Hobused hakkavad ka vaikselt "talvekopli" piiridest välja trügima ja suurele karjamaale uitama minema, lootuses midagi värsket hamba alla leida. Mis tähendab, et kui enne said hobuse 5 minutiga karjamaalt kätte, siis nüüd tuleb vähemalt 15 minutiga arvestada. Eriti minul, sest noh, näiteks neljapäeval, kui kogu kari oli siin...:
...siis kus oli Albatross?
Piisavalt kaugel, et pildile ainult pisikese täpina jääda. Hea, et ma vähemalt teda seal taga märkasin, sest selle ajaga, kui ma riideid vahetasin, oli ta veel kaugemale kuhugi küngaste ja võsa varju läinud, nii et kui ma poleks umbkaudu teadnud, kus ta on, oleks ennast segaseks vist otsinud. ;) Igatahes suutis ta oma uurimusretke käigus karjamaa ainukese rohelise lapi üles leida, nagu näha, nii et mission accomplished:
Aga tegelikult pole mul selle vastu midagi - ongi tore kui loomad nüüd jälle vahelduseks jalad kõhu alt välja lükkavad ja ringi uitavad selle asemel, et päev läbi heinarulli juures seista. See on see suure karjamaa võlu ja põhjus, miks sellise olemasolu tallis minu (või rohkem küll Albatrossi) jaoks niiiiiii tähtis on.
Seoses kevade tulekuga on mul juba umbes pool hobust puhtaks ka pestud. ;) Eile peale trenni leotasime kaela ja rinnaesist, täna pesime selja kah ära. Kusjuures Albatross seisis lahtiselt maneežis, nöör ümber kaela, mis oli päris tähelepanuväärne, kuna ta ei ole just eriline veesõber kunagi olnud. Aitas võib-olla see, et vesi oli leigepoolne, mitte täiesti jahe. Ja noh, eks tal on ikkagi palav ka juba. Talvekarvast pole täiesti lahti veel saanud ja päike ikka kütab viimastel päevadel hoolikalt, nii et juba vähese liikumise juures läheb tal nahk niiskeks. Karjamaale pääsedes on märja hobuse esimene reaktsioon muidugi esimesse tolmulohku pikali heita, aga mis seal ikka. Vähemalt on muda seekord väga kiiresti tervelt karjamaalt kadunud ja seoses nii kuiva pinnasega on Albatrossi väike prei (mis talvel jooksul 100% ära EI kadunudki) kah lõpuks peaaegu läinud.
Aga.. täna siis isegi ratsutasime vahelduseks. Oli nii ja oli naa, aga trennist vist praegu lähemalt ei hakka kirjutama. Pärast käisime siis korraks metsa vahelt jõe äärde ja tagasi. Eile muuseas käisin Sebastianiga samas kohas, kappasime seda pikka sirget galopis, kõik oli nii ilus ja tore, et kohe tuli meelde, miks ka maastikul tegelt vahva käia on. Albatrossiga, kes on natuke suurem jänku kui Sebastian, läksime esialgu küll traavis, sest ega see mingi ohutu rada pole ju. Nägime ühte tädi, kes puude ümbrusest mingeid oksi vist korjas, siis põllul kündvat traktorit, kraavist lendu tõusvaid pardikesi ja igasuguseid vähemtähtsaid kolle. Kui partidest möödas olime (need tõusevad sealt IGA kord suure pladinaga lendu, kui hobusega mööda minna), siis julgesin pisut galoppi ka teha ja sujus täitsa ilusti, kuni Albatross lihtsalt seisma jäi, sest metsaservas paistis mingi vana heinarull. Seal läks ikka natuke aega, enne kui mööda saime, aga kiiret ju ei olnud... ja tagasi tulime juba vaba ratsmega jalutades. :)
Vähem või rohkem olen ikka temaga maatööd teinud ja ka kordetanud. Asi hakkab sinnamaale jõudma, et ta suudab päitsetega mõlematpidi kordel ilusasti ja sirgelt joosta, kui tahab. Alati ei taha, sest ikka on vahepeal vaja ringi vahtida või mingil muul põhjusel natuke rohkem pingesse minna ja siis läheb veidi nihu jälle - kael sisse, taguots välja jne. Aga muidu on tubli. Kui ta nüüd üsna stabiilselt niimoodi nõus jooksma on, siis tahaks tegelikult midagi lisada, aga ma ei tea veel mida. Külgratsmed või ma ei teagi... Et ta natuke rohkem keskenduks ja töötaks, siis äkki hakkab kunagi õigeid turja-/seljalihaseid ka kasutama, mida tal hädasti vaja oleks. Aga ma päris täpselt ei tea veel, mida ja kuidas... peab mõtlema. Igatahes peab see toimuma hästi rahulikult ja tasapisi selleks, et mingite vidinate kasutusevõtul kordetamise kvaliteet ei langeks ja ta jälle vana rada mööda valesid harjumusi omaks ei võtaks.
No comments:
Post a Comment