Albatross ja teised hobutegelased

Viimati käisin jälle põllul sõitmas, seekord aga tegin pisut konkreetsemalt trenni, mitte lihtsalt ei läinud aega veetma. :P

Põllul on see hea, et seal on palju ruumi. Tõesti, vahel oleks meil vaja kõvasti rohkem ruumi, kui plats seda võimaldab. Ja mitte ainult selleks, et saaks vahelduseks saba sirgu lasta, vaid ka ratsastuse jaoks. Kõige keerulisem on loomulikult väikese platsi peal teha Albatrossiga galoppi. Suur hobune, samm ka seetõttu küllaltki pikk ning hoogsamalt sõites jõuavad need seinad nii kole ruttu ette, et hobuse sirgeks saamiseks ja korrigeerimiseks on aega väga vähe. Selles suhtes on põllul väga mõnus - ja viimane kord keskendusingi päris palju sirgete sõitmisele. Nii traavis kui galopis sõitsin nii kaua otse edasi, kuni tundsin, et ta on ühtlaselt mõlemas ratsmes, ei vaju tagumikuga kuhugi välja ja ei painuta ennast kuhugi ei kehast ega kaelast. Siis tegin kas voldi või poolkaare vms ning jälle samamoodi sirgeks.

Jällegi julgen öelda, et kasu tundus küll pisut olevat. Esialgu tuli ikka mitu korda pikemaid juppe otse sõita, enne kui midagi looma hakkas. Eriti raske oli siis, kui võtsin suuna nt diagonaalis üle põllu. Jubedalt kippus igale poole vajuma, sest tal endal ei olnud absoluutselt mingit sihti ega suunda ette antud - KÕIK pidi ta teada saama minu märguannetest. Taaskord eelis platsil sõitmise ees - platsil on hobusel peaaegu alati mingi nö automaatne suund ette antud. Alates kõige lihtsamast ehk rajal sõitmisest, aga lõpetades ka nt keskliini või diagonaaliga. Mõned korrad neid sirgeid läbi sõita ja hobune hakkab ise ette aimama, kuhu sa lõpuks temaga välja jõuda tahad. Suurel lagendikul sellist asja pole, st et osaliselt võib olla keerulisem teda päris otseseks saada (oleneb muidugi täiesti ka hobusest), aga teisest küljest on suur tõenäosus, et hobune üsna peagi ka ise tähelepanelikumaks muutub, kuna ta peab kogu info ratsaniku käest saama.

Ma usun, et kui suure ala peal saab hobune põhiasjadega ilusasti hakkama, on platsil pärast neid vähemalt sama lihtne teha. Ainuke probleem võib olla see, kui liiga suurel territooriumil ise enam piire ei tunneta ja korraga kogu maa-ala kasutama hakkad - see ei ole tegelikult ju vajalik. Jah, ma võin korraga 100 meetrit või rohkem järjest sirgelt sõita, kui selleks vajadust tunnen, aga järgmine hetk võib sinna otsa vabalt 10-meetrise voldi teha - st et suure platsi kasutamisvõimalus ei tähenda automaatselt ainult suurte kujundite sõitmist ja üldse mitte täpsuse harjutamist. Seevastu ainult platsil sõites võib hobune ilma ratsaniku aru saamatagi hakata nö toetuma seintele ja neid peaaegu et juhtimisvõtete hulka arvestama. Kui siis ratsanik ühel hetkel sama harjutust ilma seinata tegema peab, ei tule miskit välja - sest üks osa on ju puudu.

Niipalju siis sellest... Üldiselt reedest mul jäi hästi hea tunne, sest tallist eemale jalutades oli Albatross see, kes tempot üleval hoidis (enamasti pean ikka iga paari sammu järel jälle meelde tuletama) - liikus aktiivselt edasi, ei vingerdanud ühte ja teise teeäärde ning päris suure osa ajast isegi sirutas ennast suulise poole ning üritas (mõlemalt poolt võrdset!) kontakti saavutada. Eks vahepeal muidugi tuli ringivaatamisi ja uudistamist ette, aga sellest ma pole kunagi mingit probleemi teinud - vaadaku, palju tahab, kuni ta edasi liikumast ei keeldu.

Nüüd on jälle paar mõnusat ideed või plaani silmapiiril, nii et... täitsa ootan juba järgnevaid nädalaid. Kui ma ikka väga keskendun, siis ehk õnnestub ka Albatross tagasi tema parimasse võimalikku vormi saada. :)