Monday, December 21, 2009

Lõpuks ometi :P

Ma kahtlustasin õigustatult, et millalgi lõpeb kogu see jama siiski ühe maaühendusega. :)
Trenniga jäin tegelikult enam-vähem rahule, teine hobune oli ka platsil ning Albatross oli seetõttu natuke rahulikum. Kui see teine hobune aga korra mingeid naljakaid häälitsusi ja pisikese hüppe ratsaniku all tegi, ei suutnud Albatross (kes sel hetkel juba lõputraavi päris pika ratsmega tegi) ka enam vastu panna.

Positiivse poole pealt on see, et kui Taanis oli mul hobune, kellega ma sain ainult oma mõttejõuga traavis üleminekuid (keskmisele ja tagasi) teha, siis Albatrossiga saab niiviisi peatuseid teha, jee! :) I love it!

Jeejee, see ei ole muidugi AINULT mõttejõud, aga see füüsiline osa, mis sinna juurde tuleb, on niiiiiii imepisike, et mina ratsanikuna tõesti vahel ei saa veel arugi, et kehaga midagi teinud olen, kui hobune juba mu mõtetele õigesti vastab. Seda on raske sõnadesse panna, lihtsalt super...
Kui ma natuke vaeva näeks, siis saaksin traavis ka sellega hakkama, st üleminekud traavis, või traavilt sammule. Traavilt otse peatusesse on raskem. Ja üleminekud "ülespoole" on ka palju raskemad.

1 comment:

VAS said...

Mul üks väike karvane traavel sõidab parkuuri mõttejõuga. Ma mõtlen, et nüüd seda okserit ja tüüp juba sinna suundub. Täitsa pro loom. :D Aga tegelt on vist point selles, et ma vaatan õiget takistust ja ta tunneb selle ära, et mu pea raskus kuhugi liigub.. Aga ikkagi. Minu tubli poni loeb ka mu mõtteid :D