Albatrossi uus pere

Minu päeva parim hetk eile oli see, kui nägin, et Albatross kõndis täiesti karja KESKEL koos teiste hobustega ringi ja keegi ei pidanud teda enam üleliigseks ega näinud vajadust ära ajada vms. Ausõna, see vaatepilt suutis mul väga tükiks ajaks tuju heaks teha. :) Julgen öelda, et uute kaaslastega on ta küll 100% kohanenud.

See varss, kes paar postitust tagasi mul Albatrossiga ühe pildi peale on jäänud on nüüd osa tema perekonnast. Ja täiesti tõsiselt! Esimesed hobused, kelle juurde Albatross karjamaal läheb ja kellega võimalusel alati kokku hoiab, on see varss ja tema ema. Nad on täpselt nagu perekond. :) Albatross hoiab ja kaitseb neid.

Mõned päevad tagasi tuli talli uus hobune Regenbogen, kes loomulikult ka omale uusi sõpru hakkas otsima karjamaal. Ja ESIMEST korda elus nägin ma Albatrossi kurja ja isegi ründavana! Mitte nagu tõsiselt ründavana, aga ses suhtes, et tema läks esimesena oma üleolekut näitama, lingutas kõrvu ja keeras tagumiku kogu aeg sissetungija poole. Ise ta Regenbogenile kunagi järgi ei läinud, aga nii kui too tema "perekonna" juurde tuli, läks asi kurjaks. Kui ta jälle kaugemale läks, siis Albatross vahepeal lükkas ninaga varssa edasi, et nad koos emaga kaugemale läheks. Nii lahe oli seda kõike vaadata! Ja see ei olnud Alba poolt absoluutselt mingi tülinorimine, vaid tõesti oma karja kaitsmine - vähemalt mina nägin seda nii.

Tallis on nad Regenbogeniga kõrvuti boksides ja ma tegelikult usun, et Albatross hakkab temaga leppima ka aja jooksul, sest ta ei ole ju iseloomult tigetseja. Siis, kui mära ja varss karjamaalt ära on viidud, hoiab Albatross näiteks teiste ruunapoissidega kokku, miks siis mitte ka selle uuega.

Laupäeval tegin vähe kergemat trenni ja Albatross oli super! Ma tean, et ma ütlen seda nii tihti, aga mis teha, kui ta on lihtsalt nii tubli?! Ses suhtes et ta kogu aeg ju areneb ja õpib natuke, nii et iga trenn, mille kohta ma suurepärane ütlen, on tegelikult eelmisest suurepärasest juba veidi parem. ;) Seekord ta tegi tõesti kõike hästi, mida proovisin, ainult galopist tagasivõtmise üle võib nuriseda. Seda ma ei saa veel päris istakuga tehtud, vaid pean natuke rohkem ratset kasutama, kui tahaksin. Ta liigub alati galopis hästi hoogsalt (mitte kiirustades, aga väga aktviiselt lihtsalt) ja eelistatavalt suuret sammudega ning siis see tagasivõtmine ei tule väga sujuvalt ja kiiresti. Pean ilmselt üritama galoppi enne üleminekut natuke rohkem koondada - siis aga kipub ta jääüma koondgaloppi, aga traavile ikka ei tule. Aga kõik muud üleminekud olid head, sääre eest astumine ja õlad sees (traavis juba ka pisut seekord!) samuti.

Ja eile - dudumdudum - me hüppasime! Ihastes võistluseid vaadates tuli hull hüppamise isu, seega sättisin paar takistust üles. Triin õnneks viitsis mind veits vaadata ja õpetada ja teate mis - Albatross täiesti hüppab! :) Väga lahe, ta viitsib ennast iga takistuse peal liigutada, mitte ei loiva madalate peal kobistades üle nagu kunagi päris alguses. Maha ajas seekord lati ühe korra, sest see samm läks ikka tõsiselt metsa ka, vägaväga alla ja siis ma ise läksin täiesti tasakaalust välja ka selle kitsehüppe peale ja siis tal polnudki eriti võimalust. Ma veits nagu kardan hüpata nii, kui tal samm ei klapi, kardan tema pärast ka - et äkki saab haiget või tõrgub vms. Siiani Albatross ei tõrgu, nii et ma VÄGAVÄGA üritan talle mitte seda oma lollusest õpetada.

Korra, kui Triin okseri ette lati pani (mitte otse ette, aga nii kaugele, et terve fulee mahtus sinna vahele), siis ma lihtsalt ise keerasin ta takistusest mööda, sest ta läks juba latile nii valesti, et ma lihtsalt ei tahtnud hüpata nii. Ma tegelikult tean, et ise ei tohi mitte kunagi enne takistust hobust mööda pöörata, aga mul kuidagi instinktiivselt tuli see. Õnneks see ei olnud ikkagi otse takistuse eest, vaid enne latti juba, seega mitumitu meetrit varem. Pean temaga lihtsalt latte/kavalette natuke sõitma, et me mõlemad harjuks rohkem vaatama seda kaugust ja et tema oskaks ka oma samme paremini sobitada ka siis kui pole ideaalne pealeminek.

Kuigi mul oli see päev SUUUR hüppamise isu ja Albatross oli ju supertubli tegelt, siis ma ei tea, ei tulnud isegi tahtmist nüüd kohe paari päeva pärast veel ja veel hüpata. Ma ei tea, mulle meeldib, kui me saame seda teha nii, et talle on asi ka huvitav ning vaheldustpakkuv ja me ei pea iga hinna eest mingitesse kõrgustesse püüdlema ja hullult nõudma jms. Vaid saab seda teha vahelduseks, hea tujuga ning hästi lõpetada (kuna ma ei nõua temalt midagi liiga raskelt) Just nii mulle meeldib!

Kõik praegu.