Latid ja ristid ja tõkked ja hüpped

Viimastel päevadel õpetasin Albatrossi takistussõiduhobuseks. :) No mitte päris, aga teisipäeval tegime mõned väiksed hüpped ja kolmapäeval kujunes latiharjutustest ka mingi pisikeste ristidega rida, mida ma kangesti ikka proovida tahtsin ja nii ta läks. Eile sai ta see eest minust natuke puhata.

Aga hüppasime põhimõtteliselt kolmest süsteemi, mõlemasse vahesse üks fulee. Esialgu olid kõik lihtsalt lattidena maas ja no me ei saanud üldse asjale pihta. :) Kumbki vist ei saanud. Ma ei hoidnud hobust piisavalt aktiivsena ja ratse oli ka liiga pikk; Albatross seepeale kas jäi traavile või isegi kui säilitas galopi, ei suutnud neid vahesid ära katta (kuigi tegemist polnud sugugi mitte pikkade vahedega) ja koperdas kuidagi hädavaevu neist üle ja no üsna katastroofiline. Aga kui keskmine latt üles tõsteti, siis hakkas juba sujuvamalt minema. Minu põhiline töö oligi teda piisavalt aktiivsena hoida - kui piisavalt hea galopp säilis, siis läks kõik kenasti. Esimesele latile ei klappinud samm küll alati ideaalselt, aga sellest ei tekkinud isegi probleemi, sest esimese lati ületamisega sättis juba sammu paika ja ülejäänud sujus edasi hästi. Aktiivsus, aktiivsus, AKTIIVSUS! oli lihtsalt see, mida ma hoidma pidin. Kui galopp on aeglane ja loid, siis niipea, kui on vaja pisut kehvemast kohast ära tõugata, ei suuda ta enam järgnevate lattide/takistuste jaoks ennast korda sättida.

Mingi aja pärast olid kõik kolm takistusteks ehitatud ja viimasele (teistpidi tulles esimesele) panime mingeid kolle ka alla - värviline kast, sinna peale veel värvilisem kile jne. Kasti Albatross isegi mitte ei vaadanud; kilet vahtis küll, aga hüppas lihtsalt vähe suurema kaarega. Tubli, tubli! :) Paar korda küll lõpus kolistas natuke vastu kõige kõrgemat latti (mis ei olnud muidugi üldse kõrge :P), ma arvasin, et võib-olla osaliselt väsimusest ja lõpetasin ära. Seega rohelise tünni hüppamine jäi meie jaoks ära, aga tühja kah!

Ja järgmine päev siis tulime trenni teises pooles esialgu traavilatte - ta tuleb juba päääris mõnusalt, eriti siis, kui vahed on veidi pikemad ja ma ise teda liiga palju edasi ei sõida. Sellisel juhul tuleme hästi tavalise töötraaviga, paraja tempoga peale, aga vahede ära katmiseks peab ta oma koivakesi natuke rohkem välja sirutama. :) Ja tulemuseks mõnus pikendatud, kõrgemate sammude tunne. Kui ma ta enne latte väga aktiivseks sõidan, siis tal on loomulikult neid endal lihtsam tulla, aga seetõttu ei pea väga ise vaeva nägema, sest samm on juba niigi parajalt pikk, ja üle lattide sõitmine ei anna väga mingit efekti.

Seejärel ehitatati sellest samast eelmise päeva kolmesest süsteemist üks korralik rida - mõned maalatid ja mõned madalad ristid, aga kokkuvõttes päris intensiivne harjutus minu ja Albatrossi jaoks, kes me pole väga palju selliseid ridasid ju harjutanud. Aga jällegi jäin rahule - paar korda läks natuke untsu ka, aga see oli taaskord minu viga, kui ma aktiivsust ei säilitanud.

Ma üritavat ise ka selle rea peal liiga palju hobusele kaasa aidata, et peaksin rohkem laskma tal ise tööd teha. See on muidugi õige, aga enne vist pean ratsastuse poole pealt ta veel rohkem sääre ette saama ja saavutama selle iseenesliku liikumise. Kui ta ilma ühegi märguandeta suudaks ennast piisavalt aktiivsena hoida, siis oleks ka selliste harjutuste sooritamine tunduvalt lihtsam; praegusel hetkel aga, kui ma prooviks ise lihtsalt sealt istuda ja mitte liiga palju kaasa aidata, siis sureks ta ilmselt poole rea peal päris välja. :) Aga tubli on ta mul ikkagi.