Viimased päevad Albatrossiga on möödunud maatöö lainel ja on päris tore olnud. Mul on endal (ja ei imestaks, kui hobusel samuti) mingisugune... väsimus või tüdimus või nõutus või ma ei teagi, kuidas seda nimetada - igatahes ei ole hetkel üldse mingit tungivat soovi ratsutada + tegelikult ootame, et meil sadulat ka vähe sobivamaks kohandataks.
(Täna tegelikult ratsutasin ikka, aga blogi kirjutamisega tegin algust hommikul, enne tallis käimist.)
Nüüd nende päevadega on aga motivatsioon ennast talli vedada jälle suurenenud ja see on igatahes positiivne märk. Albatrossiga olen varem ka ikka maast veidi töötanud, seega kui ma nüüd raamatu järgi mingit treeningprogrammi järgida üritan, siis mõned "peatükid" võime vabalt vahele jätta, sest üht-teist ta juba oskab ja teab. Samas on mõned teised punktid, millele ma varem pole võib-olla suurt tähelepanu pööranud või hoopis teistmoodi õpetanud, ja selliste sisseharjutatud käitumismustrite muutmine on kohati päris keeruline.
Aga ega see mind ei häiri, sest kogu asja mõte ongi proovida ja harjutada ning vaikselt areneda. Isegi, kui ma talle varem midagi teisiti õpetanud olen, siis ei tähenda, et see VALE oli - tol hetkel oli mul ilmselt lihtsalt teine eesmärk ja teised meetodid selle saavutamiseks. Nüüd tuleb aga juurde õppida/õpetada ning teha Albatrossile selgeks, et saab ka teistmoodi. Õnneks on Albatross selles suhtes väga mõnus hobune, et kui tal parasjagu kõik korras ja hästi on, siis ta õpib hea meelega. Isegi kui ta vahel on ehk veidi pikkade juhtmetega (pean silmas nende infokillukeste liikumise kiirust tema peakese ja teiste kehaosade vahel), siis rumal üldsegi mitte ning kui ma ise kõik õigesti teen, siis saab enamasti aru küll, mis ma tahan.
Praegu oleme teinud selliseid lihtsalt samm-peatus-samm üleminekuid, igasuguseid kujundeid ja suunamuutusi. Proovin teda saada lõdevstuma ja õigesti painutama ja voldi peal töötame selle eesmärgiga, et ta sisemise tagumise jalaga täpselt enda raskuskeskme poole astuks, mitte lihtsalt otse edasi ja MITTE liiga palju risti, raskuskeskmest mööda. See on asi, millest ma seljas istudes tükk aega aru ei saanud - et ma ju aktiveerin ta sisemist tagajalga (vasakutpidi sõites siis) ja ta reageerib hästi, miks ma teda siis ikkagi ühtlaselt välimise ratsme peale ja kontakti hoidma ei saa? Aga tuleb välja, et on suur vahe, kas hobune astub tagajalaga aktiivselt enda alla või aktiivselt kõrvale, risti üle teise jala. Albatross eelistab tihti seda viimast, lihtsamat pääseteed.
Ise pean maa peal töötades kõige rohkem silmas pidama seda, et ma hobusele liiga külje alla ei roni. Siis ma ei näe ju üldse, mis toimub, kuidas ta oma keha kasutab jne. Siiani olen seda veidi liiga palju teinud ja kohe tagajärg kah: Albatross üritab sama. Kui mina liigun kaugemale, siis tema kohe poeb järgi - ta ei trügi peale, aga tahab hästi lähedale hoida. :) Nii, nagu ma siiani õpetanud olen, otseloomulikult.
Natuke Sebastianist ka, rohkem endale meelespeaks, et... peaks nüüd siiski end kätte võtma ja ratsastusele rõhku pöörama. Nii kiire on olnud (ja see juba mainitud väsimus kah), aga nüüd kõige lähemas tulevikus mul ehk jääb pisut rohkem aega vahepeal tema jaoks. Viimases hüppetrennis tegime hästi mõnusaid harjutusi, mis aga sugugi hästi välja ei tulnud - ja kõik sellepärast, et polnud head eeltööd all, hüppetrenni soojendusest ei piisa. Kui regulaarselt sõidan, siis on hobune juba täitsa okei, aga kui jälle käest lasen ennast ja piisavalt pole eelnevatel päevadel ette valmistanud, siis läheb hüppamine ka pisut aia taha.
Põhiline tema puhul siis see, et teda naaatukenegi sealt esiotsalt ära saada - see teeks kõik mitu korda lihtsamaks. Tal kehaehitus on natuke allamäge + selline komme ratsme otsa jääda sikutama ning kui seda natukenegi lasta teha, läheb pärast tükk aega, enne kui jälle sellest lahti saab. Täna igatahes sõitsin, tegin üsna lühikese trenni (no meil temaga ongi kõik trennid tegelikult väga lühikesed) ja saavutasime üht-teist positiivset küll. Kui ma nüüd seda režiimi ainult jätkata suudaks, oleks vahva. :)
No comments:
Post a Comment