Tuesday, December 15, 2009

Lumi!




Albatross :)

Käisin tallis, maneeži on soola viidud, nii et saab trennida küll. Üks pool, kuhu hiljem soola pandi, oli natuke kõvem, pealt valge ka veel pisut, aga homseks ilmselt juba täitsa ok.

Albatross, nagu külmade ilmade tulekuga ikka oodata võib, oli superhüperenergiat täis. Võtsin ta alguses kordega platsile, sest seal ehitati veits midagi ja arvasin, et kui ta väga pöörane on, siis mul kordega natuke ohutum. See oli küll varuvariant, tegelikult teda väga kordele lasta ei tahtnud, kuna seal ta läheb alati nii möllu täis alguses, ja ma ei tahtnud et ta oma külmadele lihastele mingite ekstreemsete võimlemisharjutustega liiga teeb.

Käekõrval käitus ta aga üsna mõistlikult, 2 korda hüppas küll ehmatuse peale suure kaarega ühele või teisele poole, aga tema puhul on see antud olukorras normaalne, mitte midagi ebatavalist. :P Hüppas, aga kohe jäi rahulikuks, kuulas mind.
Seljas oli suht sama asi - ta oli hästi pinges alguses, astus lühikeste sammudega, pooltraavis, vaatas ringi, ühe korra tegi oma põnevat neli jalga õhku kitsehüpet ka, aga niipea, kui ma tasakaalu tagasi sain, nõudsin kohe talt midagi. Kuna mingist lõdvestavast sammust ei olnud juttu, siis hakkasingi kohe alguses igasuguseid volte, suunamuutusi, külgliikumisi tegema ja hoolimata sellest, et ta pinges oli, vastas päris ilusasti kõigele.
Kuna ma tahtsin pikalt sammu teha, aga tema tähelepanu liikus VÄGA kergelt kõigele muule ümbritsevale, siis pidin lihtsalt kogu aeg midagi muutma, teda mõtlema panema. Kuna selline intensiivne värk oli, siis kasutasin kõik meile tuntud külgliikumised ära ja kui juba proovimiseks läks, siis tegime ka mõned algsed sammud küljendamist. :) See oli väga positiivne. Päris esimese korraga ei saanud küll aru, aga tundus, et ta teeb nüüd ikka natuke vahet sellel, kust mu säär teda parasjagu puudutab, sest lõpuks tulid paar sammu küll päris ilusasti välja. Taguotsapööre (muidugi algelises vormis, st ta tegi ikka väikest ringi oma tagumiste jalgadega ka, mitte ei jäänud päris samale kohale) ei valmistanud peale seda üldse enam raskusi.
Kui ma nüüd teda sellel teemal edasi hakkan õpetama (aeg ning tema oskused peaks nüüd sealmaal olema küll), siis otsustasin, et lähen kohe küljendamise juurde, ilma kaua aega traversiga (ehk tagumik sees) mässamiseta. See pole muidugi päris minu enda mõte, aga ma lugesin jälle kuskilt, et kuigi põhimõtteliselt on tegemist sama harjutusega, siis renvers (ehk siis vastupidi, tagumik rajal) ja küljendamine (diagonaalil nt) on loogilisemad ja hobuse treeningu kohaselt nagu õigemad, sest seal juhib ratsanik ikkagi eelkõige hobuse esiotsa ja tagumine osa järgneb vastavalt istakule/juhtimisvõtetele. Traversi puhul jäetakse enamasti esiots suht ilma tähelepanuta, ja põhirõhk on tagumiku sisse lükkamisel.
Tagumiku ühele või teisele poole lükkamine on muidugi kasulik nt hobuse sääremärguannetele tundlikuks saamiseks.

Tagasi trenni juurde, siis traav ja galopp ei olnud just midagi väääga eriliselt head - põhjus ilmselt lihtsalt selles, et pinnas oli kohati naaatuke kõva ning Albatrossil vajadus oma energiaülejääke ebatähtsate asjade jaoks kulutada. :P Reageeris ta see eest ilusasti ja tema pinges olemine ei väljendunud märguannetele vastu punnimises vms, ühesõnaga olukorda arvestades jäin päris rahule.

Ahjaa, veel üks asi, suuremalt jaolt mulle endale meeldejätmiseks. Galopis (mis ei olnud täna ka sugugi halb mitte) vasakut pidi sõites kipub ta nurkades/otstes hullult keharaskusega sisse vajuma. Ta ei vaju otseselt õlast sisse - jookseb mööda rada, aga kehaga nagu vajub sissepoole. Meenutab hästihästi palju mu lemmikhobu Taanis, kes täpselt samamoodi alguses jooksis, aga tema oli alles hiljuti sadulasse pandud ning treeningu käigus see hakkas peagi kaduma, oli lihtsalt kehva tasakaalu küsimus. Albatrossi puhul pean selle koha pealt ikkagi mingid põhjused leidma, miks ta nii teeb või mis ma valesti teen. Asi ei saa olla mu tasakaalus, kuna ma pigem viin tasakaalu liiga palju väljapoole, aga kindlasti mitte liiga sisse. Viimasel ajal teadlikult ka üritan hästi otse ennast sadulas hoida galopi ajal, aga probleem on ilmselt kuskil mujal nagunii. Mulle tundub, et ta mingil määral vasaku sääre eest ei lähe nö "läbi"... ei oskagi väljendada ennast täpselt. Ta nagu painutab küll ennast sinnapoole, sääre eest astumist nt teeb ilusti, et selles suhtes reageerib küll, aga... Ma ei tea. Olen tundnud keset trenni, et vasak säär on VÄSINUD, sest ma kogu aeg nügin sellega. Kui sellele tähelepanu konkreetselt pööran, siis tundub küll, et reageerib, aga midagi on ikka valesti. Kui selle lahendada suudaksin, siis vb galopiprobleem laheneks iseenesest.

Oeh, pikk jutt lühikese trenni kohta. Nagu tavaliselt. Kes lugeda ei viitsi, võivad lihtsalt pilti vaadata. :) Kaval on muidugi seda postituse LÕPUS ära märkida.


8 comments:

VAS said...

Hmm, kas sool kapjadele midagi halba ei tee? Ise mõtlesin ka kunagi, et peaks platsile soola vedama, aga jäin mõtlema, et äkki kapjadele/jalgadele halb?

ツNöpsu-Liisa♥ said...

nii armas lumine ninnu :) aga sinu blogi on alati meeldiv ja põnev lugeda, mis sest et ennast pikalt lobisema unustad ehk vahel... (aga mul sama probleem nagu sa ehk tead :D)
Tahaks Taani ka lund! Meil muidu nagu hakkas külmetama ja maa oli ka valge. Aga täna terve päev otsa vihma sadanud :D ja kui Eestisse tulen (ma kuulsin et seal päris karmid miinused juba :D), siis ma külmun küll kringliks vist :P

Ingrid said...

Niipalju, kui ma kiiresti uurisin, siis sool võib kapju mingil määral kuivatada. Samas lumi vast natuke niisutab (kui seda on) ja kui nt mingit kabjarasva või -õli vahel kasutada, siis ei tohiks midagi hullu juhtuda. Väga paljusid maneeže soolatakse talviti, seega mingeid tõsiselt negatiivseid tagajärgi sellel vast ei saa olla.

Täpsemalt ma kahjuks ei tea...

Mu blogi venib ja pikaks, aga kui ma juba blogin, siis ma pean kõik vajaliku ju ikka üles kirjutama. :P Siis on pärast endal mingit kasu ka, rohkem kui ainult "oli hea/paha trenn".

Sa pole paljust ilma jäänud, sest meil ju ka alles nüüd nv läks külmaks - enne seda oli terve kuu plusskraade, vihma ja muda :D

VAS said...

Hmm, aga kui palju seda soola pannakse, tead? Ja kui tihti?

Eda said...

See külgliikumiste jutt tundus mulle veidi segane :)

Taguotsapööre, travers ja küljendamine on kõik üks ja sama harjutus- õpetab hobusele VÄLIMISE taguajalaga raskuskeskmine alla astuma (vrd õlad sees, renvers, kus sisemine tagujalg peab rohkem kehamassi alla astuma). Liikuma hakkab tagujalg, mille kaudu me saame siis ka esiotsaga manööverada- vaid esiotsa mõjutades ei pruugi me taguotsa (st tagujalgu) asendit mõjutada. Pea meeles ka istakut, et kumer-ja külgliikumistel ikka õlad paralleelseks hobuse õlgadega jääksid (välimine õlg liigub eespool) ja puusad hobuse puusadega (hobune on painutatud ümber sisemie sääre ehk sisemine puus eespool). See peaks ehk (vähemalt mõttes) aitama harjutsi lihtsamalt läbi viia.

Ning esmaoluline ei tohiks külgliikumistel (ratsastusest rääkides) olla mitte hobuse säärele tundlikumaks saamine (kuigi ka see on hea harjutamispõhjus), vaid hobuse keha nõtkemaks, mobiilsemaks ja mõlemal ratsmel võrdselt kehamassi alla astuvaks (ehk otseks, just läbi mitte-otse-olemise!) sest loomu poolest oleme me kõik absoluutselt kõverad. Ratsastus (sh külgliikumised) on nagu terapeutiline võimlemine :)

Aga muidu, kiitus, hea analüüs! :)

Ingrid said...

Kuigi need kolm harjutust on sisuliselt samad asjad, siis tavaliselt (nii palju, kui ma näinud/kuulnud olen) alustatakse alati kõigepealt traversiga - tõenäoliselt just sellepärast, et seal sein mingil määral piirab ja aitab õiget liikumissuunda säilitada, st et suure tõenäosusega läheb kõige rohkem tähelepanujust selle taguotsa liigutamise peale, sest esiots läheb nagunii õiges suunas.
Ja kui nt küljendamisel on raudreegel see, et taguots ei tohi külgliikumist juhtida (ehk mitte õlgadest eespool liikuda), siis traversil minu arvates jälle jääb see koht üsna tähelepanuta.

Hea ja kogenud ratsanik sooritab muidugi kõiki neid harjutusi täpselt samamoodi, aga minu puhul (ükskõik kui palju ma kaasa mõelda üritan) need eelmainitud asjad kindlasti harjutuse tegemist mõjutavad, kasvõi alateadlikult.

Albatross on ka loomu poolest ikka päris kõver, aga seda parandada üritades ja igalt poolt juurde lugedes olengi saanud aru, et hobuse kõverus tuleb parandada eest, õlgadest - kui sealt on otse, on ülejäänud hobune ka otse. St et kui näiteks voldi peal hobune tagumikuga välja vajub, ei ole kasu sellest, kui säärega seda sisse lükkama hakata, vaid tuleb ta kõigepealt eest sirgeks saada (kui tagumik väljas, siis NÄITEKS on ta liiga palju kaelast painutatud vms), ehk parandada põhjust, mitte tagajärge.

Küljendamisel peaks siis hobune lihtsalt olema ilusasti paindes ühele poole ning (suuremalt jaolt keharaskuse mõjul) samas suunas liikuma, ja mingit tagumiku ühele või teisele poole lükkamist poleks ideaalis vajagi.

Ma ei oska võib-olla piisavalt hästi väljendada, mida mõtlen... ja võib-olla pole ma ise ka veel päris kindel, see teeb asja raskemaks ;)

Seda säärele tundlikuks saamist ei pidanudki ma esmatähtsaks, vaid lihtsalt millekski, mida nt rajalt tagumiku sisse lükates teha saab. Säärele enam-vähem tundlik peaks hobune vast juba enne keerulisemate külgliikumiste õpetamist olema.

Ja istakuga, mis on kõigest kõige tähtsam, on muidugi natuke kehvasti. Eriti külgliikumiste harjutamise jaoks oleks ikka hädasti vaja treeneri silma maa peal, kes keelaks mul seal seljas ennast igatpidi kõverasse keerata samal ajal, kui hobuselt midagi nõuan.

Aitäh kommentaari eest igatahes :)

Eda said...

..."kui näiteks voldi peal hobune tagumikuga välja vajub, ei ole kasu sellest, kui säärega seda sisse lükkama hakata, vaid tuleb ta kõigepealt eest sirgeks saada (kui tagumik väljas, siis NÄITEKS on ta liiga palju kaelast painutatud vms), ehk parandada põhjust, mitte tagajärge."...

Aga tegelikult pole ju viga (põhjus) mitte liiga palju painutatud kaelas (et hobune välja vajub, vahet pole kas õla või tagumikuga), vaid hobuse kehas (lihastes, selgroos), sest viimane ei painutu voldil terve kehaga, vaid teeb seda vaid kaelast, pikendamata oma keha väliskülge. Jah? Sel juhul pole ju põhjus ikkagi eesotsas, kui seesugust kehamehhanika loogikat jälgida. Ilmselt saab asümmetriaga tegeleda ka "eest" (nt töö käes), kuid seljas, nagu mulle on õpetatud, ei saa me sedaviisi head tulemust.

Treeneritest rääkides, siis on mul sinu blogi lugedes meelde jäänud too Soomlasest koolisõidu (?) treener, kuid arvamust tema (kui treeneri) kohta pole vist juhtunud lugema?

Ingrid said...

Njah.. Tegelikult selline mõtlemine, et hobust on eest vaja rohkem sättida (kuigi pean silmas just õlgu, mitte hobuse pead/kaela), on nii või teisiti natuke ohtlik, sest väga suur osa ratsanike vigu on seotud sellega, et "eest" liiga palju tehakse.
Lõppkokkuvõttes tuleb nagunii arvestada ja jälgida kogu hobuse keha... aga ma pean veel mõtlema natuke selle üle. ;) See pole sugugi lihtne.

Käisin selle treeneri tundides küll mingi aeg, aga ei leidnud, et sealt väga suurt kasu oleks saanud. Sellepärast ka pole vist arvamust avaldanud - ma ei taha enda arvamuse põhjal avalikult treenereid kuidagi liigitada. Mis mulle ei sobi, võib kellelegi teisele sobida.

Kui, siis kiidan kedagi väga head.