Up and down as always

Eilne päev läks siis natuke jälle ülesmäge. Seekord võtsin peamiseks eesmärgiks hoida teda hästi tundlikuna nii ratsme kui sääremärguannete peale (kaasaarvatud küljele, ehk painutamise tarvis) ning säilitada võrdne kontakt mõlema ratsmega. Sellest ei teinud esialgu üldse välja, kui hästi ta keha alla astub, kui esiotsal ta on või kus ta pea asub, vaid jälgisin ainult neid paari väga konkreetset asja.

Eks see vasak ratse kippus ikka kooooogu aeg raskemaks hiilima, aga kuna ma pmst kogu oma tähelepanu sellele pöörasin, siis suutsin seda poolt ikkagi enam-vähem elastsena ja natuke elavamana hoida, samas kui paremaga üritasin kordagi mitte ühtlast kontakti kaotada. Kui ta volti sõites õlaga paremale välja vajus, siis katsetasin sedasama, mida eelmine kord blogis arutasin - et sõita ta hetkeks täiesti sirgeks või isegi välimisse paindesse - aga näed, ei olnud nii lihtne midagi. Kui ta juba minema hakkab, siis on suht raske seda õlga peatada ja see on ainus hetk, kus ta vabalt ka paremast ratsmest nö läbi pressima võib hakata. Ma ei saa tõesti aru - miks just niipidi? Kogu muu loogika kohaselt peaks ta teistpidi rohkem õlast välja pressima...

Aga kui nii, siis nii. Proovisin sõita ebavõrsete paunadega kaheksat - st et vasakut pidi suurem ring ja paremat pidi väiksem ring. Suurem ring vasakule, kuna niipidi painutab ta tunduvalt kehvemini ja pole mõtet liiga väikest ringi küsida, kui ta niigi õlast välja joosta tahab. Samas saab suurel ringil seda painet pisut pikemalt hoida. Väiksem ring paremale, sest paremale painutamine on talle lihtsam ja võib suuremat painet nõuda, aga pole mõtet seda järjest väga pikalt teha - ja väike ring saab ju tunduvalt kiiremini läbi sõidetud, kui suur. Kuna platsil oli takistusi ja teisi hobuseid ka, siis päris ideaalseid kaheksaid ma küll sõita ei saanud, aga hoidsin seda 'väiksem ring - suurem ring' põhimõtet ja vahetasin suunda lihtsalt seal, kus parasjagu võimalik oli.

Vasakule poole ringi sõites üritasin teda võimalikult palju kogu aeg sisemise säärega välimise ratsme suunas sõita ja sisemist ratset hästihästihästi tihti järgi anda. Alguses kippus, nagu alati, iga järgiandmise ajal pea otseks või paremale keerama (mis näitab, et ta siiski rippus mõningal määral vasaku ratsme peal), oli ebastabiilne jne, aga siis muutus paremaks ja oli täitsa okei. Mõne asja puhul on lihtsalt kannatust vaja ja järjest küsida, küsida, küsida, kuni hobune aina tihemini õigesti vastama hakkab. Mida rohkem ta välimise ratsmega ise kontakti hoidma hakkas, seda vähem oli ka õlast välja vajumist. Õlast vajubki ju välja siis, kui ta välimist ratset ei tunne (ja ta teeb kõik selleks, et ta ei tunneks - ma praegu mõtlen, et vb see ongi põhjus?) ja kui mingi hetk hakata rohkem selle ratsmega mässama, siis on juba hilja.

Igatahes, vastupidiselt mu kartustele ei hakanud ta sugugi kaelkirjakut mängima, vaid oli päris rahul mu tegemistega. Lausa nii mõnus oli, et mingi aeg julgesin hakata ka aktviisust juurde nõudma, kartmata, et ta nö käest ära läheks. Lõpus küsisin isegi sirgetel natuke keskmist traavi ja mõned korrad tuli okeilt. Ning kui lõputraavi ajal teda ette-alla lasksin sirutada, siis ta tegi seda nii AUSALT, ka parema ratsme suunas, ei kaotanud eriti tihti kontakti, ei sikutanud ratset, kõik oli hästi. See ette-alla sõitmine on tõesti üks parimaid 'teste', isegi kui ta niigi esiotsal liikuvat Albatrossi veel rohkem esiotsale kipub viima (mistõttu ma seda väga palju ei tee), siis need mõned ringid on alati nagu terve trenni kokkuvõte ja peegeldab väga hästi seda, kuidas asjad hetkel toimivad.

Ja mul oleks ikka hädasti vaja uus Skinhealer osta. Selle prei jaoks (mis ei lähe hullemaks, aga paremaks ka vist mitte) ja noh, uues karjas on tal suht palju pisikesi sõjahaavu ka tekkinud, millest mõnda ma oma südamerahu jaoks natuke mökerdada tahaks. :P