Teine vet käis ka Albatrossi vaatamas ja arvas, et niisama karjamaal olla ja elada saab ta ka küll praeguses olukorras väga hästi. Jei! Eks näis, kui kauaks. Ja tundub siiski, et midagi (kas puhkus või süstid või rauad) siiski natuke ka mõjub, sest longet on pisut vähemaks jäänud. Väga veider, kuidas ühel hetkel võib inimene olla õnnetu selle üle, et trennis mingid asjad välja ei tule (selle asemel, et olla õnnelik, et üldse ratsutada saab), ja järgmisel hetkel on maailma parim uudis see, kui hobune saab vähemalt mõnda aega veel üsna muretult karjamaal aega veeta. :) Õnn on ikka väga suhteline asi...
Ise olen ma praeguseks Taanis, eile tegin oma viimaste aegade ratsutamismaratoni 4 hobusega, kõik olid tublid, isegi selg ei hakanud mul valutama ega midagi. Nii heaaa :). Lähipäevil loodan oma väikse metsiku Z karjast kätte saada. Või noh, kättesaamisega pole mingit probleemi - ta on nagu väike takjas, kui koplisse lähen - aga ülejäänud 20 hobust, kes kõik sama uudishimulikud (õnneks või kahjuks mitte veel sama julged) on, teevad igasuguse tegelemise keeruliseks.
1 comment:
hoian pöialt! Rautusest oleneb selle probleemi puhul päris palju nagu olen aru saanud. Küllap läheb kõik veel hästi. Jalad on paraku hobuste kõige õrnemad "instrumendid". Hea, kui diagnoos teada ja võimalik veel aidata/ravida.
Post a Comment