Kuna midagi muud põnevat pähe ei tulnud, siis vedasin Albatrossi väikese shetuvarsa juurde (tahtsin neid juba ammu koos pildistada) ja kamandasin neid siis poseerima. Kahjuks piltidele ei õnnestunud seda suurusevahet nii hästi jäädvustada - aga vahvad on nad ju koos ikkagi. Tegelikult on suurusevahe ikka täitsa olemas ja päris lahe on vaadata, kuid nad kõrvuti kuskil jalutavad.
See oli ka lahe, kui eelmine nädal hobuseid talli lastes (nad praegu on veel öösiti õues, aga käivad kord päevas sees kaera ja muud head-paremat söömas) leidsin äkitselt ühest mitte just väga suurest boksist kõrvuti Albatrossi ja 3 erinevas suuruses poni (new forest, shetikas ja shetikavarss). Ilusasti seisid suuruse järjekorras, Albatross kõige tagumine, üksteise kõrval ja ei paistnud sugugi arvavat, et see boks 4 hobuse jaoks liiga väike võiks olla. Kahjuks õigetel hetkedel ei ole ju kunagi fotokat käepärast.
Ja nagu te näete, siis sel ajal, kui teised hobused omal talvekarva kasvatama hakkavad, on Albatross täpselt sama sile kui kesksuvel ja talvekarva peale hakkab tõenäoliselt ka see aasta alles sügise lõpus mõtlema.
Trennid on väga vaheldusrikkad olnud.
Kordetrenn: See oli hästi lühike ja kerge, sest aega ei olnud kuigi palju. Aga kordetasin valjastega muidu. Vahepeal loomulikult jooksis taguotsaga välja ja keeras pead ja kaela sissepoole pisut viltu, aga üsna varsti hakkas lõdvestama ja siis läks tunduvalt paremaks. Niipea kui ta ringi vaatama hakkas või kõveraks ennast ajas, siis lasin eest kontakti peaaegu ära ja aktiviseerisin taguotsa, mille peale üsna kiiresti sirutas jälle ette-alla ja sellega kaasnes alati ka keha sirgenemine ning tagajalgadega otse keha alla raskuskeskme poole, mitte sellest mööda, astumine.
Galoppi tegin ka veidi ja seejuures oli kõige toredam, et ta ei hakanud kordagi ratsme peale istuma ega õlaga välja trügima. Väga ilusasti tegi häälkäskluse peale tõsteid (mul polnud kordepiitsa ka, ainult oma lühike stekk) ja tegi sellist hästi väikest ja rahulikku galoppi, kandes seejuures natuke rohkem raskust ka tagaotsal. Füüsilises mõttes see kordetreening võib-olla eriti palju juurde ei andnud, aga mulle just meeldis see, et see galopp tuli nii kergelt ja iseenesest - Albatrossi jaoks ei ole kindlasti väiksel korderingil (ei lasknud teda päris pika korde otsa) galopeerimine väga lihtne.
Maastik: Pühapäeval läksin teistega kaasa - suurt tahtmist tegelikult ei olnud, aga Albatrossi pärast peaks siiski käima vahel... ja kuna kõik polnud väga oskajad, siis arvasin, et tuleb selline rahulikum sõit natuke. Tuligi - kõik põllud olid üles küntud, nii et suurem osa ajast käisime sammu. Väga lahe oli! :D Ma olen ilmselt ainuke, kes nii arvas, aga mõnus oli lihtsalt jalutada, Albatross oli ka praktiliselt terve sõidu aja rahulik ja... polegi ammu nii positiivset maastikukogemust olnud. Mul on vist need ajad möödas, kus põllul ringi kihutamine mingit väga lahedat elamust pakub.
Ja tegelikult lõpupoole tulid ikka mõned traavikohad ka, ning kuna esimeste hobuste traavitempo oli Albatrossi jaoks natuke liig, siis saime isegi ilusat rahulikku galoppi täitsa rahuldava jupi. See oli ka päris vahva, kui mulle (kui ainukesele, kes polnud sellel metsarajal varem kordagi käinud) väikest ehmatust üritati teha - läksime mööda seda metsarada traavis ja siis peale ühte äkilisemat pööret oli ees üks korralikult järsk mägi, mida mööda minu ees olev hobune juba üles galopeeris. Ega mul midagi aega mõelda ei olnud, aga isegi Albatross vist ei saanud kohe aru, mis toimub, sest peale esimesi samme jäi korraks peaaegu seisma - ta pole ju varem sellisest mäest koos ratsanikuga üles roninud ja vist ehmatas ära... või ei teagi, mis ta mõtles. :D. Aga no võtsin kõvasti lakast kinni ja ergutasin natuke teda edasi ja saime sealt ilusti üles joostud. Sinna läheks kohe teinekordki!
Ja noh, platsil olen ka ikka paar korda sõitnud. Nii ja naa läheb... olen päris palju täisistakut sõitnud traavis, aga mingi käsipiduriefekt kipub ikka tulema tihti. St et kui ma ei suuda täielikult ta liikumisega kaasa minna, siis tõmbun automaatselt natuke kangeks ja ta KOHEKOHE tajub seda ning igasugune aktiivsus kaob. No ja peale seda ma võin ju teda taas edasi sõita, aga varsti kordub jälle seesama. Ning lõpuks (pole imestada) ta ei ole enam kuigi entusiastlik mu sääre peale ilusti ja kiiresti reageerima, sest teab, et see viib kohe-kohe jälle ebamugavusteni.
Aga noh.. see on 100% (või rohkem) minu viga, nii et hobuse kallal ei saa selle asja puhul küll vinguda. Tema ju reageerib kõigele täiesti õigesti.
No comments:
Post a Comment