Thursday, April 23, 2015

Kevadised tegemised ja "Enlightened Equitation"

Plaanin nüüd üks päev oma praeguses mitmekesises hobupargis väikse ringi fotokaga teha ja siis juba räägin neist lähemalt, piltidega ju põnevam.

Tänu ühele plahvatusaltile osale sellest hobupargist olin jälllle korraks tsipa vigane - noor mära ei olnud üks päev sadula küljes kõõlumise ideest väga vaimustatud ja kui tema võttis suuna kuhugi maneeži katuse poole, siis mina üritasin nelja kaarde vehkivate jalgade eest kaugemale külje peale hüpata, aga unustasin vist maandudes põlve kõverdada ja noh - ei ole väga meeldiv põlveliigest tagurpidi venitada, päris mitu päeva läheb selle nahka, et uuesti liikumisvõime taastada. :P Aga täna on juba täitsa hea, nii et ilmselt jäid olulised jupid põlves suuremalt jaolt siiski terveks.

Need selle aasta noored on üldiselt suht fruktid võrreldes varasematega. Peast ei ole segased, seega tulevikus ma usun, et nad on täitsa mõistlikud... aga alguse värk ilmselt. Iga aastaga on rohkem sporthobuse verd sees vist. :P Aga ei tea ka - järgmine aastakäik tundub jälle selline leebem, nii et pigem siiski juhuse asi.

Albatrossi puhul ma olin see kevad-talv pisut kahevahel, et kas ta mitte veidi liiga kõhn ei ole (kuigi ma saan aru küll, et talle on kasulik pigem saledapoolne olla), aga nüüd järsku on ta see kevad varakult suure osa talvekarvast ära visanud ning näeb väga kena ja viisakas välja, täpselt parajas mõõdus kah. Tahtsin üks päev koplis vaadata, kas ta traavis lonkab, aga seda oli üsna keeruline hinnata, sest kui ma tema ees jooksin, siis tüüp hakkas pukitades ühest aia äärest teise galopeerima. Nojah siis. :) Korraks tegi paar traavisammu, need tundusid okidoki. Aga täna sai Albs puuduva raua tagasi alla ja homme plaanin temaga midagi kindlasti ette võtta - pean veel natuke ajusid ragistama, mis see olla võiks ja kas on üldse mingi moodus temaga tegeleda ilma, et ta esimesed 15 minutit hullumeelsena mööda koplit/platsi/maneeži ringi ei kablutaks.

Raamatut loen ka vahelduseks, sain H. Moffetti "Enlightened equitation'i" kätte. Peale seda, kui mu kriitikameelt teiste raamatute põhjal vähe teravamaks tehti, pean tunnistama, et need pildid seal raamatus kuigi eeskujulikud ei ole, aga jutt ja sisu mulle siiani täitsa meeldib. Autor on suhteliselt skeptiline mitmete levinud treeningmeetodite ja -ideede suhtes, ja seda nii uuemate kui klassikaliste (midaiganes see tänapäeval veel tähendama peaks) suunitluste osas.

Nt üks mu lemmikosasid on jutt driving seat kohta. (Kas kellelgi on sellele väljendile mõni hea eestikeelne tõlge välja pakkuda?). Minu (ja nagu selgub, siis ka antud autori) arvamus selles osas on juba pikka aega olnud, et istmikuga ei ole võimalik hobust kuidagi rohkem või suuremalt liikuma panna. Säär on see, mis hobust edasi sõidab, ja istmik on see, mis liikumisega võimalikult pehmelt ja hobust takistamata kaasa peab minema. Kui sa üritad hobust edasi sõita sellega, et surud igal sammul oma taguotsa tugevamalt sadulasse (tuntud ka nt kui "sõida hobust puusaga edasi"), siis tegelikult aitab see hoopis edukalt hobuse liikumist peatada. Mida suuremalt hobune liigub, seda vabam peab ta selg selleks olema ja ilmselgelt oma ristluu sügavamalt sadulasse (ja seal all olevasse hobuse selga) lükkamine ei aita kuidagi hobuse selja tõstmisele kaasa.

Seejuures jah, muidugi ON võimalik hobust õpetama sellise istakumärguande peale edasi liikuma - sest kui iga kord lisada juurde tugev säär või stekk vms, siis seostab ta kogu seda komplekti üsna varsti edasiminekuga, aga füüsiliselt see ei ole kuskilt otsast loogiline lähenemine ja teeb hobuse jaoks väga keeruliseks ennast samal ajal aktiivse ja lõdvestatuna hoida. Olen seda teemat vist kunagi varem ka oma blogis lahanud ja arvan endiselt samamoodi. Tänapäeval, kus ligipääs igasugusele kirjandusele üsna lihtsalt olemas on, siis ma ei arva ka, et Müseleri "Ratsasport" (mis minu mäletamist mööda suhteliselt seda driving seat teooriat juurutab - vähemalt mina kunagi tõlgendasin seda küll nii, nüüd pole ammu uuesti lugenud) või mõni teine neist väga üksikutest eesti keelde tõlgitud teostest ühe ratsaniku piibel peaks olema, sest noh... seal ikka leidub üht-teist, mille üle vaielda võiks. ;) Aga Moffetti raamatut loen hetkel huviga edasi.

5 comments:

Anonymous said...

Rooma viivad erinevad teed :)

Milliseid raamatuid sa muidu soovitaksid lugeda, kui eesmärgiks oleks end harida? Võivad olla hobuse käitumisest, veterinaariast, ratsutamisest, ajaloost jms. Hetkel on vabamat aega ja oleks soov soetada endale mõni huvitav raamat :)

Anonymous said...

Kas sa Facebookis jälgid ka seda gruppi? Moffett peab FB gruppi Enlightened Equitation, mida on kohati huvitav lugeda :)

Ingrid said...

Jaa, ikka on erinevaid teid - oma blogis ma lihtsalt väljendan, milline neist variantidest minu arvates kõige parem võiks olla ja ei eeldagi, et kõik sellega nõustuvad.

Küll aga muutub minu jaoks kogu aeg üha olulisemaks põhjenduste leidmine ühele või teisele tegutsemisviisile, selle asemel et lihtsalt uskuda endast paremate/kogenumate ratsutajate ja treenerite sõna, sest noh... nad ju peavad teadma, kuidas asi käib. Ja põhjendused, mis on loogiliselt seotud nt hobuse liikumise biomehaanikaga, omavad minu silmis VÄGA suurt kaalu. :) Hulga lihtsam on ise areneda ja ka hobust õpetada, kui ei rühi kogu aeg "vastutuult".

Soovituste koha pealt... üsna keeruline, sest inimesed ootavad raamatutelt erinevaid asju. Mulle meeldib väga Philippe Karli "Twisted Truths of Modern Dressage", aga kui endale tahta osta, siis selle hind on üsna kirves. Sellesama biomehaanika koha pealt oli mul kunagi väga huvitav lugeda Heuschmann'i "Tug of War", kuigi mõnedes uuemates raamatutes on võib-olla see teema veidi pareminigi käsitletud (aga ma pean need raamatud uuesti üle vaatama, enne kui soovitada julgen :P). Ratsaniku biomehaanika koha pealt oli väga huvitav Schusdziarra "Anatomy of Dressage" - aga jällegi ilmselt oleneb väga lugejast. Ratsutama seal otseselt ei õpetata ja piltide puuduse tõttu jääb võib-olla mõnele igavaks. :D

Võimalik, et eestikeelne kirjandus on paljudel hobuhuvilistel juba pähe kulunud, aga kui neist rääkida, siis nt Tuire Kaimio raamat on igati hea; ja Podhajsky "Minu hobused, minu õpetajad" oli niisama ajaviiteks ka väga mõnus lugemine. Viimasega samasse patta lähevad nt Monty Robertsi, Mark Rashidi jt jutustused oma elust ja kogemustest (need muidugi jälle inglise keeles), mida ma ka hea meelega vahelduseks loen, isegi kui ma kõikide nende vaadetega ei nõustu - lihtsalt tore on vahel näha maailma selliste läbi ja lõhki oma elu hobustele pühendunud inimeste vaatenurgast. :)


Ja nimetatud FB gruppi ei ole siiani jälginud, aga heidan pilgu peale, tänud.

Anonymous said...

Ratsutamine on nagu ujumine- raamatuid võid lugeda, aga ilma praktikata ujuma ei õpi :)

Aitäh soovituste eest :)

Piret said...

Seal lõpupoole räägib Moffett pööramise ja õlad sees märguannetest. Minu jaoks oli see igatahes asi, mille üle ma olen kogu aeg pead murdnud, et no kuidaspidi neil arusaadavat vahet teha. Huvitav oleks kuulda, mis sa tema lähenemisest arvad, mis vistiti erineb üsnagi tavapärasest.