Hobused ja positive reinforcement

Mu viimane maaühendus jäigi juba suve algusesse, nii et ilmselt oli vaja pisikest meeldetuletust, et ma liiga mugavalt ennast sadulasse loksuma ei unustaks. Niigi imestan, et me oleme siiani Pirelliga ilma igasuguste ebameeldivate vahejuhtumiteta hakkama saanud, kuigi jah - enam seda niiväga ei oodanud küll. Aga tal oli täna algusest peale (juba talli vahel puhastades) kehv päev + pidi teise hobu lahkudes üksi maneeži jääma + hirmutavad kolinad ja puurimised ja mürtsud maneeži kõrvalt, nii et oli natuke põhjust siiski ka. Õnneks ta hüppas mu alt suht sujuvalt ja kiiresti ära, nii et füüsiliselt ma eriti traumatiseeritud polnud. Tuju oli küll kehv, aga seda isegi rohkem nagu... kogu muu jama pärast, mis vaikselt väsitama hakkab. Pikka viha ma nagunii kunagi ei pea, traavitasime veel mõned minutid maneeži ohutuma poole peal ja lõpetasime ikka sõbralikult.

Pärast mässasin poniga, no tema olukord tegi ka ikka päris õnnetuks. Nii vahva poni oli, õppis kiiresti, aga nüüd eile olevat juttude järgi lihtsalt blokkinud keset platsi ja tagant üles visanud. Ja tõesti, täna jõudsin vaevu selga minna, kui juba tagajalad lendama hakkasid - täitsa lõpp... niimoodi ühe päevaga, out of nowhere, selline komme? Tema seljast tulin küll kiiresti vabatahtlikult alla, sest sadulas läks olemine väga ebakindlaks. Kordetasin natuke, aga ei tahtnud ka liiga pikaks trenni venitada, sest ma oletan, et see halb komme tuli tal eile ka tõenäoliselt sellest, et juba jõudis kopa ette visata ja täna lihtsalt proovis sama asja katsetada. Siis tegin uue alguse, ronisin selga, kiitsin vahetpidamata, alguses seistes, siis iga väikese sammu peale (säärt vastu pannes tõmbas kohe ennast kangeks, nii et seda vältisin) ja noh... tegelesin nagu poniga, kes teeb esimesi samme ratsaniku all, mitte poniga, kes nädala alguses juba ilusti traavi sai joostud. Aga asi toimis :), kui ta hästi palju kiita sai, siis mingi aja pärast lubas juba sääred ka vastu panna ning lõpuks saime isegi traavitud suure ringi peal enam-vähem õnnelikult. Paar korda kippus see tagumik veel tõusma (ja nende olukordade järgi sain kindlalt aru, et asi oli ikka tema arvamustes kinni, mitte mingi füüsiline jama, mida ma korraks isegi kahtlustasin alguses), aga üldiselt leidsime niigi piisavalt hea ühise keele, arvestades seda, mida ta alguses ratsanikust arvas.

Albatross hoiab praegu oma silma peaaegu lahti, ainult vahepeal kissitab ja loomulikult ka siis, kui näeb, et ma süstlatega tulen. Nii palju, kui mul üksinda vaadata õnnestub, siis haavand on ikkagi seal ja.. ikka samasugune. Aga noh, kui silm on rohkem lahti, siis ehk on valu siiski vähem ja kokkuvõttes asi natukenegi parem? Hope so.

Ma olen mõelnud, et kui ma Albatrossi poleks endale saanud, siis tõenäoliselt tegeleksin lihtsalt kellegi teise hobus(t)ega ja kokkuvõttes eriti vahet poleks (peale selle, et raha vähem kuluks). Hetkel tegelengi põhiliselt teiste hobustega ja jõudsin järeldusele, et no ikka on küll vahe ja väga suur. Teised hobused on ka vahvad, aga see on ikka hoopis teine lugu, kui päris oma hobune. Tõesti on, kuigi enne hobuse omamist poleks ma uskunud, et see nii palju loeb.

Siis ma tahaks veel hobust, keda saaksin algusest peale õpetada nii palju kui vähegi võimalik ainult positive reinforcement'i abil. Kui ma mingi aeg tagasi olin veendunud, et no mitte kuidagi ei ole võimalik hobust AINULT positiivse kinnistamise abil õpetada, siis nüüd peale mõningate huvitavate internetiallikate peale sattumist arvan, et see on üsna 95% võimalik, kuid ma ei usu, et seda saab mingi traditsioonilise treenimisviisiga (ei klassikalise ratsakunsti ega ka Parelli või Monty Robertsi tüüpi natural horsemanshipiga) väga ühendada, ja kuna mu huvi nende vastu on vähemalt sama suur, siis nõuab see omamoodi "ohverdust", et ainult sellele ühele treenimisviisile pühenduda. Ja mis veel - sellise õpetusviisi puhul ei ole harjutuste täpsus, arengu kiirus jms võib-olla võrreldav paljude teiste treenimisviisidega, aga nende asemel on palju olulisemal kohal just koostöö ja kindlasti ka sõprus kõige suuremal määral, mis hobuse ja inimese vahel üldse võimalik on.
Muidugi kasutan ka praegu hobuste õpetamisel võimalikult palju positiivset kinnistamist ja ülaltoodu on põhimõtteliselt ekstreemsus (sealjuures üks vähestest, mida ma katsetada tahaksin). Traditsioonilises mõttes head ja osavat ratsahobust aga kahjuks ilma negatiivse kinnistamiseta tõesti ei õpeta - märguanded on liiga keerulised ja täpsed selleks, et hobune ise nende peale oskaks tulla.

NB! Kes veel päris täpselt kursis ei ole, siis negatiivne kinnistamine ei võrdu karistamisega! Negatiivne kinnistamine on see, kui hobune saab õige käitumise abil lahti millestki ebameeldivast (nt mistahes survest). Nt kui me avaldame hobuse kuklale survet, et ta pea alla paneks, ja katkestame kohe surve, kui hobune seda teeb, siis see on negatiivne kinnistamine (hoopis midagi muud, kui karistamine, eksole?) Kui me hobust pea langetamise järel ka kiidame ja kuidagi premeerime, siis see on juba positiivne kinnistamine. :)