Julge poiss ning uued mõtted ja ideed

Mingi päev käisime maastikul, esimest korda siin uues kohas ja kes oli see kõige julgem hobune, kes alati esimesena igalt poolt pidi minema??? Loomulikult Albatross. :)
Sakus/Kurtnas olid ju maastikul enamasti treeneriga kaasas nö juhthobused - need, kes alati kõige ees käisid ja sellega harjunud olid, siis sai alati nende sabas lihtsalt järgneda. Ma ei tea, kui tihti nad siin maastikul käivad, aga nii julged nad polnud ja siis oli vaja kedagi, kes oleks nõus teiste ees künkast üles või kõrgest rohust läbi või suurtest koledatest asjadest mööda minema. Ja Albatross oli täitsa valmis minema! Kui keegi mingi aeg tagasi oleks väitnud, et Albatross on 9 hobuse seast kõige julgem, siis oleks küll selle peale naerdud (ma ise ka :P), aga näe, mis nüüd välja tuleb. Ta oli muidugi ainus mees ka kog kambas, nii et pidi ennast tõestama ju! :D

Okei, kui päris tõsiselt rääkida, siis ma ei väida, et ta KÕIGE julgem oli - tagapool oli teisigi hobuseid, kes võib-olla lihtsalt rivi ette ei sattunud. Ega Albatrossgi alati ja igale poole ilma kõhklemata nõus minema polnud - paar korda ikka üritas otsa ümber pöörata ning paar korda läks küll edasi, aga tegi suuuuure kaare jubeda kolli ümber, aga mu jaoks polegi need asjad üldse tähtsad, lõpuks ikkagi läks.

Kõige tähtsam on see, et ta on minuga nii palju harjunud ja usaldama õppinud, et kuulab mind ka siis, kui ta ise pisut kardab, kahtleb vms. Nende kahe kuu jooksul (ja tegelikult ka juba varem, rohkem kui aasta tagasi), mis nüüd jälle koos oleme tegutsenud, polegi olnud ühtegi asja, millega me hakkama poleks saanud. Ma mõtlen just selliseid asju, mis nõuab Albatrossilt rohkem julgust ja kindlust - mitte et ma oleks temalt midagi väga jubedat või mõeldamatut teha palunud, seda mitte, aga kõigega, mida ma olen palunud, on ta hakkama saanud. Siinkohal ma ei pea silmas mingeid ratsastamisalaseid asju - seal takistan "hakkama saamist" pigem mina kui tema.

Ratsastuse koha pealt on praegu nii ja naa... ma ei oska sellest eriti kirjutada midagi, ma pean oma peas veidi selgusele jõudma, mis toimub. See ei tähenda seda, et meil praegu väga halvasti läheks vms, aga ma tunnen, et oleme nagu veidi toppama ühe koha peale jäänud. Kuna selliseid perioode tuleb ikka ette ja jääbki alati tulema, siis üritan mitte seepärast tuju langetada - otsin pigem uusi võimlusi ja ideid, küll see siis millalgi mööda ka läheb.

Viimastel päevadel olen palju lugenud ja üritanud erinevate asjade arendamiseks ning probleemide lahendamiseks mingeid harjutusi meelde jätta - isegi kirja panin, et meelest ei läheks ning siis millalgi proovin neid trennis. Samuti loen Karen Pryor'i raamatut "Ära koera maha lase!", mis seletab lahti treeningmeetodeid, kinnistamist jms ja see on mul kohe huvi tekitanud Albatrossiga uusi asju proovida ja katsetada. Ma olen küll nii positiivset kui negatiivset kinnistamist kogu aeg Alba õpetamisel kasutanud ja seda üsna teadlikult (sest alateadlikult ja vähemalt teatud määral kasutavad seda ju kõik, muidu polekski võimalik midagi hobusele selgeks teha), aga ikkagi on see tunduvalt mu arusaama täiendanud, oskan nüüd pisikestele detailidele ja kõrvalmõjudele rohkem mõelda ning nendega arvestamine peaks ka õpetamist lihtsamaks ja mõlema jaoks lõbusamaks muutma.

Nii et plaane mul on palju ja igasuguseid - seoses niisama suhtlemisega, jalutamisega, trikkide õpetamisega, tööga käekõrval, võib-olla natuke ka kordetamisega ning kindlasti ka ratsutamisega. Vaatame, mis edasi saab.. :)