Keeruline värk

Kohanemisega on nii ja naa. Kohe saab kaks nädalat täis, aga päris harjunud ta veel siiski pole. Karjamaal tunneb ennast küll juba vabalt, aga kui teda ära hakkan talli või platsile üksi viima (st ilma teiste hobusteta), siis ta muutub närviliseks. Kõige halvem on teda selle suure karjamaa tagumisest otsast talli tuua. Ta hüüab teistele ja vahepeal käitub nii, nagu kavatseks kohe minema joosta. Viimane kord, kui teda tõin, siis ma avastasin, et... kartsin natuke. Kuidas saab oma hobust karta???
Eks ma kardan rohkem olukorda, mitte hobust ennast. Mul on tema ringi hüplemisega halvad kogemused - aga lihtsalt mitte kordagi peale õnnetust ei ole ma tundnud, et see mind kuidagi mõjutanud oleks, aga nüüd äkki... ja see teeb nii kurvaks. :'(
Ma pean lihtsalt aru saama, et ta vajab veidi veel aega. Ja tegelikult, ma USUN, et ta ikkagi kuulab mind ja usaldab piisavalt - siiamaani on ta ju seda teinud.

Ah, võõrad ei saa tegelikult ilmselt aru, mida ma silmas pean ja seda on raske seletada, seega ma rohkem ei seletagi ja ootan lihtsalt, kuni see tunne mööda läheb.

Esmaspäeval sõitsin üksi platsil, siis ta läks suht särtsu täis ning teatud hetkedel hüples natuke ringi. Õnneks ta teeb ainult ühe või paar hüpet ning kui ma selle peale alla ei kuku, siis nagu lepib sellega ja on korralik edasi. Ilmselt ta tundides õppis, et niimoodi saab ratsanikust kergesti lahti. Ma kohati tegelikult mõtlen, et vb ei peaks veel trenni tegema, vaid lasta tal rahulikult olla, aga teisest küljest - karjamaal ta ongi rahulik. Kui ma teda üksinda mujal käimisega ei harjuta, siis ta jääbki selle pärast muretsema. Tal ei ole mingit üleüldist stressi vms, ta lihtsalt ei tunne ennast üksinda 100% turvaliselt uues kohas. Ma arvan (ei oska mõtteid kahjuks lugeda).

Tookord igatahes lõpetasin ära niipea, kui ta ennast lõdvestas ja rahulikuks jäi. Teisipäeval oli koolisõidutrenn, seal oli ta tunduvalt parem.

Lisaks muudele asjadele tegime õlad sees harjutust. Ma olen seda proovinud sammus hästi vähesel määral, treener meil lasi aga PALJU suurema nurga all seda teha. Seda Alba muidugi kohe ei osanud, aga natukese ajaga sai selgeks küll. Meie õlad sees oli küll sel hetkel juba väga selgelt neljas jäljes, mitte kolmes, aga ma mõtlen, et kui ta seda harjutust natuke "ülepingutatuna" teha oskab, siis pisut vähem nõuda sellest, mida ta suudab, on alati lihtsam kui rohkem nõuda.
Ja siis veel ma ei saa aru, kuidas galopis istuda. Imelik, et ma suudan ALBATROSSI traavi enam vähem normaalselt istuda, aga galopiga on jama. Aga asi pole muidugi temas, ma lihtsalt ei oskagi galopis istuda. Ma olen selle hullu ettekallutamise vea enam-vähem välja saanud, aga ma ei suuda oma selga piisavalt tugeva ja jäigana (teatud piirini) hoida. Kui üritan, siis hakkan sadulast välja veidi põrkama; kui aga liikumisega kaasa lähen, siis selg läheb liiga elastseks ja paindub iga sammu peal nagu uss. :P

Kolmapäeval läksin kell 7 hommikul ratsutama ja ta oli superduper! Jälle üksinda platsil, aga minu imestuseks polnud seekord mingit jamamist. Sammus ja traavis st, galopi ajal hakati teisi hobuseid õue laskma ja siis kogu ta tähelepanu oli neile suunatud. Ma ei hakanud aga head trenni ära rikkuma ning ei nõudnud temalt galopis väga palju.

Just mingi päev mõtlesin selle peale, et hästi paljud kirjutavad oma blogis sellest, kuidas hobune oli trennis vägaväga paha ja kõik läks halvasti jms. Ma kirjutan ainult vahel mõnest ebaõnnestumisest, aga enamasti rohkem siiski heast kui halvast. Ja siis ma mõtlesin, et... asi ei ole ju tegelikult nii, et mul hobune ongi alati hea ja teeb kõike suurepäraselt; asi ei ole ka selles, et ma kõik halvad asjad kirjutamata ja enda teada jätan.
Lihtsalt kui ma trennis tunnen, et midagi üldse välja ei tule see päev, siis ma lihtsalt jätan selle täiesti sinnapaika ja teen midagi muud - midagi sellist, mida ta alati hea meelega teeb ja oskab. Raskema asjaga jätkan järgmine kord. Seega kui miski ongi trennis viltu läinud, on mul alati midagi sellist, mis ka hästi läks - sest trennid on lihtsalt nii planeeritud. Ma PEAN tegema trennis ka seda, mis hästi välja tuleb. Ja minu arust see annab nii Albatrossile kui mulle väga palju juurde - ma ei lõpeta kunagi trenni õnnetu või vihasena (ning arvan, et ka tema siis mitte). Hiljem asjade üle järgi mõeldes võin küll olla pettunud, et millegagi hakkama ei saanud, aga sellel HETKEL, kui ma trenni lõpetada otsustan, olen ma alati temaga rahul. :)