Saturday, July 23, 2011

Albatrossil ongi nüüd komme mulle karjamaa väravasse vastu jalutada, mis tähendab, et tal on parmudest ikka tõsiselt siiber. Aga ei, tegelikult ma oma naiivsuses ei pane neid putukaid isegi tähele ja usun hoopis, et ta on lihtsalt nii väga armastama hakanud:
1) mind
2) treilerit, kuhu ta karjamaalt tulles esimese asjana sisse saadetakse - see muuseas sujub nüüd jälle ilma igasuguse kõhkluseta, aga enam ei ole vaja tema paigal seismiseks kaeraämbrit nina all hoida. Jee! Mul on tegelikult tõsine plaan, et 10-aastane Albatross käib treileris iga kell, igas kohas, ilma mingite probleemideta. Seega on meil veel 3 aastat aega harjutada. Senise 3 aasta jooksul on olukord 10-punkti süsteemis tõusnud 1-lt... noo... ütleme, et 7-ni äkki? Nii et võib-olla pole mu plaan päris võimatu.

Tänase trenni tegime liivaplatsil. Oli soe, seega trenn tuli lühike, aga putukatel täna päris tapmistuju õnneks polnud, seega täitsa okei oli sõita.
Ma olen natuke oma juhtimisvõtteid hobuse seljas muutnud. Kui natuke teise nurga alt vaadata, siis mitte ainult natuke, vaid ikka päris oluliselt.
Varem painutasin hobust sisemise säärega, ning pöörasin välimise ratsmega. Nüüd painutan sisemise ratsmega ja pööran välimise säärega. Põhiliselt. Loomulikult ei ole see nii lihtne, tegelikult toimivad kõik need käed ja jalad ja keha üheskoos, aga muutunud on see, millele kõige rohkem rõhku pööran.

Ma üritan seda natuke lahti seletada (ja mul on tõsine respect nende suhtes, kes ennast sellest jutust viitsivad/suudavad läbi puurida :D, kui üldse leidub mõni).

Seda olen ma alati mitmelt poolt kuulnud, et hobust pööratakse säärte abil - vasakule minemiseks lükkad ta parema säärega sinnapoole ja vastupidi. Minu arvates see ei olnud väga loogiline, sest säärt kasutasin eeskätt hobuse painutamiseks. Kui ma õpetan, et vasaku säärega surudes tuleb ennast vasakule painutada, siis kuidas ma järgmine hetk nõuan, et ta sama märguande peale hoopis paremale keerama hakkaks ja samal ajal PAREMALE paindes oleks? See on ju täiesti vastuoluline. Mõeldav on seda kasutada nt sääre eest astumisel või välimise paindega voldil sõites, mille puhul vasak säär nõuab üheaegselt vasakut painet (sääre eest astumisel muidugi minimaalne paine) ja paremale liikumist, aga kui ma tahan nüüd täitsa tavalist volti paremale teha, siis muutub küll see vasaku säärega surumine hobuse jaoks arusaamatuks.

Seega oli mul vaja hobuse pööramiseks mingit muud märguannet ning appi tuli välimine ratse (koos keharaskusega muidugi, selle tähtsust ma ei jõua piisavalt tihti üle korrata). Välimise ratsmega nö neck-reiningut kasutades oli väga lihtne Albatrossi pöörata. Kõigepealt võtsin parema sääre abil sisse painde ning seejärel surusin vasaku ratsme vastu kaela ja nö lükkasin hobuse esiotsa kõrvale ja oligi paremale keeratud. :)

Aga mingi aja jooksul ilmnesid mu teoorias ikka mõned vead ja puudujäägid.

Esiteks oli mu välimisel ratsmel LIIGA palju kohustusi. St et suunata hobust keerama, kontrollida painde suurust ja ka tempot - see on liiga suur kogus infot ühe käe, ühe ratsme ja hobuse ühe suunurga jaoks. Ja siis kujuneski sellest rohkem välja mingi välimise ratsme sakutamine ja loomulikult Albatross ei saanud aru, kas ta peab nüüd ennast sirgeks ajama, keerama või hoopis tempot aeglustama.

Teiseks kippus ta lisaks painutamisele sääre surve peale ikka väga palju ka eest ära liikuma, seda enam, et õpetasingi ju talle ka sääre eest ära astumist samal ajal. Seega kui ma nt sõitsin volti vasakule (see pool, kuhu Albatross väga meelsasti ei painuta) ja tahtsin, et ta natuke rohkem ennast vasakule painutaks, siis tema hakkas selle asemel hoopis õlaga välja vajuma. Taaskord loogiline - tal on ju füüsiliselt raske vasakule poole painutada ning kui ta lisaks teab veel ühte "õiget" vastust vasaku sääre survele, milleks on sääre eest ära astumine, siis painutamise asemel ta just seda ta üritabki, ka voldi peal.

Nendest probleemidest ja Philippe Karli raamatu lugemisest ajendatuna otsustasingi oma juhtimisvõtteid natuke muuta. Tõsi ta on, et ega üks hobune just märkimisväärselt enda rinnakorvi (see koht, mille vastu ma säärega surun) painutada ei saagi. Jah, liigne kaelapaine ei ole hea, aga tahes tahtmata paindub kael rohkem, kui ülejäänud keha. Kui me tahaks tõesti, et kogu selgroog ühtlaselt paindunud oleks, peaksime ilmselt piirduma umbes 20-meetriste ringidega ja üldse mitte suuremat painet / väiksemaid volte nõudma (P.S. Selle ringi suuruse panin praegu täiesti oma ettekujutuse järgi paika, see ei ole mingi kindlaks tehtud fakt!). Seega, kui me küsime hobuselt suuremat painet, siis me järelikult küsime samas, et ta kael oleks rohkem painutatud kui ülejäänud kere. Ja kui me küsime peamiselt kaela (ja tunduvalt väiksemalt määral ülejäänud kere) painutamist, siis miks peaks seda tegema SÄÄRE abil?

Seega kasutan nüüd Albatrossi painutamiseks peamiselt lihtsalt avavat sisemist ratset. Sellest piisab tema kaela painutamiseks ning kui ma välimise säärega aeg-ajalt natuke tagumiku väljavajumist takistan, siis peaks ka ülejäänud kere ome võimete kohaselt samas suunas painduma. See tähendab omakorda, et mu sääred on suhteliselt vabad ja valmis muude funktsioonide, ehk siis hobuse keeramise jaoks. Ja hetkel toimib see suhteliselt hästi: sisemine ratse näitab ette painde suuna, välimine ratse kontrollib painde suurust, sääred määravad ära liikumise suuna (ükskõik, kuhu poole hobune parasjagu paindes on). Kõigel on oma funktsioon ja hobusel pole nii raske ära arvata, mida ma nüüd oma jala või käe kasutamisega täpselt öelda tahan.

Ma ei ole küll viimasel ajal väga keskendunud külgliikumistele. Nende lisamisel treeningprogrammi läheb kindlasti kogu teema jälle keerulisemaks, aga... sellele mõtleme siis, kui vajadus tuleb. Ühesõnaga mulle tundub, et ma kohati liigun selle prantsuse koolkonna poole küll, samas mõnda asja teen jälle hoopis vastupidi. Aga kõige olulisem on ju see, et suudaksin oma hobusega mingi ühise keele leida, millest mõlemad aru saame, eks ole?

Üks päev käisime taas maastikul ka. Albatross oli julge ja tubli.
Ja tundub, et ta ei saagi augustikuus pühenduda laiskvorsti mängimisele. Sest Maret tahaks vist temaga ratsutada küll. Ja mul ei tule hetkel ette ühtegi teist inimest, kelle hoolde ma nii kerge südamega oma hobuse jätta julgeks. :) Kõik on imehästi ju.

2 comments:

Piret said...

Hmm...väga huvitav oli lugeda. Hakkasin ise ka kohe mõtlema, kuidas ma praegu sõidan. Peaks rohkem analüüsima. Aga olen kunagi ise täpselt sama asja mõelnud, et säärel on nii palju funktsioone ja see tekitab ju tegelikult segadust.

Samas idee poolest äkki on ikkagi nii, et igal märguandel on oma funktsioon ja neid vastavalt vajadusele kombineerides saabki ratsutada. Sääre põhifunktsioon on ju see, et hobune selle eest ära liiguks. Kui mõlemaga suruda, siis liigub ära edasi, kui ühelt poolt suruda, siis küljele. Minu arust sisemise säärega painutamine ja sääre eest astumine voldil ei ole omavahel vastuolus, sest tavaliselt hobune astub ringist välja ikkagi paindes olles ning kui ta õlaga välja läheb, siis see pole ju niikuinii sääre eest astumine. Prrr...samas mida rohkem ma mõtlen seda segasemaks läheb...

Muidu, Annika ka räägi palju seda sisemise käe avamist, nii et nüüd ma olen sellega palju rohkem painutama hakanud (eriti paremale, kus Tarapital raskem on). Samas juba märkasin seda ohtu, et vahepeal on tõesti abi, aga jällegi teine hekt võib õlaga välja minna, peab ruttu reageerima, et üle ei painutaks ainult kaela.

Kui nüüd ise mõelda, siis mina vist keeran (vähemalt ideaalis) välimise säärega (millele lisandub mõnikord halva harjumusena liigne sisemine ratse ning mille asemel võiks pigem toetavalt olla välimine ratse) ja painutan sisemise säärega ja kui vaja siis ka ratsmega. Njah, või tegelt võiks ju üldse vastavalt vajadusele reageerida, mõnikord äkki kasutas pöördel hoopis rohkem sisemist säärt, et ta painutaks. Oi, ei tea, kuidas see vaene hobune sellest kõigest aru peaks saama!

Luban, et homme sõites vaatan asja rohkem hobuse vaatepunktist! :P

Ingrid said...

Tegelikult ongi probleem selles, et igale ratsutajale on ju teada, et säär tähendab edasiminekut ja küljele astumist ja ka tagasi astumist (taandamise puhul) ja painutamist ja tagumiku kõrvale liigutamist (olenevalt sääre asukohast) ja galopitõstet ja tagaotsa aktiviseerimist ja koondamist, aga ka sammude pikendamist jnejnejne, aga keegi ei mõtle sellele, kuidas vaene hobune peaks sellest aru saama, tal ju ei ole õpikut, kust kõige kohta lugeda. :)

Ja ratsutamise mõte ongi teha kõik märguanded hobuse jaoks võimalikult lihtsaks ja selgeks, ainult nii saab mingi teineteisemõistmine sealt välja areneda.