Friday, July 17, 2009

Tagasi Albatrossi juures

Kuna nüüd õnnestub mul Albat palju tihemini näha, siis üritan ka veidi aktiivsemalt blogida - peaks ju nagu leiduma midagi, millest kirjutada.

Taanist tulin teisipäeva õhtul, korraks käisin ka siis tallist läbi, aga suurt miskit ei teinud, lasin empsul ta mudakoplist ära tuua ja jalgu pesta ja puhastada. :D Mul polnud talliriideid.

Aga kolmapäeval siis läksin rattaga talli (ja tagasi, nii et üle 20 km vist, tublitubli), Alba oli sees. Ausalt öeldes, selliste ilmadega ja nende metsikute putukakarjadega ei raatsi ma teda ise ka eriti päeval välja lasta - boksis ta too päev nt pikutas tükk aega, nii et ju ta oli väsinud ka neist kuumadest ilmadest. Mässasin temaga niisama veidi päitsetega käekõrval ja kordel. Ta ei ole vist sada aastat kordel käinud - kui ta just trennis algajatega ei käinud, aga talle vist päris esimesi kordi käijaid selga ei pandud, liiga suur? Aga ma pole päris kindel.
Igatahes kunagi, kui ma teda kordele õpetasin, siis kasutasin algusest peale valjaid (rumal minust, jah - samas see polnud ka minu otsustada) ning kui kunagi päitsetega proovisin, siis vajus ta täiegaaaaaaaa neile otsa ja sikutas kogu aeg välja. Seda seekord ei olnud, ma arvan, et ise lihtsalt suutsin oma käe pehmena enam-vähem hoida ja siis tal polnud millegi otsa rippuma jääda võimalik.
Teised kaks probleemi (mis samuti vanast ajast pärit) on need, et ta vajub õlast välja ning jookseb pea sissepoole keeratult, ning vasakutpidi joostes tuleb tal vahel mingi blokk ette - siis jääb seisma ja kas keerab tagumiku välja või halvemal juhul viib kogu keharaskuse tagajalgadele ja üritab hooga teises suunas minna. Seda ta teeb (ja tegi ka vanasti) ainult siis, kui on parasjagu seina poole jooksmas ning kuigi ruumi on tegelt piisavalt, siis ta vahel vb tunneb ennast kuidagi lõksus olevat ja blokib. Vaikses traavis ta aga liikus ilusasti ning tegin galopitõsteid seal, kus ta juba seinast eemale hakkas liikuma ning enne seda ohtlikku kohta võtsin jälle traavi - ehk ainult pool või kolmveerand ringi galoppi korraga, ja see toimis hästi. Ta muutus kindlamaks ning lõpuks sai ka mitu ringi järjest galopeeritud.
Kuigi selleks, et tema õlaga väljavajumist vähendada, peaksin hästi tihedalt talle kordet järgi andma, et mitte ta pead sisse tõmmata, siis sellel seina poole jooksmise hetkel pidin siiski tugevama kontakti võtma ja teda sõna otseses mõttes natuke enda poole "tõmbama", sest muidu ta arvaks jälle, et peab vastu seina jooksma ja blokib. Ma arvan, et sellest on vaja varem jagu saada, kui õlaga välja vajumisest, seega pean hetkel natuke nö valet asja tegema.

Käekõrval oli ta päris tubli, kohe justkui tuli meelde kõik, mida kunagi tegime. :) Ei usu, et temaga keegi käekõrval niimoodi mässanud vahepeal on. Võtsin küll steki kätte, sest ta on vahel pisut uimane käekõrval, aga ta sai kohe aru, mis värk on, ja hakkas mu kehakeelele ja häälele ilusasti reageerima. Läks traavi ja jäi sammu ja läks traavi ka ümber minu, kui ma hääega aitasin, aga ise siiski kõndisin, mitte ei jooksnud. Sellised väga lihtsaid asju tegime ainult.
Ainuke asi, mille kallal või käekõrval nuriseda, on see, et päitsete surve teda peatuma just eriti ei mõjuta. :P Kui ta tähelepanelik oli ja mind jälgis, siis jäi alati seisma, kui minagi jne... aga kui ta mingil põhjusel must aru ei saand vms, ja edasi liikus, andsin ma päitsetega väikse märguande - tüüp aga lihtsalt jalutab edasi. Sama märkasin, kui ma teda jalgade pesemise ajal eest kinni hoidsin - et tagurdamast ja küljepeale astumast suutsin teda hoida, aga kui ta edasi otsustas liikuda, siis ma pidin ikka tõsiselt jõuga nügima ja sikutama, et teda seisma saada. :P Sellega on vaja tegeleda, aga ma ei usu, et see suur probleem on, lihtsalt natuke meeldetuletust vaja.

Tuli pikk kokkuvõte, kuigi käekõrval + korde võttis meil kokku aega max 20 minutit.

Eile siis käisin veidi seljas ka. :) Kordetasin ette umbes 5 ringi, sest oma "noorusaegadel" oli ta energiaülejääkide tõttu vahel üsna metsik (st viskas mind alla ja värki), aga ju ta on nüüd maha rahunenud veidi. Ta ei teinud midagi erilist, seega ei kulutanud rohkem kordele aega. Kristjan lubas mul ükskõik millist oma sadulat kasutada :), nii et leidsin Albale ühe enam-vähem sobiva (või noh, kas nüüd just sobiva, aga loodan, et parem kui tema vana). Hüppesadul - nagu Egle ütles, siis sellel pole koolisõidulõhnagi küljes. :P Alguses oli küll veidi harjumatu, aga sõita meeldis mulle sellega paljupalju rohkem kui Albatrossi vana üldsadulaga. Ainult see häiris, et ma tundsin, kuidas ma kogu aeg talle kannaga vastu käisin, sest jalused olid nii lühikesed, aga ma ei oska ka oma kanda niiiiii väljapoole keerata. Ses suhtes ikka koolisõidukaga parem, et saab jaluse pikemaks, nii et kogu säär on ilusasti hobuse ümber ning jalalaba ja kand ripub juba allpool, kus ei lähe nii kergelt hobuse vastu.

Sõitsin jällegi ainult umbes 15 minutit, pool sellest sammu. Isegi ei olnud nii paha, kui ma ootasin. ;) Parem, kui eelmine kord, kuigi nüüd ta polnud 1,5 kuud sadulas käinud. Vahepeal oli hästi mõnus lõdvestunud, vahepeal aga tahtis midagi vaadata ja siis oli küll kaelast ja suust täiesti kange ega pannud mind tähele. Sain säärega nügides ta tähelepanu jälle endale ning läks jälle paremaks. Kui viimati kirjutasin, et ta oli vasaku ratsme peale üliülikange, siis seekord oli vasakut pidi just parem. Võib-olla sõitsin ka rohkem lihtsalt välimise ratsme peal, või aitas vahepealne hammaste raspeldamine mingil määral... ? Ma ei tea, igatahes seekord oli sedaviisi.
Ühesõnaga tööd on vaja palju teha, aga hetkel ei paista asi lootusetu. ;)

Täna vist teen kah kerge trenni ja siis homme puhkab ehk. Pean jälgima, et ma oma suures õhinas teda nüüd üle ei koorma peale puhkust. Ma muidugi ei arva, et 15 minutit trenni päevas mingi suur koormus talle oleks - nii vormist väljas ta ikka ei ole - aga ma ei taha, et tal kohe alguses jälle üle viskama hakkaks ning kui rohkem ja pikemaid trenne hakkan tegema, siis nagunii pean talle planeerima puhkepäevad.

Aga üldiselt on ta ikkagi supertubli hobu :) ja kui ma räägin "vanadest noorusaegadest", kui kunagi teda õpetatud sai - siis tegelikult on ta ju ka praegu kõigest 5! Ehk noor hobune, nii et meil on veel pikk-pikk tee ees.

8 comments:

Metsapiiga said...

Theoga siis üheealised:)
Theo sünnipäev on 16.juunil... ja Albatrossi?

Metsapiiga said...

Hehh, lugesin nüüd kohe, et 12.märtsil, va tähelepanematu nagu ma olen!:)

Ingrid said...

Jah, Theo on pisem, või vähemalt noorem, noh. ;) Aga Theol on vedanud, Albatross on pidanud juba üle 2 aasta "tööd tegema"...

Metsapiiga said...

Oh, oleks Theo pisem:) Siis mul oleks endal kergem kõhedusest üle saada. Ja ka talle sõitjat/treenijat leida. Ikka paljudele ei sobi kõrged hobused - ollakse harjunud teistsuguse liikumisega. Ja ilmselt on suurekasvulist hobust ka raskem treenida.
Kas töö tegemine on jätnud ka negatiivseid märke Albatrossile?

Ingrid said...

Mina olen küll suurte hobuste fänn, kuigi nüüd viimasel ajal on ka pisikesed üha enam meeldima hakanud. Ega Albatross ka väike pole - peaaegu 170cm, aga Theost ikkagi pisem.

Ja aasta tunnihobusena jätab igale hobusele mingeid märke, aga neid, mis ratsastusse puutuvad, on ehk võimalik suures jaos muuta ja ümber õpetada. Neid probleeme, mida on tekitanud liiga varajane treening või nt vale sadul, on ilmselt raskem lahendada. Aga eks mul nendes ole ka omajagu enda süüd - kui oli valida kas tegeleda temaga niimoodi või üldse mitte, siis ikkagi valisin pigem tegelemise. Śamas - kui see poleks mina olnud, oleks keegi teine seda teinud. Enam ma ei teeks sellist valikut ühegi hobusega, aga siis olid asjad teisiti...

Aga tegelikult ma olen ikkagi positiivne ;) ja usun, et mingeid täiesti lahendamatuid probleeme tal pole.

Liis said...

Sünnipäeva juurde tagasi tulles on siis Albatross täpselt aasta noorem minu esimesest sõiduhobusest Lateksist (tegelikult on siiski üks päev vahet, Lateksi sünnipäev 13. märts).
Ma siiamaani mõtlen, et kuidas Sul tegelikult ikka vedanud on. Ma ise annaks kõik, et Artemisega jälle sõitma saaks. Ta on ühe inimese hobune ja see ratsanike vahetus mõjus närvikavale halvasti aga see selleks :)
Väike mõte on siiski, et kui vaid hobune järgmise suveni püsiks, kui ma ise täisealine...

Aga edu Sulle Albatrossiga:)

Liis said...

Sünnipäeva juurde tagasi tulles on siis Albatross täpselt aasta noorem minu esimesest sõiduhobusest Lateksist (tegelikult on siiski üks päev vahet, Lateksi sünnipäev 13. märts).
Ma siiamaani mõtlen, et kuidas Sul tegelikult ikka vedanud on. Ma ise annaks kõik, et Artemisega jälle sõitma saaks. Ta on ühe inimese hobune ja see ratsanike vahetus mõjus närvikavale halvasti aga see selleks :)
Väike mõte on siiski, et kui vaid hobune järgmise suveni püsiks, kui ma ise täisealine...

Aga edu Sulle Albatrossiga:)

Anonymous said...

hea algus