Tegelikult trennid on ikka sellised parajalt keskmised nagu alati, ehk siis võiks ikka paremini sujuda, aga praegusel perioodil olen ma taaskord täitsa veendunud, et 99% kõigist vigadest põhjustan mina. Loomulikult ma ajan tihtipeale (eriti siis kui asjad eriti hästi ei suju) palju probleeme hobuse ja tema kõveruse süüks - mis ei ole sugugi vale, sest see on meil tõesti väga oluliseks takistuseks - aga keegi ei sünni ilma vigadeta ja Albatrossi ennast need pisiprobleemid kõige vähemalgi määral ei häiriks. Mina olen see, kes temaga ratsutada tahab ja kes igasuguseid eesmärke seab, seega on see AINULT minu ja mitte Albatrossi asi nendest vigadest lahti saada, eksole. Hobuselt ei saagi midagi peale selle oodata, et ta oleks võimalikult koostööaldis ning valmis tegema seda, mida mina soovin. Ja selline Albatross absoluutselt ka on, seega ma ei saagi temaga vähem kui väga rahul olla. :) Ta niii vääriks sama tublit ratsanikku, kui ta ise on.
Pildistamistuhina tõttu ja niisama vahelduseks lisan ka pildi ühest meie talli varsast, minu lemmik Quality Time x Spartacus. :) Üks varss on isegi välimuselt ilusam - kui muidugi süsimustast hobusest (kes looooodetavasti ei lähe ära halliks) saab keegi ilusam olla - aga ei tea, see väike Q on kuidagi minu lemmiku positsiooni endale haaranud miskipärast.
No comments:
Post a Comment