Tuesday, July 19, 2011

Ma küll kogu aeg mõtlen, et tahaks hobust võimalikult palju õues hoida, aga praegusel ajal tundub igati mõistlikum ta vahepeal boksi kuumusest (olenevalt ilmast muidugi) ja putukatest (neid on igal ajal, sõltumata ilmast) enne trenni puhkama tuua. Ka Albatrossile tundub selline päevaplaan sobivat, eile jalutas ta mulle karjamaal lausa ise väravasse vastu ja sellist nalja ta niisama, ilma põhjuseta küll ei tee. :) Boksi tuues ta siis puhkab ja magab, vahel püsti, vahel pikali; samuti peab päevadieeti, kuigi ülejäänud kolmveerand ööpäeva karjamaal nullivad selle ürituse ilmselt ära.

Uni on Albatrossil magus küll - üks päev hakkasin teda tallist tagasi karjamaale viima, aga hobune jäi talli ette korraks seisma ja uudistas midagi kaugustes. Kuna mul oli veel tükk vaba aega, siis viskasin talle nööri ümber kaela, astusin ise eemale ja mõtlesin, et vaatan, kuhu ta siis minna eelistab, kui tal täielik vabadus on. Ja mis te arvate, kuhu ta siis suundus? Mitte kuhugi, lasi hoopis pea madalale ja silmad hakkasid kinni vajuma. :D Parasjagu oli selline mõnus tuuline ilm, seega jahe ja putukaid vähe ning jäigi magama. Päris naljakas. No mingi aja pärast leidsid kärbsed ta ikka üles ja Albatross ärkas, sest sügada oli ennast vaja. Aga ka seejärel ei otsustanud ta kuhugi minema jalutada, vaid hakkas tublisti talliesist mahakukkunud heinast puhastama. Küll ta on mul tubli, ei jõua ära kiita. :)

Üldiselt on putukad viimase nädala paari jooksul ikkagi väga õelaks kätte läinud, varem polnud asi nagu nii hull. Viimane kord, kui ma õhtul Albatrossi sõprade juurde karjamaale viskasin, siis järgisel hetkel oli platsis juba neli hobust, kes kõik tema suure saba alla pugeda üritasid. Päris kõik ei mahtunud, aga no Albatross andis oma parima ja vehkis nii kaugele ja kõrgele, kui suutis, ausalt.

Ta saba on üldse mingil imelikul kombel selline, mis igale poole jõuab. Näiteks mul on tänu talle ebanormaalselt suur juukseklambrite (nende tavaliste, väikeste, mustade) kadu, sest umbes iga teine päev suudab ta tagumiste kapjade puhastamise ajal mõne mu peast oma sabaga pihta panna. Vahel läheb hästi ka ja saba harjates leian selle kadunud klambrikese jälle üles.

Vot nii me siis elamegi... tuleb välja, et suurem osa sellest, mis kirjapanemist väärib (no ma ei tea tegelikult, kas väärib, aga midagi märkimisväärselt huvitavamat meil ei toimugi) leiab aset mitte trennides, vaid muul ajal. Just täpselt nii ongi - üks päev plaanisime maastikule minna ja kui ma natukene pelgan Albatrossiga maastikul käimist ja kukkumist, siis kukkumisega see asi algaski, aga ei, mitte hobuse seljast. Ma olen nüüdseks nii ära harjunud mingi kasti või asja pealt sadulasse ronima, seega maast enam ennast eriti üles vinnata ei taha. Talli ees aga kasti polnud, seega tõmbasin ühe pingi lähemale, mille pealt olen varemgi hobuse selga roninud. Seekord olin aga vähe hooletu ja astusin liiga pingi otsa peale, nii et järgmine hetk olin selili sealsamas betooni peal maas. :) Oiii, see oli valusam vist, kui hobuse seljast kukkumine ja niiii häiriv on, kui keha peal on kokku pool ruutmeetrit (okei, veidi võib-olla liialdatult) sinikaid, aga vähemalt ma avastasin, et Albatross maastikul ei kujuta endast sugugi suuremat ohtu, kui pingi pealt selga ronimine.

Aga maastikul oli üllatavalt tore, hobune käitus väga ilusasti ja mulle täitsa meeldis. Paari heinapalli küll vahtis ning kui me galopis enam esimesed polnud, vaid teine hobune natuke eespool jooksis, siis tundsin, et kohati läks natuke liiga jäigaks eest, st et mul polnud 100% kontroll, aga no 80% on ka tema puhul väga hea. :D Ülejäänud aeg see eest oli superduper ja kui me sellises kõrges rohus traavitasime, siis mingi hetk ta hakkas hästi mõnusalt ise aktiivselt edasi liikuma ja oli peaaegu et parem, kui platsil/maneežis sõites. Tubli!

Natuke kurvem lugu on see, et järgmine päev peale maastikku otsustasin natuke hüpata, mis aga oli täielik ebaõnnestumine. Kurb ei ole mitte see, et ta kehvasti hüppas, vaid see, et ma ise jälle hobusega eriti ei arvestanud - tegime maastikul päris palju galoppi (vähemalt Albatrossi jaoks, ta ei ole sellise võhmatrenniga harjunud) ja kuigi ma TUNDSIN järgmine päev platsil sõites, et ta liikus nagu väsinult vms, siis ikka otsustasin kangekaelselt oma plaanist kinni pidada ja neid hüppeid teha. Tagantjärgi ma olen üsna kindel, et tal lihtsalt oli jõudu vähe ja vb lihased valusad eelmisest päevast ja sellepärast selline ebaõnnestumine. Kuna ma aga halvaga ka lõpetada ei tahtnud, siis venis see eilne trenn samuti üsna pikaks ja kokkuvõttes pingeliseks, kuni ta lõpuks paar korda ilusasti lattaia ületas. Ja no kokkuvõttes ühesõnaga liiiiiga palju koormust vaesele Albatrossile ja olen jälle enda peale pahane. Täna igatahes teeme puhkepäeva või äkki kerge 15 minutilise traavitamise kordel, ja loodan, et ta pikka viha ei pea.

Ühest trennist eelmisel nädalal õnnestus mul isegi pilte saada... too trenn ei olnud küll kõige parem, aga mõni pilt tuli minu arvates siiski päris vahva, seega väike seeria siin:



Mõnel pildil paistab Albatross rohkem ponimõõdus olevat, mitte üks talli suuremaid hobuseid.




Siin pildil mulle meeldib see tuulest viidud soeng; treeningu koha pealt märkab tähelepanelik silm, et Albatross lükkab veidi nina vasakule välja, seega on taaskord pisut kõver.


Üritasin midagi ette-alla lõdvestamise taolist galopis, kuigi ta võiks pisut rohkem ümaramaks jääda, mitte nii pikaks end igal poolt venitada. Aga lõdvestab küll, minu arust.

Kui ma nüüd enda kohta ka midagi positiivset julgen öelda, siis märkasin suure rõõmuga, et imelikul kombel on mu jalg suhteliselt stabiilseks jäänud, vähemalt selle trenni piltide puhul. Muud asjad ei kannata endiselt kriitikat, aga no ainult negatiivset ei viitsi ka ju kogu aeg otsida?

Ahjaa, ning ma peaaegu oleks unustanud mainida, et mu emps tegi eelmine nädal Albatrossiga esimest korda galoppi, jee! :) Kui Albatross suviti kodu lähedal Kurtnas elab, siis ta on käinud temaga aeg-ajalt natuke trennitamas ja tunnihobustega on ta galoppi ka ikka proovinud, aga Albatrossiga siiani mitte. Tegelikult polnud see seekord ka plaanis, aga Albatross vist ei viitsinud meie vaidlemist kuulata ("Proovi ikka!" - "Ei, ma ei teaa..." - "No prooooovi ikka," - "Mm.. ma ei ole ikka päris kindel") ja kui ma neid natuke kiiremale traavile proovisin aidata, siis tegi talle ise hoopis selle galopitõste ära ja no arvata oli, et empsile hakkas täitsa meeldima. :D

Nüüd, kui mul veel see suvi ainult natuke üle nädala jäänud Eestis veeta, siis tuli meelde, et peaks ühe treikusessiooni ka ikka taaskord ette võtma, sest sügisel ei pruugi enne transportimist selleks enam aega jääda. Kaks päeva oleme nüüd käinud treikus ning mõlemad korrad on ikka kuskil 15-20 minutit aega läinud, AGA ma ei meelita teda enam söögiga treikusse. St ma söödan seal kaera küll, aga sisse minema, seisma ja ootama, kuni ma tagant kinni panen, peab Albatross täitsa üksinda ja ainult sellepärast, et mina nii ütlen. Kui sellega oleme hakkama saanud, siis saab preemiaks süüa. Aega on läinud seepärast, et ta läheb küll sisse, aga nii kaua ei viitsi oodata, kuni ma tagant puu kinni panen. Positiivne on jällegi see, et peale välja tagurdamist ei ole ta paanikas, vaid nõus (alati küll mitte vääga hea meelega) siiski mitu korda uuesti sisse minema, kuni lõpuks tagant kinni saan panna.

Aga nüüd sai vist elu-olust päris pikalt räägitud, aitab kah. Teinekord võib-olla siis jälle trennidest lähemalt... või ma ei teagi, kumba sorti jutt lugejatele rohkem peale läheb. Mina võiksin kõigest lõputult kirjutada, nii et... :)

3 comments:

Kerttu said...

Heh. Peale läheb igat sorti jutt, olgu see siis elust-olust või trennidest :)
Pildid on vahvad, eriline lemmik esimene. Kollased pinded ja valtrap annavad ka ägedat efekti pildile juurde ;)
Mis sul Albatross muidu teeb, kui ise ära oled?

Ingrid said...

Aitäh, mul vist ka esimene lemmik.
Albatrossile ei olegi veel kindlat plaani, võid sõitma tulla, kui tahad! :)
Ei tahaks nagu päris puhkama jätta, aga eks näis, kas mul õnnestub midagi välja mõelda või mitte.

Kerttu said...

Hah. Kui ma teie lähedal pesitseks, siis tuleks küll :D