Sunday, November 27, 2011

Jepppp, vasakust paremasse jalga on Albatrossi jaoks lihtsam. :) Esimesed korrad jälle muidugi aia taha, aga niipidi hakkas ta hiljem lausa ise jalavahetust ennetama ja tegi isegi ilma märguandeta siis, kui "õigesse kohta" jõudis. Tulevikus kindlasti asi, mida vältida (jalavahetuste ennetamine), aga esimeste katsetuste puhul - miks mitte? :)

Väga tõsist trenni jällegi ei teinud, sest vabahüpete rada oli poolikult üleval ja siis polnud väga vabadust igas suunas sõita, eriti kuna teisi hobuseid oli ka platsil. Aga mis oleks parem kiitus hobusele uute asjade ära õppimise eest, kui trenni lõpp?

Aga jaa, vabahüppeid tegime ka siis pärast noortele... Väike Spartacus hüppas nagu Spartacused ikka hüppama peavad :) Süsteemi esimesest väikesest lattaiast küll tuli paar korda imelikult üle, kui samm ei klappinud, aga järgneva kõrgema okseri ületamine küll isegi siis talle raskusi ei valmistanud. See okser ületati absoluutselt iga kord täitsa rahuldava tehnika (nii palju, kui minu asjatundmatu silm seletab), piisava varu ja ilma mingi pingutuseta. Aga no ega me selle kõrgusega väga taevasse ei pürginud, laps on alles 3-ne ju. Istusin tal täna muuseas esimest korda seljas ka, nii umbes 10 sekundit.

Teisel noorel on hüppegeeni vähem ja üsna energiasäästlik on ta ka (st säästab OMA energiat - minu energia sai küll üsna kiiresti otsa, kui ma teda mööda platsi taga ajasin ja hüppama üritasin meelitada). Viimased paar korda, kui ta juba suuremas osas omast tahtest koridori ja takistustele peale jooksis, siis oli ka midagi hüppeliigutuse sarnast näha ja sai oma väiksest süsteemist üle küll. :) Sadulasse ta täna ei jõudnud, aeg sai otsa, aga üldiselt ma arvan, et ta on pigem rahulikum ja turvalisem, kui S.

5 comments:

Kaire said...

kellest jutt? :)

VAS said...

Spartacuse järglased pole üldiselt hea hüppega. Vedanud siis :)

Ingrid said...

Hmm, mul on teistsugune arvamus jäänud - ma pole küll palju ta järglasi näinud (hüppamas vist umbes 5 järglast äkki?), aga neist pole ükski kehvasti hüpanud. Oleneb muidugi, kellega võrrelda.. :P

Ning võõrastest hobustest üritan ma viimasel ajal blogis natuke tagasihoidlikumalt kirjutada - kogemused näitavad, et inimestel on komme asjadest valesti aru saada ja siis seda infot levitada, mis see ei ole omanike suhtes kuigi aus.

Aga kui mingi konkreetne põhjendatud huvi on mõne hobuse identideedi kohta, siis mu meiliaadress on profiilis olemas. :)

Anonymous said...

Hea hüppega Spartacus on tõesti haruldane. Meil on 4a, kes nüüd kuidagi õpib juba hüppama, siiani oli katastroof ja käis ka paar korda lausa pikali, kuna jäi lattidesse kinni. Ometi emapoolt on väga tõsine takistussõidusuund.

Ingrid said...

Nojah, vahel kukub käbi ikka kännust kaugemale kah ilmselt. :)

Aga ju ma olen siis juhtunud ainult neid haruldusi nägema...