Sunday, November 21, 2010

oih, jutt läks käest ära... :)

Viimane trenn tegin Sebastianiga sadatuhat üleminekut, et teda vähe lihtsam tagasi saada oleks, mitte ei hakkaks omas tempos edasi liikuma. Noh, tegelikult on see omas tempos liikumine muidugi hea, ei pea kogu aeg sudima ja sundima, aga tema puhul kaasneb sellega see, et sääre peale hakkab kiirustama ning ratset ei taha väga tunda. Igatahes üleminekud aitasid superhästi, ta hakkas väga ilusasti mind ootama ja kuulama, et kas ma äkki mingit muutust ei taha. Kuna olid lühikesed jupid, siis tegin ka suhteliselt palju täisistakut, mis on tema seljas üsna mugav, ja saime isegi mõned päris ilusad sammupikendused traavis. On ju teada, et üleminekud aitavad alati... miks ma neid alati alles siis tegema hakkan, kui mingile probleemile lahendust vaja on leida?

Ahjaa, ta on muidugi omale suurest mudast jälle palaviku saanud (loe: prei), mis sedakorda on osaliselt see "põlvini mudas" variant ehk hakkab pihta hoopis sõrgatsist kõrgemalt. Ja osaliselt ka see tavaline "märja jala" variant (hmm, kas ma mõtlen siin preile nüüd mingeid alaliike välja?) Miski immuunsusemure vist ikka on ka...

Albatrossi jalad kontrollisin kah jälle üle, tal kõik õnneks korras. Kabjalõhe hakkab taaskord välja kasvama, aga eelmine talv üritas sama, lõpuks siiski ebaõnnestudes, nii et ma veel hõisata ei julge. Eks varsti näeb, kas sellest biotiini söötmisest mingit kasu ka olnud on.

Siis ma siin vahepeal niisama mõtlen elu üle järgi ja et kas ma olen ikka õiged valikud teinud ja blablablaa. Tõsiselt, ma olen iga kord niiiii kade, kui loen kellegi kogemustest, kes mingisse lahedasse talli välismaale sattunud on ja mingeid huvitavaid koolitusi näinud jnejne. Mitte halvas mõttes kade, aga väga väga tahaks ise ka veel kuhugi minna ja õppida, et ma oskaks paremini hobuseid õpetada, saaks neist paremini aru ja suudaks ennast paremini neile arusaadavaks teha ja.. noh, natuke parem ratsutamisoskus kuluks ka muidugi alati ära. Kõike tahaks paremini...

Samas ma ei ole kordagi kahetsenud, et ma veterinaariat õppida otsustasin - mulle meeldib ja kuigi praegu on muidugi ülekaal veel teoreetilisel osal, siis veterinaaria puhul mõtlen ma enam-vähem samamoodi nagu hobuste õpetamise kohta - tekivad konkreetsed huvid mingite teemade vastu, mille kohta ma tahaks rohkem teada, ja plaanid tuleviku suhtes (mis muidugi ei ole kaugeltki veel selged, aga vähemalt mul on neid, eksole). Nii et see ei olnud kindlasti vale otsus, lihtsalt.. ma tahaks, et päevas oleks rohkem tunde või nädalas rohkem päevi või et oleks lihtsalt kahe elu võrra aega, mitte üks.
Okei, see on veider, et ma tahan kahte elu, et siis mõlemad ühel või teisel viisil hobustega siduda, aga noh - eriti siis, kui kooli enam pole, jääb põhitegevuse kõrvalt alati aega ka muuks. Aga kahte põhitegevust kahjuks kokku ei mahuta. Vist.

Praegu on siiski teemas veterinaaria ja vaevalt, et mul enam millalgi aega ja sobivat võimalust tuleb, et nö täisvõimsusel hobustega mässata. Noh, ratsutan küll, aga praegu on rohkem selline "niipalju kui ise oskan, nii palju teen" tegelemine, mis oli ka aastaid tagasi enne välismaale minekut ja millega ma päris rahul ei ole. Vahel kelleltki trenni saamine oleks muidugi minu ja Albatrossi jaoks hea, aga üldist olukorda ei muudaks seegi kuigi palju.

Ilmselt olen ka praeguseks tegelenud hobustega juba liiga palju selleks, et ma oleks rahul lihtsalt nendega koosolemisega. Või noh, muidugi on alati tore niisama tallis toimetada, tuju läheb heaks jne, aga ma pole kahjuks see inimene, kelle unistuseks on oma armsa hobusega kuskil metsas jalutada ja selle üle õnnelik olla. Tahaks juba rohkem...

Ega ma kurta ei saa, sest mitu minu unistust on juba täitunud (mõnel inimesel ei lähe niigi hästi)... aga alati peavad ju uued tulema. Can´t live without dreaming...

Igatahes, nüüd kui mu sügav hingeelu siia (liiga) pikalt kirja on saanud, siis noorematele lugejatele: ausalt, kui teil just mingit 100% kindlat tulevikuvisiooni ei ole, siis peale keskkooli on just see õige aasta (võib-olla kujuneb sellest ka mitu), millal proovida või teha seda, mida kõige rohkem tahad! Isegi kui sa sellega oma tulevikku just eriti suurel määral ei "panusta", on sellest aastast su enda jaoks tohutult kasu ja rõõmu ning mittttte kunagi hiljem ei tule sellist aega ja sellist võimalust.

Ja mis noorte inimeste tulevikku puutub, siis see on ikkagi ääretult nõme suhtumine, et "saagu mis saab, aga mingi kõrghariduse peab omandama, isegi kui see väga ei huvita". Mul oli ka see suhtumine, kuid õnneks mul väga vedas sellega, et otsustasin natuke oodata (selle asemel, et minna õppima seda, mis "väga ei huvita") ja sellega, et veterinaaria on tegelikult veel palju huvitavam kui ma varem arvata oskasin - mistõttu see vale suhtumine kujunes lõpuks ikkagi õigeks otsuseks (ma vähemalt loodan). Aga asjad oleks ka võinud minna teistmoodi ja ma oleks läinud nt õigusteadust õppima (mida ma üks hetk plaanisin, sest see oleks ka vähem aega võtnud, kui veterinaaria), mille tagajärjel peaks ma nüüd, aru pähe jõudes, õpingud pooleli jätma või veelgi kehvema enestundega edasi õppima ja terve elu mingit... ametnikuelu elama (no offence, keda see huvitab - ma räägin siin ainult endast). See oleks üsna kole.

Anna andeks, hobune, et ma su blogi nüüd selliste täiesti kummaliste mõtisklustega koormasin, aga no tuli tuju kirjutada... sellistest imelikest ebamäärastest asjadest nagu elu ja otsused... :P
Luban, et järgmine postitus tuleb palju tähtsamal ja konkreetsemal teemal - Albatross. :)

4 comments:

Piret said...

Oi, ma tean täpselt mida sa mõtled! Mul on ka väga see teema, et ei rahuldu enam niisama hobuse patsutamisega ja ringi kappamisega. Kui selle alaga tegeleda, kasvõi hobikorras, siis ikka võimalikult hästi. Aga ma ei teagi, kuidas on võimalik, hobikorras tegeleda ratsutamisega nii, et ma ise tunneks et olen piisavalt hea (muidugi kunagi pole piisavalt, aga vähemalt mingil tasemel piisavalt)! Ma pean enne vist kaua kaua siin tallis töötama, et saada mingi level, mis on piisavalt adekvaatne, et kui ma koju tulen, siis mu tase alaneb ainult vähekene aja jooksul, kui ma enam nii palju ei ratsuta:D Tahaks, et oleks mingi kuldne kesktee, kus ma saaks tegeleda ratsutamisega heal tasemel, aga samas ka mõne teise erialaga. Aga eks ta ole, kahte asja on raske professionaalsel tasemel teha, jälle nõustun sinuga!

Aga ühes asjas ma ei nõustu küll täielikult :P Mina tegin küll nii, et läksin suht umbes õppima, sest ma tahtsin ülikooli minna. See polnud küll saagu mis saab, pean minema, aga ma tahtsin ja valisin ala, mis ma arvasin, et maailmale kasulik oleks ja mis mind mingil määral huvitas(noh, ma tegelikult ka uskusin, et keskkonnakaitse päästab maailma, ega ma päris umbes ka ei valinud) Ja kuigi ma praegu arvan, et see pole 100% see ala, millega ma tulevikus tegeleda tahan ja siiamaani ei tea, mis see siis oleks, mõtlen, et ülikoolis olemine andis mulle niiiii palju! Ma ei kahetse küll kindlasti ning saan praegu reisida nagu näha:) Eks iga inimene ja olukord on individuaalne.

Anonymous said...

hmm, kas sinu jälgitavate blogide list on meelega ära kaotatud? või asi oopis minu arvutis?

Ingrid said...

Mina oleks tõenäoliselt väga masendunud ja peaks seda tagantjärgi aja raiskamiseks, kui olen õppinud mingit asja, mis selgub, et mind tegelikult üldse ei huvita - sest oleks võinud nende aastatega hoopis midagi paremat ette võtta (mitte, et saadud tarkus mööda külgi maha jookseks, aga kuna niigi tundub kõigeks liiga vähe aega olevat... :P) Ülikoolielul on muidugi ka üldises mõttes häid külgi, aga kulutatud aega see minu jaoks siiski ei kompenseeriks.

Ega ma muidugi ei arva, et õpitu 100% meeldima peab (sest kunagi ei tea ju kindlalt ette, mis sealt tuleb) ning muidugi ei pea inimene edaspidi täpselt sellesama asjaga tegelema - aga pean silmas just seda, kui minnakse õppima ainult mingi põhimõtte pärast, ilma tõsise huvita asja vastu.

Ja blogilisti kustutasin ise praeguseks ära, jah. Su arvutiga on kõik korras. ;)

Piret said...

Nojah, vb minu lugu on sinu omast lihtsalt erinev. :) Ma siiamaani ei tea, mida ma siis selle asemel õppinud oleks. Mõtteid on olnud küll sadu erinevaid, mida oleks võinud... väga paljude asjade vastu on suur huvi, aga pole seda ühte ja põnevaimat. Ka mingi osa ökoloogia erialast (kahjuks neid aineid oli vähe!) köidab mind väga. Ja samas ma ei ole jätkuvalt päris kindel mida edasi teha. Aga natuke kindlam juba. Arvan, et see õppimise protsess (nüüd ma vähemalt tean, mida endast kujutab ülikool:P) ja kogu elu andis mulle palju uut mõtlemisainet ning arenesin ja õppisin ka ennast rohkem tundma. Eks seda sama (küll teisnenud kujul ning vast väheke erineva tulemusega) oleks saavutanud ka teist teed pidi - reisides, töötades vms. Aga ma ei ütleks, et ma raiskasin 3 aastat. Eks tundub küll raiskamisena, et ma ei õppinud midagi, millega saaks kohe tööpõllule kündma minna ja oleks kindel eriala, mis meeldib, aga elu ei ole alati nii lihtne. Mul lihtsalt ei ole nii kindlaid eesmärke vist elus. Lootus on, et äkki kunagi tuleb (?!?!!) Niikaua aga proovin elada hetkes ja mõtlen, et ükski hetk pole raisatud, mis on tehtud nii, nagu hing parajasti ihaldab. Well, võib olla pärast hakkan veel kahetsema, seda ei tea kunagi:D