Albatross ja teised hobutegelased

Laupäeval kasutasin juhust ja tegin mõned hüpped. Hea oli see, et kõigil hüpetel suutsin ise sammu jälgida, koostöö oli hea, mingeid ebaõnnestumisi või arusaamatusi ei tulnud. Halb oli see, et enamus hüppeid tuli liiga lähedalt ning et Albatross tõesti ei vaevu oma jalgu tõstma ühtegi sentimeetrit rohkem, kui hädapärast vaja. Alla siiski midagi ei tõmmanud.

Ise olen oma silmamõõtu niipalju suutnud treenida, et kuskil 3 fuleed enne takistust oskan juba sammu vaadata ning vajadusel siis pisut pikemaks lükata või tagasi hoida, et sammud võimalikult hästi ära mahuks. Küll aga ei suuda ma veel sammude arvu muuta - seda saaks vast teha umbes siis, kui 5-6 fuleed ette oskan vaadata. Kui ma sinnamaale jõuan, siis saaks kõike ka Albatrossi jaoks tunduvalt kergemaks teha, aidata tal sobiv tõukekoht leida jne. Praegu nii hästi veel ei õnnestu, aga vähemalt saan kõige hullemaid mitteklappimisi (mis sõna see veel on...) parandada, nii et hobune ei pea hüppamiseks mingeid ilmvõimatuid liigutusi sooritama.

Õigus, tegelikult kõige esimene hüpe läks küll vähe mööda. Tulin traavis pisikest ristikest ja tõesti ei osanud ette arvata, et ta seda suure hooga ja kaugelt hüppab. Lõpuks jõudsime lausa 85cm-ni, kõrgus missugune. :P
Tegelikult jäin väga rahule temaga... See, et ta ise väga ei pinguta - no see selleks, polegi kõige olulisem. Hea on just see, et koostöö sujus. See on alati hea, ükskõik mida parasjagu hobusega koos teha.

Pühapäeval olid meil pisikesed võistlused, aitasin seal toimetada päev otsa ja õhtul otsustasin Albatrossiga maastikule minna. Okei, tegelikult ma ei käinud siiski PÄRIS maastikul, vaid üsna talli lähedal metsarajal ning hiljem teeäärsel põllul, aga siiski. Siiani olen Albatrossiga üksinda ainult peale trenni jalutamas käinud, seekord tegin terve (lühikese) trenni seal ja päris okei oli, eks me eelmine aasta vaikselt ikkagi harjutasime seda üksinda ringi liikumist. Mulle endale ei meeldi eriti üksinda tallist väga kaugele minna, aga samas tahaksin veidi Albatrossis rohkem julgust kasvatada... ja meievahelist usaldust kah muidugi.

Igatahes tegin siis (Liisi jutust inspireerituna :P) peamiselt häästi pikka traavi kogu aja, lisaks jalutamisele siis muidugi. Nii, et ta mõnusalt mu all ennast edasi tõukaks, samas ei kiirustaks. Ringi tahtis ta küll üsna palju vaadata, aga õnneks eriti kramplikuks ei läinud. Niimoodi lihtsalt aktiivselt edasi sõites peaks nagu kõige kergem olema mõlemalt poolt ühtlaselt lihaseid treenida, aga Albatross suutis muidugi ennast ikka natuke ühte või teistpidi viltu ajada. Osaliselt muidugi ringivahtimise tõttu, hiljem oli parem.

Trenni ei teinud üldse kaua, aga veidi võhmale võttis küll hobuse. :) Aga ainult veidi.

Täna sai poiss puhkepäeva, õuna ja preiravi (ei lähe ära :( ). Tegelesin natuke hoopis Kratiga, kes homme näitusele läheb. Veidi käekõrval kõndimist-traavimist, hiljem groomisin teda pisut ning punusin laka patsidesse valmis.