Täna tegime jälle maa peal tööd ja pean kiitma, et õlad sees harjutusega olen juba täitsa rahul. Kui ikka millegi kallal vinguda, siis paremat pidi ta veidi kipub rajalt (st sellelt joonelt, kus ta püsima peaks, ükskõik kas see on siis maneeži servas või keskel) sisse tulema liiga, aga see on täiesti loogiline, kuna mis teda seal rajal hoida aidata saab? Loomulikult välimine ehk antud olukorras vasak ratse; ja seda me teame ju kõik, millised suhted Albatrossi ja vasaku ratsme vahel on. :) St et kui talle nii paremini sobib, siis ta ei pruugi eriti sellele ratsmele reageerida ja ongi sissetrügimine käes. Aga ma pean siiski ütlema, et seda on minimaalselt ja tegelikult tegi ta seda harjutust täna peaaegu et suurepäraselt. Aga ega midagi - siis edasi hakkame traavis harjutama.Keerulisem on lugu, kui proovime renversit. Tagumikku suudab ta ilusasti ühele või teisele poole viia, aga painde hoidmine pole nii lihtne. Probleem tundub siinkohal olevat selles, et kui ma tahan teda endast eemale painutama saada, siis on mul ju jälle pmst AINULT see ratse, millega midagi teha. Sisemist (st hobuse painde poolset ehk antud harjutuse puhul minust kaugemal olev hobuse külg) säärt ju teatavasti maatööl millegagi asendada ei saa, aga ainult ratsmega midagi vusserdades on jälle kõige lihtsam asja tuksi keerata.
Taaskord on tegelikult asi päris loogiline - kui ma ise seisan hobusest vasakul pool ja tahan teda paremale painutada, siis pean kasutama paremat ratset, mis tuleb üle hobuse kaela mulle paremasse kätte. See tähendab, et ratsme surve (kui ma just enda kätt üle hobuse kaela ei vii, mida ma ei tee) hobuse suule tuleb kuskilt sealt hobuse turja kandist ja mõjub ka osaliselt turja/kaela enda peale. Selline ratsmekasutus aga on tagasihoidev ja osaliselt juba indirect rein - seega hoopis teine ja vastuoluline märguanne, kui see, mida ma ratsutades painde saavutamiseks kasutan (nö avatud ehk kõrvale viidud ratse, ilma mingi tagasihoidva efektita). Kaks TÄIESTI erinevas suunas mõjuvat ratsmemärguannet, aga ometi ma tahan, et ta neile sarnaselt reageeriks. Ei, kui täpsem olla, siis ma tahan, et ta maatöö ajal sellele ühtemoodi, seljas teistmoodi reageeriks...? Jeesus, kui keeruline on olla hobune...
Vähemalt antud juhul mulle tundub, et ma enam-vähem mõistan, kus on raskused ja mis neid tekitab. Ja täiesti ausalt ütlen, et sellised põhjendatud probleemid ei ole mulle üldse vastumeelsed. Kui ma saan aru, MIKS mu hobune käitub nii, siis see on lihtsalt osa treeningprotsessist ja õpetamisest ja ma mõtlen midagi välja, et talle harjutust kergemaks teha ja noh - see ongi ju kogu asja mõte! See on huvitav ja tore.
Masendus tekib ainult siis, kui ma ei saa hobusest aru või ei oska probleemi leida/parandada. Siis, kui mul oleks vaja ühte väga tarka ja osavat treenerit, keda aga (erinevatel põhjustel) pole võtta kuskilt.
See selleks. Peale trenni käisime treileris ka, nii poolenisti. Jäin ka rahule, jaaaa. Selle treileriga on väike jama - nimelt sadularuumi puudumise tõttu ei ole kohta, kuhu peale ma Albatrossi jaoks portsu kaera saaks panna, et ta siis söögi nimel oleks nõus natuke aega treileris seisma ja mitte välja tagurdama. Jama selles mõttes, et söögiga oli lihtsam, või noh - täpsemalt öeldes oli söök ainuke lahendus, mida ma tema puhul kasutada sain. Nüüd ei saa, mis tähendab, et ta peab treilerisse minema selle pärast, et mina olen nii otsustanud ja jääma isegi keerulises olukorras usaldavaks ja sõnakuulelikuks hobuseks. Sest ega ta seda treilerit enam niiväga KARDA, aga mingi ebakindlus on kindlasti sees.
Ühesõnaga alguses seisime rambi peal, siis juba pea treileris ja lõpus suurem osa kehast treileris nii, et süüa ei saanud ja ilma minu märguandeta välja ka ei tohtinud minna. Vaene väike Albatross. :) Mõned korrad ta tahtis tagurdada, aga ikka jäi mind kuulama ja jäi seisma või tuli tagasi. Mõned korrad tahtis tagurdada ja tagurdas ka. Välja tagurdamist keelata on täiesti võimatu, seega lihtsalt lasin tal peale seda siis ümber minu väikse voldi peal traavi sörkida, no ikka mitu ringi. Põhimõte siis see, et treilerist väljas peab tööd tegema, treileris sees on hea rahulik. Ja seekord see enam-vähem toimis nii nagu peaks, st lõpus ta ei hakanud omapead välja tagurdama.
Samas ma ei julge jälle väääga hõisata, sest ma olen ju samamoodi ka varem proovinud - siis ta on tasapisi lihtsalt keeldunud uuesti treilerisse sisse minemast. Üks konks on vast selles, et see treilerist väljas "töötamine" peab olema selline, tavaline ja rutiinne asi. Kui see on midagi väga ebameeldivat, hobune läheb pingesse jne, siis ta enam treilerisse kah ei tule. Aga proovisin seda hobuse ringi ajamist hästi pingevabalt ja monotoonselt teha, et tal ei oleks otseselt halb või ebamugav, vaid lihtsalt igav ja tüütu.
Igatahes täna jäin väga rahule progressiga. Mis või kas järgmine kord saab, seda loomulikult ette ei tea. Eks ole siis näha.
Nonii, sai jälle praktiliselt mittemillestki üks lohisev ja üksikasjalik jutt velja venitatud. Aga kui mitte lugejatele, siis mulle on see küll kasulik - pisiasjade lahti kirjutamine paneb mind alati rohkem mõtlema (ja kui hästi läheb, siis ka aru saama).
Limps :) (peale soolakivi söömist)
No comments:
Post a Comment