Uus kodu

Kolisime laupäeval.
Tulime peale PC-d treikuga Kurtnasse ja parkisime igaks juhuks talli vahekäigu ette (kuigi ma tagantjärgi olen kindel, et ta oleks ka õue peal ilusasti sisse läinud). Albatross peaaegu et ei kõhklenudki, natuke nuusutas ja tahtis sisse jalutada, aga siis Lahe otsustas, et Albatross talle millegipärast ei meeldi ja hakkas kiunuma ning jalaga peksma vastu treiku vaheseina. Seda muidugi Alba kartis. Paar korda proovisime veel ja ta oli isegi nõus tulema, aga sama asi kordus... mul oli nii halb tunne, sest ta ju niiii ilusasti oli valmis kohe mulle treikusse järgnema, aga vastu sai hoopis sellise hirmutamise. :(
Teine hobune vist ise ka lihtsalt natuke pelgas, seega võtsime ta maha ja proovisime Albat esimesena panna. Ma mõtlesin, et nüüd ta kindlasti juba kardab treikut vms, aga ei midagi! Kõndis sisse nagu vana kala :P ma olin üliõnnelik ta üle!

Treikusõit sujus päris rahulikult - kohale jõudes oli poiss hästi natuke niiske kaela pealt, aga pikk sõit oli ikkagi ja võõra hobusega ju, nii et selle kohta päris hästi siiski.

Karjamaal ta paaril esimesel päeval muidugi jooksis kohati ringi ja vahel hirnus, otsis sõpru taga :(, aga nüüd on juba üsnagi harjunud ja ainult mugib. Karjamaa on neil tohutu suur. Parimad sõbrad on tal kaks shetlandi poni ja kolmas poni (kes on juhtumis täkk) on Albatrossi peale vihane, et ta tema naised üle lõi :D Ja siis läheb kaklema vahepeal, aga teda Alba ei karda. Suurte hobuste teelt, kes vahel nägusi teevad, oskab ta küll ilusasti end eemale hoida.

Õhtuti boksi tulles on ta suhteliselt rahulikult käitunud, väljaarvatud nüüd viimane õhtu, kus ta vist oma sõpru shetikaid taga hakkas igatsema ja siis oli küll päris närvis, kraapis väikeste vahedega üle poole tunni ja sebis ringi boksis ja hommikuks ei olnud eriti heina ka ära söönud (tavaliselt sööb boksi tühjaks). Ei tea, miks see närvilisus tal nüüd äkki tuli, 4 päeva möödus ju rahulikult ning nüüd äkki...? Aga ehk läheb ikkagi üle.

Kuigi ma pole kunagi väga pooldanud seda tihedat hobuste ümberkolimist, siis nüüd otsustasin suhteliselt kindlalt, et jätan ta ka suvedeks samasse talli (kuigi võiks ju pmst kuhugi Tallinna kanti tuua). Kuigi ta ei elanud seda kohamuutust just VÄGA hullult üle, siis ma ikkagi nägin, kuidas ta otsis oma vanu sõpru ja hobune ei saa ju midagi aru ega tea ette, et nüüd järsku ta peab uuesti täiesti teistsuguse eluga kohanema ja isegi kui ta seda väga välja ei näita, siis kindlasti alguses on see talle natuke hirmutav ja võõras. Endal oleks ju ka, kui ühel päeval äkitselt kõik tuttav ümbert kadunud on ning enam tagasi ei tule. Ma tõesti üritan teha nii, et ta seda tunnet võimalikult harva taluma peaks.

Muidu uues tallis käib meil praegu 2x näalas koolisõidutreener (keegi soomlane, kes Eesti vist äsja kolis) ning 1x takistussõidutreener + talliomanik ise võib ka mingeid lihtsamaid trenne anda kui vaja. Seega treeningvõimalused on praegu küll 5+.

2x jõudsin juba Albale selga ka selle nädala jooksul - esimene kord tegin lihtsalt lühikese 15-20 minutit trenni ning minu ootustele vastupidiselt oli ta täiesti rahulik, üldse ei passinud uut platsi või seal kõrval olevaid takistusi, isegi mitte kilega kaetud saepuruhunnikut! Ta on tõesti loomult rahulikumaks selle paari aastaga kasvanud.
Teine trenn oli siis koolisõidutreeneriga. Albatross oli selline keskmine - mitte väga hea, aga mitte halb. Arevstades äsjast kolimist jäin siiski rahule. See treener tundus üsna asjalik ses suhtes, et rääkis palju igasugust teooriat jms. Kuna ma nagu teoorias (oma arust :D) üht-teist tean, siis ma võib-olla eelistaks natuke rohkem sellist individuaalsemat lähenemist, et mida MINA just parasjagu õigesti või valesti teen ja mida ma teistmoodi peaks püüdma st just sellised asjad, mida ma ise enda juures ei näe või ei oska hinnata ja mille juures raamatute lugemisest palju kasu pole.
Samas ega ta alguses ei tea ju, mida ja kui palju meie täpselt teame jms, nii et see võib edaspidi mingil määral muutuda sinnapoole nagu mulle meeldiks. Igatahes praegu proovin, treeneriga on ikka kindlam tunne kui päris üksi tegutsedes.

Vot selline meil see eluke on siis hetkel... muutuseid on palju, aga saame ikka hakkama. Kurb oli ka tegelikult Kurtnast ära tulla, sest kuigi vahepeal olin aasta eemal, siis ülejäänud umbes 3 aastat, mis ma hobustega tegelenud olen, on kõik ikkagi peamiselt selle talli inimeste ja hobustega seotud olnud. Niikaua kui Albatross seal oli, veetsin ma ju ikkagi iga vaba hetke Eestis olles seal, aga nüüd nagu pole mul mingit põhjust sinna minna või seal pikemalt olla, peale mõnikord külas käimise. Ja kuigi vahel tuli ette ka selliseid asju, mille üle ma õnnetu olin (peamiselt Albaga seotud), siis tegelt oli seal veedetud aeg ikkagi super ja paljud inimesed vägavägaväga toredad ja tähtsad mulle, nii et jään neid igatsema. :(