Aga... Albatross käitus transportimisel hästi nagu tal viimasel ajal kombeks on. Päev enne proovisin teda korraks ka treilerisse panna, tubli poiss jalutas ilma mõtlemata sisse, ja täpselt samamoodi ka järgmine päev, kui minek oli. Kohanemine karjamaa ja hobustega läks seekord juba väga kiiresti (peaaegu kõik on ju tuttavad ka tal tegelikult), kuigi järgmisel päeval nende juurest ÄRA tulemine oli talle natuke rohkem vastukarva. Hirnus päris hoolega, nii et ma erilist trenni ei teinud, tegelesin natuke käekõrval ja lasin sõpside juurde tagasi. Ühtegi teist stressimärki ta näidanud pole peale selle, et ei taha eriti lahkuda sõpradest ja nüüd nädal aega hiljem polnud enam seegi mingiks probleemiks. Tore.
Viimati tegime trenni reedel, proovisin vahelduseks taas pisut ohjamist/topeltkordet. No peamiselt ohjamist siiski. Hästi mõnus on see, et kui ma vähegi stabiilne oma kordedega suudan olla, siis ohjates ta päris meelsasti otsib ise selle kontakti üles (korded olid suulise küljes) ja nagu toetub natuke selle peale - positiivses mõttes, mitte ei hakka rippuma ja sikutama, vaid pigem hoiab ühtlast kontakti, mille nimel ta sadula all küll väga ei pinguta. Igasugused edasiminekud, tagasitulekud ja lihtsamad pööramised on meil selged, keerulisem on justnimelt liikumiste nö lihvimisega. Nt vältida nurgas sissevajumist ja teda välja lükata; hoida volti liiga suureks vajumast välimise õla peatamisega jne. Rääkimata külgliikumistest, mida ma veel proovinud pole - kuigi seekord isegi üritasin natuke teda saada küljele astuma, mille peale Albatross tegi paar ilusat küljendussammu paremale. :) Aga need olid sellised poolkogemata sammud siiski... Kaks kordet annavad kahjuks ikka väga palju vähem võimalusi hobust täpselt mõjutada võrreldes ratsanikuga, kellel on käed, sääred, reied, keharaskus ja kõigi nende kombinatsioonid kasutada. Eelkõige häirib mind, et ükskõik, mis suunas mina kordele survet avaldan, siis suuliseni jõuab ikka ainult tahapoole "tõmbav" surve, sest korde jookseb ju läbi sedelgarõnga. St, et ma ei saa nt ratset lihtsalt avada painde saavutamiseks. Teiseks ei saa ma kasutada nn kaudset ratset tema kaela peal, sest tagumik on laiem kui kael ja kogu surve, mis suuliseni EI jõua, kaob vastu tagumikku ju ära. No ja selliste võimaluste puudumisest piisab juba täiesti, et paljude meile vähegi loogiliste ja arusaadavate märguannete kasutamine on välistatud ja tuleb saada hakkama hulga vähema ja lihtsamatega.
Peale trenni läksime põllule maha jalutama (kuna trenniks oli ohjamine, siis ilmselgelt jahutasime mind, mitte hobust) - see on mõnus põld, tuli isu sinna ratsutama minna. Kui võib, siis kindlasti peaks võimalust kasutama. Albatross nt vajab hädasti võimalust sirge peal galopeerida, mida ma üks päev avastasin, et ta eriti ei oska. :) Proovisin teha galopidiagonaale, mille keskel või lõpus üleminek traavile, aga päris osavalt vajusime ühele ja teisele poole selle asemel, et diagonaalil enne üleminekut end enam-vähem sirgeks seada. Arusaadav ka, sest esiteks väikses maneežis pole suurel hobusel kunagi ülearu ruumi galopeerida, teiseks ma pole ka ise sellele konkreetsele asjale väga rõhku pannud. Kui traavis ikka saab keskliine ja veerandliine ja diagonaale rohkem sõidetud, siis galopis sõidan enamasti mööda rada ja ringide/voltide peal, vahel ka mingeid kaarekesi kontragalopis, aga VÄGA harva sirgjooni. St raja peal sõitmine ei ole sama, mis sirgjoonel sõitmine, vähemalt mitte hobuse õpetamise mõttes, sest noh.. rada on rada. Ükski hobune ei vaju sealt niisama lihtsalt kuhugi kõrvale ära.
Uusi pilte pole, aga vanas koduarvutis oli ka vahva ringi tuuseldada, seega üks foto just-just 3-aastaseks saanud Albatrossist. :)
No comments:
Post a Comment