Lood on nüüd pisut paremaks läinud, ehk siis tänasest alates üritame edaspidi ilma silmatilkade ja kõiksuguse muu ravimiseta hakkama saada (valuvaigistist hakkasime tasapisi juba paar nädalat tagasi võõrduma). Haavandit pole enam sarvkestal võimalik eristada, mistõttu antibiootikumid jms enam suurt effekti ei annaks, ja Albatross on kenasti omale silmanurka suure hulga uusi väikseid veresooni kasvatanud, mis nüüdsest asja lõpliku kordasaamise eest vastutavad on. :)
Kui lähedalt uurida, siis haavandit ümbritsenud hallikas ala on veel küll silmaga eristatav, aga loodetavasti kaob ka see ajapikku. Ja isegi KUI ei kao ja isegi KUI see tal mingil määral vaatevälja piirab, siis see ala on piisavalt pisike ja nii silmanurgas, et mingit üldist nägemise kehvenemist sellega ei kaasne. Nüüd siis tuleb lihtsalt loota, et see ilma ravimiteta sama kenasti edasi paraneb...
Aga see, et valuvaigistid ja atropiin Albatrossi "menüüst" eemaldatud on, tähendab, et saab hakata vaikselt ka treeninglainele naasema ja oma suure hoolega talveks kogutud pekikihti taas kulutama hakata. Ta ei ole mitte kunagi sellisel aastaajal nii ümmargune olnud, kui tänavu. :P Aga eks see treeninguvaba heinarull-kogu-aeg-ees-režiim mõjub ka temale nii nagu igale teisele normaalsele hobusele.
Mu pisike raskeveo-mõõtu hobune on ikka kõige parem :)
Igatahes on mul üle pika-pika aja superhea tuju ja selline tunne, et kõik võib veel täitsa korda saada, kui hästi läheb. Ja ma loodan, et teie hobused oma silmi hästi hoiavad, sest 5 nädalat 4x päevas 5 erineva ravimiga mässata ei ole üldse fun. :)
No comments:
Post a Comment