrutsesid küll, aga siis kui Alba tahtis tagasi talli saada, siis ta üldse ei sallinud, kui poni talle lähedale tuli, isegi hüppas paar korda kurja näoga Wildi poole. Kummaline vaatepilt, pole üldse Albatrossi moodi. Samas on ta viimasel ajal vaikselt muutunud küll - on vist aru saanud, et ta on ikka üsna suur ja tugev ning ei pea laskma isegi väikestel ponidel ennast käsutada või enda eest toitu ära süüa. ;) Nii et õpib enda eest välja astuma.

Hobune on sõber

Albatrossiga on viimasel ajal lihtsalt uskumatult tore tegeleda. Mitte, et varem poleks olnud, aga nüüd on eriti. ;) Kui trennid lähevad üks päev paremini ja teine päev kehvemini, siis igasugune üldine suhtlemine hobusega liigub järjest ülesmäge. Mul on tõesti tunne, et talle meeldib, kui ma tallis käin ja temaga tegelen, ükskõik kas see on siis puhastamine, jalutamine, trenn või midagi muud.

Ta pole õnneks kunagi mingit vastmeelsust mu suhtes üles näidanud, selle üle mul on tõsiselt hea meel. Kuigi, siiski, suvel Raikkülas olles oli vahepeal mingi lühike periood, kus ta karjamaal kippus natuke eest ära jalutama, kui teda tooma läksin. Samas, ma saan täiesti sellest aru, sest see aeg ta sai ööpäev läbi lihtsalt süüa ja niisama olla ja ega ma muidu temaga eriti palju ei tegelenud, kui ainult paar korda nädalas sõitmas. Miks ta peakski tulema mu juurde, kui teab, et peab siis söömise asemel trenni tegema. Sellel ajal oli meil teine sadul ka, mis vist pisut kehvemini sobis, äkki mängis ka see mingit rolli. Kui ma teda niisama patsutama läksin, siis tuli küll meelsasti ise vastu, ja ega päitsete ja nöörigagi mingeid probleeme otseselt ei olnud, aga ega ta nii väga hea meelega minu juurde ei tulnud.
Aga sellest ma ei kavatsenud üldse rääkida, see periood oli ainult paar nädalat, kui ma tõesti tema juurde vähe jõudsin.

Praegu on igatahes lood hoopis vastupidi. Nii kui talli lähen ja tema boksi ees askeldama hakkan, siis uurib, mis ma seal teen, nuusutab ja ootab. Täna ma täitsa imestasin, neile oli juba õhtusöök ette visatud, kui talli jõudsin, aga Albatross jättis oma heina nurka vedelema ja tuli vaatama, mis ma teen. Üsna kummaline tema puhul, niimoodi söögist loobuda. :D Tõin ta siis talli vahele, seekord ei pannud isegi nööri kaela, kedagi teist vahekäigus ei olnud ja mõtlesin, et saame hakkama küll. Saimegi. ;) Väga viisakalt seisis paigal, kuni puhastasin ja saduldasin.

Teine komme veel: kui teda valmis panema hakkan, siis suuliste järgi on tal alati himu, eks ta saab üsna tihti nendega midagi head ka hamba alla, seega valjad on tema lemmikud. ;) Aga viimasel ajal üha sagedamini vaatab ta ka väga lootusrikka näoga, kui sadulaga tulen, siis sirutab kohe nina välja ja nuusib seda ja ootab rahulikult, kuni selle talle selga sätin. Ega ma otseselt ei arva, et talle "nii väga meeldib", kui talle sadulat selga pannakse, pigem võib-olla lihtsalt see, et ma seal ümber toimetan ja ta teab, et varsti on trenni minek, enamasti koos teiste hobustega ja vahelduseks boksis istumisest ja praeguste ilmadega mudases jooksuaias käimisest. :P

Põhiline on see, et hobune tundub rahul ja õnnelik olevat selle üle, mis ma temaga teen ja toimetan ja see on kõige tähtsam. Mõni väike märk selle kohta, et hobune ise tahab minuga koos olla, teeb heaks ka kümme pisut ebaõnnestunud trenni. ;)

Kerged trennid

Üleeile käisin trennis, aga Albatross oli veidike nagu ärev. Võõraid hobuseid oli üsna mitu ja ei tea, mis teda veel ärritas, igatahes pisut närviline oli. Tegin soojendustraavi ära, aga kuna ta pööras tähelepanu kõigele muule kui mulle, siis ei hakanud niisama mööda platsi ringi jooksma, vaid läksin maneeži nö "turvalisemasse" otsa ja tegime põhiliselt sammus tööd. Hästi palju paindevahetusi ja sääre eest ära astumist, väikseid volte ja suuremaid ringe. Sellise "väntsutamise" peale läks ta päris mõnusalt pehmeks ja oli hästi mõnus, isegi vasakut pidi. Kui vasakut ratset võtta, siis ta küll kipub ikka pead ülespoole viima, aga jätsin siis vasaku ratsme pisut rahule ja lükkasin sisemise säärega välimise ratsme suunas - niimoodi ta tundis vist ennast paremini ja kuivõrd ta järgi andis, siis hakkas ise ka vasaku suulise/ratsmega kontakti võtma.
Kui ta niimoodi ilusasti ennast painutama hakkas ja lõdvestus, siis tegime hiljem küll pisut traavi jälle. Talliukse juures küll oli veidike rohkem pinges ja vahepeal kippus kiirustama, aga tunduvalt parem kui tunni alguses. Peagi lõpetasime ära ka, üsna kerge trenn oli.

Eile käisin ka sõitmas, aga vahelduseks päitsetega ja ilma sadulata. Ma polnud temaga kunagi varem päitsetega sõitnud, aga samas väga ei muretsenud, sest käekõrval saab ta ju märguannetest aru, siis peaks seljas ka saama. Ja oligi nii, väga normaalselt sai sõita. See tuli ka väga kerge trenn, sest põhiliselt käisin sammu, vahepeal (kui tagumik kannatas :D ta on üsna kõrge ja kitsapoolsema turjaga) natuke traavi ja mõned galopitõsted ka. Teised tegid mingeid galopiharjutusi, nii et ühes kohas tuli teha 10m diameetriga poolvolt ja isegi meil Albaga tuli see välja. Ma poleks uskunud küll, sest esiteks pole ma temaga viimasel ajal väga galoppi sõitnud, teiseks ei tee ma tavaliselt nii väikseid ringe galopis ja kolmandaks olid tal ju ainult päitsed peas. Aga välja tuli. ;) Väga lahe.

Ja no täna ta sai siis ühe minuvaba päeva. :)

Kõige parem hobune :)

Kust ma veel leian teise nii armsa hobuse kui Albatross? :) Pole lihtsalt sõnu tema kirjeldamiseks.

Igatahes, täna oli üsna tegus päev - väike fotosessioon talli ees (esimest korda uues kohas, muuseas), siis käisime maneežis niisama jalutamas, igavust peletamas. Mõned kerged harjutused tegime ka, aga ei miskit erilist. Pärast lõunat jõudsime veel trenni ka teha.

Läksime üsna varsti peale hommikuheina ja -kaera õue, tegime pisut naabertalli hobustega tutvust, kes juba õue olid toodud. Sõbrustasime igaks juhuks väikselt distantsilt, Albatross on küll uute tutvuste suhtes alati positiivselt meelestatud, aga on ka teistsuguseid. Ei tasu võõraid hobuseid liiga lähedalt torkima minna. ;)

Huvitav oli küll kõigil, kõigi kolme kopli hobud tulid meid uudistama ja Albatross uudistas vastu. Vahepeal tuhnis ninaga lume sees, leidis paar ampsu kuivanud heina ja tundus üldse rahul olevat. :P
Seejärel, kui teised oma hobused valmis olid jõudnud panna, läksime kambakesi maneeži. Lasin Albatrossi alguses veidikeseks lahti, tingimusel, et ta ratsutajatele tee peale ette ei lähe. Albatross nõustus. ;) Kõik nurgad tuhnis hoolikalt läbi (nurkades nagunii keegi ei sõida, suurem osa vajub poole maneeži pealt juba keskele ära :D okei, see vast natuke liialdatud), takistused nuuskis ka üle. Kui keegi maneeži tuli, läks tema ukse peale vastu tulijaid tervitama. Seda kaks korda, seejärel ma viisin ta natuke uksest eemale, mõni äkki ehmub, kui ukse lahti tõmbab ja hobune otse näkku jõllitab. ;)Eurot üritas ta ka oma meeldivate musidega võluda. Tundus, et hetkel nagu isegi mõjus, kuigi järgmine kord koplis saab poiss jälle nagunii terroriseeritud pisut. :D
Mingi hetk võtsin ta korraks kordele ka, sest ta oli seda nägu, et tahaks natuke end välja elada. Lahtiselt ei tahtnud teda aga jooksutada, sest teised ju sõitsid, ja käekõrval ta oskab täitsa isegi käituda, seega on pigem rahulik. Korde päitsete külge ja väike vihje edasiliikumiseks - selle peale ta siis traavitas ja galopitas mõned ringid järjest, vahepeale paar pukki ka. Ega see kaua ei kestnud, seega üsna pea võtsin ta enda kõrvale ja kõik oli jälle rahulik.

Peale maneežis käiku jätsin ta vahepeal natuke rahule, sai boksis süüa ja niisama olla. Pärast tegime väikse trenni. Üsna okei oli, vahepeal passis küll seda ust, mis teda alati häirinud on, aga harjus ja see ei tekitanud erilisi probleeme. Ma pole eriti palju galoppi viimasel ajal teinud, aga täna tegin, see oli kõige parem osa. ;) Vasakut pidi läks küll korra valest jalast, aga see oli täiesti minu süü, ma ei valmistanud teda absoluutselt ette. Ülejäänud korrad läks ilusasti ja mu arust jooksis lõdvestunult ja pehmelt, isegi vasakut pidi andis täitsa järgi ja sirutas kaela suulisele järele.

Kui ma nüüd ise veel sõitma õpiks, siis oleks kõik hästi. ;) Mu istak on halb ja niiii raske on seda parandada. Eks natuke ikka läheb paremaks, kui püüda, aga edasiminek on aeglane. Eks ma üritan kannatlik olla ja õppida... õppida... õppida...

Selline mõte tuli mul ka, et järgmine kord kui mõni vet külla tuleb, siis palun uuesti Albatrossi hambad üle vaadata. Mind ikka väga häirib see, et ta paremat pidi sõites oskab olla niiii järeleandlik ja täiesti super, aga vasakut pidi lihtsalt keerab pea viltu ja üles, nagu kõigest väest suulist vältides. Okei, parematel päevadel on ka vasakut pidi sõites arengut märgata, aga see tuleb niivõrd raskemini. Ma tean küll, et ta on üsna tugevalt nö "ühekülgne" hobune (ehk siis ühele poole on palju kergem painutada, lihased on ühel pool tugevamad jne), aga ma ikkagi kujutan ette, et see peaks rohkem mõjutama painutamisele jms, aga mitte nii palju (suule-)peale-kaelale. Muidugi võib mingil määral ka seda mõjutada, aga mul on endal pidevalt selline tunne, et talle just suulise juures miski ei meeldi.

Samas, suvel mul oli täpselt sama tunne, aga siis Siiboja küll ütles tal kõik korras olevat. Aga no liiga ettevaatlik ei saa kunagi olla, nii et las vaatab järgmine kord uuesti. ;)