Head sõnad saavad ka lõpuks otsa

Igasugustes foorumites saab alati panna enda kasutajale "allkirja" vms (signature, noh), mis ilmub iga tema postituse all. Siin bloggeris oleks ka sellist süsteemi vaja - ma saaks sinna kirjutada, et mul on maailma kõige parem hobune ja ei peaks seda iga kord postitades eraldi mainima.

Üks päev oli Nina trenn. Läks päris hästi. Üksinda sõites teen palju suunamuutusi, serpentiine, poolvolte ja suuri ringe, aga väiksemaid volte (10m nt) eriti mitte - üritan nüüdsest rohkem neid ka harjutada. Traavis alguses oli super. Lõpupoole, kui natuke väsima hakkas, kippus õlaga välja vajuma ja siis kui ma ainult välimist ratset kasutasin, läks kõveraks kehast ja kangeks pisut, aga kui mul meelde tuli, et mul on KAKS kätt ja KAKS säärt, mida kasutada, siis läks uuesti tükk maad paremaks.
Galopp oli raske, sest seal tegime ka 10-meetriseid volte ja pika sammuga suur Albatross peab ilusa voldi sõitmiseks päris korralikult ennast koondama. Sellega kusjuures ei olnudki alguses probleeme, et ta ei teeks nii väikest volti (arvasin, et vajub õlaga suuremale ringile) - tegi küll, aga taguots kippus ära kaduma. Siis Nina lasi mul peaaegu kõik korrad teha kaks volti järjest, mul kauem aega teda seal sättida ning teise voldi lõpuks ta tõesti suutis ennast ilusasti kokku võtta, läks eest väga kergeks ja üles ning tõesti kandis ennast tagajalgadel, mitte ei tõuganud ainult edasi, super tunne oli lihtsalt!
Vasakut pidi on tal raskem ja ta oli pääris väsinud selleks ajaks, nii et siis hakkas asi nässu minema. Ma olin veits enda peale vihane ka ja Albatrossi pärast õnnetu, sest ta oli niinii tubli olnud, aga ma ikka nõudsin veel ja veel, kuni ta enam ei jaksanud. Siis tegin lihtsalt suurema voldi lõpuks, mis talle jõukohane oli, ja lõpetasime ära. Aga ma jäin temaga väga rahule!

Eile tahtsin lihtsalt teha kerge lõdvestava trenni ja kuigi ta alguses sammus hullult vahtis ringi ja nagu sipelgad olid püksis jälle :P, siis traavis läks kohe kõik paremaks ja tõesti, mitte ühtegi halba sõna ei saa öelda. Ma muidugi ei nõudnud palju, aga selles oligi mõte - et ta saaks positiivse ja kerge trenni. Natukene venitasin samme ainult vahepeal, see läks hästi. Galopis (mis eelmise trenni lõpus ju veits käest ära läks) tahtsin ka, et ta ainult pehme ja lõdvestunud oleks, oli enam-vähem. Tahtsin proovida natuke ette ja alla sõitmist, aga ei tulnud veel välja. Ta sirutab kaela küll, kui sammu pikemaks sõita, aga niisama mitte. Mis on kummaline, sest traavis ta just meelsamini sirutab sellise rahuliku tempoga, kui edasi/sammu pikemaks sõita, siis varem kippus tihti seljast nõgusaks minema. Galopis on nüüd vastupidi.
Galopp tahab muidugi kõvasti tööd ka veel, et ta hakkaks ratsmele ise järgi sirutama ja nii... praegu ta lihtsalt nö "annab järgi" eest, mis ei ole minu arust tegelikult päris õige viis alustamiseks, aga ta lihtsalt galopis ei reageerinud nii nagu peaks. Kindlasti tegin ise midagi valesti, aga ma ei osanud enam, mu pea oli tühi. Praegune olukord on siiski igas mõttes parem, kui see, et ta jäigalt, märguannetest välja tegemata ringi jookseb. Praegu on vähemalt mingi alguspunkt olemas, kust saab edasi minna - varem oli täiesti tühi auk galopi kohal.
Kui Albatross oleks kergelt ratsme taha mineja tüüp, siis ma ei saaks niimoodi toimida. Ta õnneks ei ole.

Mul on igatahes positiivne meeleolu praegu... vahepeal päris pikalt oli ühest või teisest küljest jama, aga nüüd liigub ikka paremuse poole. :)