Ma olen palju mõelnud, et mis ma Albatrossiga tulevikus teen. Mõnes mõttes tahaks ta viia mingisse väikesesse toredasse usaldusväärsete inimestega kodutalli, kuhu ma ta südamerahuga võimalikult pikaks ajaks jätta julgeks. Samas - ma ei ole vist veel valmis selleks, et ei saa teda kogu aeg regulaarselt vaatamas käia... ta ikka siiani teeb alati tuju heaks, kui koos miskit teeme. Aga niimoodi teda igal suvel ümber kolida - see ei ole ka võib-olla hea mõte. Muidugi nii Kurtnas kui Ados on tal juba oma sõbrad ja tuttav keskkond, nii et väga suurt stressi see talle ei tekita, aga... siiski.

Praeguseks olen ta igatahes Tartusse toonud ja siia ta ilmselt ka jääb vähemalt kuni järgmise kevade/suveni. Ma usun, et tal on siin päris hea. Kui see võib-olla välja arvata, et mitte trenni tegeva loomana võivad kilod heinapalli juures istudes päris kiiresti kogunema hakata. Ülekaal kindlasti jalale midagi head ei tee, aga pole hetkel erilist varianti teda dieedile panna... kui üldse oleks võimalik, siis selle jaoks peaks ta tervest karjast eraldi kuskil  pisikeses aedikus üksinda istuma ja selle variandi miinused kaaluvad kohe kindlasti plussid kaugelt üle.

Üle mõistuse paks ta veel küll pole, aga lihtsalt praeguses olukorras pean sellele kaaluasjale kah rohkem ja ennetavalt tähelepanu pöörama. Aga talv tuleb, siis nagunii kulub energiat rohkem. Ja ega ta mingi laiskloom pole - mürgeldab noortega ringi, vajadusel laseb galopitiire ja hüppab mölluhoos nelja jalaga õhku kah. Seega mul on vähemalt põhjust loota, et minu mure tema probleemi üle on suurem, kui tal endal.

Kaera saab ta nagunii minimaalselt - ainult nii palju, et Superflexi sisse sööta saaks. Ma muretsesin küll, kui avastasin, kui õudse maitsega see söödalisand on, aga Albatrossil läheb see õnneks koos paari peotäie kaeraga imekiiresti kõhtu. Ma olen tegelikult palju uurinud ja aru saanud, et üsna suure tõenäosusega seisneb nende liigestele mõeldud lisandite kõige suurem kasutegur hobuseomaniku rahustamises, aga noh - kuna on ainult loetud asjad, millega ma Albatrossi aidata saan, siis pean vähemalt proovima.

Ma saan aru, et kogu mu jutt on kergelt masendav, aga... mis teha. Kogu see jama on ka mind ikka väääga palju mõjutanud ja ma mõtlengi igapäevaselt kõige selle peale, mida siiagi kirja olen pannud. Kirjutamine aitab mõtteid korrastada vahel lihtsalt, eriti kui on nii palju, mille üle mõelda! Positiivseks võib vist aga seda lugeda, et nüüd on juba tükk aega mööda läinud ja ma ei ütleks, et Albatrossi seisukord praegu kehvem on, kui 4 kuud tagasi, kui see probleem ilmekalt esile tuli.

Mu šokolaad uutmoodi harjutusi proovimas

Eile oli meil väga lahe - Albatross oli entusiastlik ja viitsis minuga tükk aega tegeleda. Viimasel ajal, kui ma Albatrossist räägin, siis mõtlengi rohkem sellele, kuidas tema minuga tegeleb, mitte vastupidi. :P Mina võin iga kell võtta hobuse ja temaga midagi teha, aga praegu, kus meil on teemas rohkem sellised mänguga pooleks harjutused ja muud vigurid, siis mängib palju suuremat rolli see, kas hobune ise initsiatiivi üles näitab. Albatrossil jääb sellest tihtipeale puudu - õigemini tal kaob tähelepanu liiga kergesti minult ära ja hakkab omi mõtteid veeretama ning sel juhul ei aita ei minu hüppamine ega kisamine. Aga sellised päevad nagu eile - kus ta pidevalt küsib: "Mis ma nüüd teha võin???" ja katsetab ja proovib ja mängib ja möllab - need on meie mõlema lemmikud! :)

No ei saa neist muredest üle ega ümber. Peaaegu kaks aastat on juba möödas sellest, kui Albatross oma parema silma katki tegi ja sellega tükk aega mässamist oli - ilmselgelt oli nüüd ammu juba aeg ka vasaku silmaga midagi ette võtta. Ei olnud üks päev päris lahti see silm ja pisaraid tibutas ka. Paar päeva ootasin ja vaatasin ja panin ainult Fucithalmicut, aga kui ma juba sarvkesta peal hallika ala avastasin, siis rohkem küll ei julgenud oodata - eelmise silma ravimine 4x päevas poolteist kuud jutti, teadmata, kas see üldse mingil hetkel paremaks hakkab minema või mitte, ei olnud just kõige lõbusam ja muretum asi. Aga õnneks Albatrossile ja tema silmadele juba tuttav R. käis ja vaatas ja ütles, et on küll haavand, aga paistab üsna pindmine. Sai natuke atropiini silma, paar doosi valuvaigistit ja nüüd jätkame siiski lihtsalt Fucithalmicu geeliga ja loodame, et tõesti lähebki seekord lihtsamalt see asi. :) Tore oleks.

Kuna arstid kohal, siis kasutasime juhust ja vaatasime liikumise kah üle. Paremat pidi kordel ikka näitas midagi, aga R. arvas sama, mida mina - et kui mul temaga ratsutamise plaane nagunii pole, siis ei ole hetkel vajadust uuesti liigest süstida. Ja ratsutamise plaane mul ei ole, sest koormuse tõus võib selle jala olukorra väga kiiresti hoopis õnnetumaks pöörata, ja seda me ju ei taha. Ma arvan, et mida harvem süstida, seda kauem võib see jalg pikas perspektiivis tal vastu pidada, sest steroidid aitavad ju tegelikult kaasa liigesekõhre hävimisele. Kui hobusel on halb ja valus, siis tuleb teda muidugi aidata hetkeolukorra põhjal ja see süst teha - aga ma arvan, et Albatrossil on praegu täitsa okei olla. Ma olen muidugi mittekeegi, et ma seda tema eest niimoodi otsustada saaks, aga... ainuke võimalus on üritada oma hobust võimalikult palju jälgida ja proovida mõista ja vastavalt sellele peab ikkagi otsuseid tegema. Sest ta ise ju ei tee...

Täna tegelesin temaga ka natuke maneežis ja Albatross tegi esimest korda päris lahtiselt taandamist minu poole - st et mina seisin tema selja taga ja andsin märku ja tema tagurdas minuni. Tubli poiss! Tema lemmik on praegusel ajal siiski "nuuskurkoera" harjutus - nina maas mööda maneeži ringi käimine. Pead oskab ta juba varsti peaaegu et ainult minu mõttejõu tagajärjel langetada ja edasiliikumine ei ole kah ju midagi keerulist - ning kui need kaks asja kokku panna, siis saabki Albatrossist nuuskurkoer. Vahel saab temast nuuskurkoer isegi ilma minu märguanneteta, sest noh.. see on ju lihtsalt lõbus!

Vot nii me elamegi. Aa, sepa kutsumise saaga on ka täies hoos nagu ma juba ammmmmu ette oskasin arvata, aga ma olen siiani veel positiivselt meelestatud ja loodan, et Albatross saab ikkagi omale hea sepa. Seda hoolimata õudusjuttudest, mis räägivad sellest, kui raske head seppa kohale saada on. :) Ehk toob järgmine nädal selgust.

Heeeeeeei, ma avastasin, et ma unustasin kõigi muude murede keskel kevadel oma mustast palladiumipojast pilte panna, kuigi meil oli lõpuks üks kiire fotoshooting küll. Parandan selle vea, sest olgugi, et tegelesin temaga lühikest aega, sai mustast metsalisest 2 kuuga täitsa vahva ratsahobune ja väärib oma paari pilti siin blogis küll. :)
Esineb küll esiotsale ja väheke vertikaali taha vajumist, aga... 2 kuud täitsa nullist, hobune ei osanud alustades peaaegu et nööri otsaski käia (no uues kohas vähemalt mitte :P kodus ilmselt oskas paremini), nii et jäin temaga rahule. Nagu enamike oma toredate hobustega.

Aga nüüd tagasi olevikku - täna oli igatahes vahva, sest kõik hobused olid supermõnusad! Love those days!

Albatross oli juba koos mõnede kambajõmmidega talli tulnud, nii et kuigi plaanis polnud, siis võtsin tema ka täna ette. Üleeile puhastasin teda umbes tunnike :D, siis sai kogu pori ja tolm maha, takjad lakast ja sabast välja ja savikamakad kapjade alt kätte. Mu väike metsistunud hobune. Seekord ta oli õnneks ennast tagasi hoidnud ja puhastamine läks lihtsamalt. Käisime maneežis, tegime natuke harjutusi ja natuke niisama lollusi. :) Nothing special, et sellest pikalt kirjutada, aga lihtsalt et tema ajusid veidike töös hoida ja koos mõnusalt aega veeta. Ja need eesmärgid said täidetud.

Siis on mul nüüd veel see poni (kes ei olegi tegelikult poni, aga... minu mõtetes on vist) - ta on selline suhtleja ja aktivist, et ma ei teagi... Ma kunagi plaanisin, et kauges tulevikus võtan endale ühe poni lihtsalt niisama lolluste õpetamiseks - vot täpselt sellist ma tahtsingi - ainult et temale ei tohi lollusi õpetada, juba loeti sõnad peale :D Eiei, temast saab hoopis tubli ratsahobune! Aga ta on ülivahva ja üritan just tema puhul eriti silmas pidada, et trennid oleks võimalikult lihtsad ja toredad ja vaheldusrikkad, et mitte seda entusiasmi ja omapoolset aktiivsust hobuses ära kaotada. Sest selline iseloom on tegelikult ju kulda väärt! ...isegi kui vahel ära väsitab, et hobusel rohkem energiat on kui endal. :) Aga täna meil oli juba selline trenn, kus miskit looma hakkas - samm oli algusest peale pikk ja lahtine ja vaba, traavis tulid täitsa mõnusad painded ühele ja teisele poole, ka galopis leidis rohkem tasakaalu kui eelnevatel kordadel - nii et igati tubli. Lausa mõnus oli sõita!

Teise hobusega läks esimesel nädalal natuke aega - kuni ta veel kohaga harjunud polnud, siis ei suutnud üldse mulle keskenduda ja no ma ei julgenud ka kiirustada sinna selga ronimisega (kus tal kõigest mõned korrad varem käidud oli), aga praeguseks täitsa juba usaldan teda, oleme traaviga alustanud ja täna juba saime täitsa sujuvalt mõnusas energilises traavis suure ringi peal sõita ja talle sobivates suundades keerata-pöörata. Kui talle ei sobinud parasjagu, siis ei tulnud need pöörded väga sujuvalt välja, aga kuna põhirõhk on praegu edasiliikumisel, siis tühja sellest, olen väga rahul ka temaga.

Taanis olin kuni augusti viimaste päevadeni ja... ikka oli natuke jälle kurb ära tulla. Aga nüüd mul on aega oma suvel saadud teadmisi ja oskusi siin üritada lihvida ja ära kasutada, et siis loodetavasti mõne aja pärast jälle juurde õppima minna.

Viimastel päevadel jõudsime isegi väikestele võistlustele 4-aastastega. Nad on niiiii vahvad hobused ja seetõttu mul tegelikult lõpus oli täitsa mure, et ma ei oska nendega ikka piisavalt hästi ratsutada... ja no ega tegelikult ei oskagi, sest meie koostöö oli minu arvates kaugel ideaalsest, aga võistlustel saime sellegipoolest ühega täitsa hea keskmise hinde 8,2 ja teisega samuti rahuldava 7,7 (tegemist oli siis noorhobuste klassiga, kus hinnatakse allüüre ja hobuse potentsiaali põhimõtteliselt). Ma tean küll, et nad suudaks veel palju paremini - kui oleks kogenum ratsanik ja rohkem aega treenida - aga mu arust olid nad supertublid siiski. :) Ja käitusid ka üsna ilusasti arvestades seda, et poolteist kuud tagasi olid mõlemad alles täkud...

Kuna võistlustelt eriti ilusaid pilte ei õnnestunud saada, siis panen mõlemast ühe "kodupildi" kah. Eks nad ühesugused mustad ole mõlemad, aga noh... :) Esimesed kaks pilti on ühest hobust ja teised kaks teisest, easy.




Käisime ka Taani trakeenide finaalis ja meie Prize valiti aasta trakeenimäraks! :) Ja kõige lahedam on see, et Prize on täiesti "omatoodang", tema isaks on meie enda kasvanduse noortäkk (erinevalt enamikust finaalihobustest, kes on saadud Saksamaalt tellitud kõige hinnalisemate täkkude spermaga). Nii et super! Aga no ta on ka üks väga kena hobune, peab tunnistama...

Nüüd olen aga tagasi Eestis. Mis Albatrossi puutub, siis... ma olen isegi positiivselt üllatunud. Juttude järgi pidi ta sammus ok olema, aga traavis ikka kehvapoolne, kuid minu arust on asi ikka tunduvalt parem, kui kevadel või suve alguses. Jah, ta hoiab endiselt traavis seda esijalga, aga... kui ta nüüd näiteks tagasi Tartusse kolis ja esimest päeva karjamaal teiste hobustega ringi jooksis, siis oli longet vaevu-vaevu näha. Ja ma arvan, et tema olukorda arvesse võttes on selline seis hetkel suht hea. Seda enam, et tal endal ei tundu liikumise vastu midagi olevat (no uues kohas muidugi jookseks ringi nii või teisiti, aga ka Kurtnas tegi küll vahel kiiremaid liigutusi, ilma igasuguse ilmselge põhjuseta). Nii et ma loodan ja usun, et tal on praegu karjamaal elada täitsa ok, ei ole pidevalt halb ja valus olla.

Ma nüüd pean natuke uurima ja otsima infot veidi teistsugustest nurkadest ja netiavarustest, kui siiani harjunud olen, aga olen täitsa kindel, et leian võimaluse tegeleda ja õpetada Albatrossi ka sellisel viisil, mis tema jalale rohkem koormust ei anna, kui karjamaaelu - aga loodetavasti teeb vähemalt olemist natuke huvitavamaks. Alustasin uuesti klikkeriga (ma ei tea, mitmendat korda juba... aga mul pole püsivust olnud), proovisin karjamaal lihtsalt ta huvi äratada ja kui see juba õnnestus, siis klikkisin ka mõnede Albatrossi jaoks hästi lihtsate harjutuste peale (pea langetamine, taandamine). Ja maneežis/platsil oleme mõned korrad proovinud sellises stiilis algharjutusi, mida Taanis Bent Branderupi juures olen näinud õpetatavat. See on samuti midagi, mis minu arvates meile sobida võiks - loomulikult jätame välja harjutused traavis ja kiiremates allüürides, aga... korrektne painutamine läbi keha, raskuse tagaotsale viimine ja muu selline ei tohiks talle halba teha, kui asja aeglaselt ja tasakaalukalt edasi arendada.

Transport kulges hästi, kuigi... mu närvid vist ei kannata varsti enam tema treilerdamist välja. Sain teda seekord 3 päeva enne sõitu treileriga harjutada, mis ei olnud just ülemäära palju, aga siiski rohkem kui üldse mitte. Sellegipoolest tuli mul pühapäeval (mil pidime ta Tartusse tooma) enne sõidu algust meelde, kui halvasti eelmine kord jälle läks + juba mitu plaani sellel päeval oli nässu läinud, nii et mul oli juba ennetavalt suur masendus ja kurbus ja kartus, et asi ei õnnestu. Albatross õnneks on niiiiiiiiii supertubli poiss, et hoolimata minu väga valest suhtumisest ja olekust tol hetkel kõndis ta ilusasti treilerisse nagu eelmistel päevadel harjutatud oli ja ei põhjustanud mingeid probleeme ei laadimisel ega ka sõidu jooksul. Vahepeal käisin piilumas ka - oli natuke mureliku ilmega küll, aga rahulik.

Kohale jõudes jooksis esimene päev küll karjamaal hoolega ringi, aga minu arust mitte seepärast, et ta oleks närviline või stressis transpordist, aga ta lihtsalt üritas paarile vanemale ruunale kohta kätte näidata ja omale karja üle võita. Nendesamade ruunadega on ta varem ka jagelenud... Selles mõttes on Albatross muutunud nagu öö ja päev - kunagi oli väga pikalt karjahierarhias kõige madalamal, aga mingist hetkest otsustas hakata enda eest seisma ja nüüd juba arvab, et ei ole sugugi kõigil lubatud "tema hobuste" juurde tulla. Siin Ados käitub ta aeg-ajalt lausa veidi täkulikult. Noh, ma loodan igatahes, et nad rahunevad seal varsti maha ja saavad oma asjad paika pandud. Ruumi jätkub ju kõigile ja hobuseid on piisavalt ka mitme karja moodustamiseks, kui nad muudmoodi hakkama ei saa.

Oma hobune on muidugi alati eriline, aga mu arust Albatross on lihtsalt imeilus! Täpselt selline nagu mulle meeldib. :)

Ja siis veel tulid pühapäeval teised kaks tegelast, kellega ma nüüd sügisest tegelema hakkan. Üks on pisike ülivahva 4-aastane ruunapoiss, selline hull aktivist ja süllepugeja; ja teine 5-aastane ruun, kelle õpetamisega alles alustati, nii et sadulas on mõned korrad juba käidud, aga mitte rohkem. Neid ma eriti hästi veel ei tunne, aga... küll jõuab. :)

Täna ma olen täitsa juust. Aga täna oli ka mu koolisõitjakarjääri (kuigi see vist ei vääri sellist nimetustki) tipphetk ilmselt - esiteks ratsutasin kokku 14 hobusega, mis on kindlasti mu elu rekord ühe päeva kohta, ja teiseks ei õnnestu just iga päev näidata ja hobuseid soojaks sõita Andreas Helgstrandile. :D No ma lihtsalt pidin selle ära mainima, sest mul oli peaaegu et elukutselise ratsutaja tunne täna tõesti. Väljaarvatud see muidugi, et hobuseid ei toimi nii hästi, kui elukutselisel ratsutajal toimida võiks. Aga kui paar gängsterit välja arvata, siis kokkuvõttes enamike hobustega võin rahule jääda ja Andreas täitsa leidis mõned, kes talle huvi pakkusid, nii et loodetavasti oli sellest pikast ja väsitavast pärislõunast mingit kasu.

Väike Z on unarusse jäetud, tõesti, tunnistan. Pistsin küll ta nime talli tahvlile "oma hobuste" sekka, aga no ikka alati mõtlen, et tegelen temaga õhtul viimasena ja noh.. sinna see jääbki. Aga mis seal ikka - ega tal muud polegi ju vaja kui lihtsalt harjuda karjast eemal käimist... ja jalgade andmist. No teoreetiliselt ma usun, et ta oskab jalgu anda, aga kuna ta on nii kärsitu alati tallis, siis ta ei suuda sellele keskenduda ja ei tule väga hästi see meil veel välja. Kui ta karjakaaslased sellised takjad ei oleks, siis saaks koplis seda harjutada, aga nii kui ma nende eemale ajamise kaheks sekundiks lõpetan, olen jälle vähemalt 10 hobuse poolt ümbritsetud.

Vahepeal oli Z-ga tegelemine ka raskendatud, kuna ma olin üsna lombakas. Suutsin oma varba ühe kabjakese alla lükata ja no hobuseraud (koos hobusega muidugi) tegi kiire ja puhta töö - suure varba küüs kukkus tervelt soki seest välja, kui valu põhjust otsima hakkasin. :D Õnneks ratsutamist segas see õnnetust vähem kui kõndimist ja ma ei pidanud jälle mingit invaliidsuspuhkust siin pidama.

Ühe tordi olen ka välja teeninud, aga õnneks seekord oli pehme kukkumine ja turvavest on mul ka selle suve jooksul üsna heaks sõbraks saanud ning oli minuga selle hobuse selga kaasa tulnud. Mõned on meil jep siin sellised gängsterid (mu uus lemmiksõna teatud hobuste iseloomu kirjeldamiseks) ja mõtlevad, et oleks vahva kedagi liiva sisse pilduda. Ei tea, kas mu tagumik on veel raskemaks läinud, aga üllataval kombel ma suudan selliseid gängsterihüppeid isegi täitsa taluda ja ei lenda enam päris iga asja peale sadulast minema. No see üks kord jah, aga.. see oli juba kõrgema taseme pukitamine siiski.

Mis siis veel mainimist väärida võiks? Aeg-ajalt olen ikka meie GP-poni (no tegelt ta on ikka 165 vist täis, aga... ikkagi meie nunnu poni) selga ka veel sattunud ja no endiselt sõidaks nagu pilve peal. Kui ma veel viimane kord temaga trenni ka sain ja kõik pmst õnnestus, mis ma üritasin (välja arvatud 1 sammu tagant jalavahetused - need õnnestusid ilma üritamatagi, juhtus kogemata :D), siis... pole sõnu lihtsalt, tõesti. Ja no ma ei tee temaga tegelikult üldiselt mingeid keerulisi asju - palju kokku-lahku sõitmist, natuke külgliikumisi, mõned jalavahetused, aga see tunne, et kogu hobune on tõesti su säärte ja näpuotsade vahel ja isegi mitte ei ürita sealt kuhugi ära põgeneda - see on super! I will SO miss riding him, kui ma tagasi koju lähen.

Mu noored hobused on ka üldiselt igati vahvad - see on peaaegu, et reegel, et mida noorem hobune, seda kiiremini õpib, mistõttu päris rohelistega sõites saab niiiii tihti häid emotsioone! Tuleb tunnistada, et vahel tuleb muidugi masendus kah - et ikka ei oska piisavalt hästi ja ei tule välja ja ei lähe paremaks - aga eks see käib vist asjaga nagunii alati kaasas. Igatahes olen superõnnelik, et mul on siin augustikuu jooksul olnud võimalik nii paljude erinevate hobustega trenni ja kogemusi juurde saada, mille järgselt on nüüd pikka aega ka Eesti tagasi minnes palju ideid, mille kallal töötada ja mida katsetada.

Ja veel positiivset - tuleb välja, et mul isegi leidub mõni hobune, kelle peal neid ideid katsetada! Albatrossi võtan muidugi Tartusse kaasa karjamaale muru sööma, aga mu hobuseotsingud on edukalt läinud (suuresti tänu K-le, aitäh! :) ), nii et on täitsa lootust ka sügisest sadulasse saada ja oma lemmikhobiga aktiivselt edasi tegeleda.

Comeback

Kui ma viimase 4 nädala jooksul pole ühegi hobuse selga jõudnud, siis täna parandasin olukorda tunduvalt ja võtsin esimese hooga seitse tükki ette. :D Ehk siis ma olen tagasi Taanis. Ja kui see asjaolu kõrvale jätta, et homme ma ilmselt niisama lihtsalt enam voodist püsti ei saa, siis kõik muu on lihtsalt suuuurepärane.

Täitsa juhuslikult õnnestus mul täna isegi meie talli (hetkeseisuga) ainsale GP hobusele selga istuda ja no... oli küll tunne natuke nagu pilve peal. Olen varem kah ikka mõned korrad temaga ratsutanud, aga siis ei olnud mul temaga üldse lihtne, isegi tavalise hea lõdvestava traaviga oli raskusi, sest hobune oli nii pinges. Nüüd ta on tükk aega puhanud ja see on ainult hästi mõjunud. No GP vormile ilmselt mitte, aga hobuse üldise heaolu seisukohalt kindlasti. Ja kuigi ma miskit erilist temaga ei üritanud, siis enamus ajast lihtsalt istusin ja reaalselt ei teinud mitte midagi, ja hobune käis nagu kellavärk. Vahepeal kästi mul sammu koondada ja koondada ja koondada ja no siis sain ennast korraks wannabe-Charlottena tunda ja mõned sammud piafeed istuda. :) Aga ainult kaks sammu korraga ja siis kohe edasi, sest... ei taha seda lõdvestatust ja kõike muud head liigse ülepingutamisega jälle ära rikkuda. Aga tegime täitsa koondatud galoppi ja pikendatud traavi, mõningaid külgliikumisi, ja no ON küll koolisõiduhobune, ausalt. :) Esimesed galopiringid küll möödusid vähe kõrgemate hüpetega kui koolisõiduhobuselt ootaks, aga no tema viimane ratsatrenn jäi vist veelgi ammusemasse aega kui minu oma, nii et see oli lubatud. Õnneks see tembutamine oli stiilis "I have so much energy", mitte "I'm SO going to buck you off", nii et kõigil oli lõbus.

Üldse kõik hobused olid nii vahvad ja mõistlikud täna. Eriti mõistlik oli see, kelle ma otse sepa haamri alt võtsin ja peale 10 minutit ratsutamist teada sain, et teda oli rautamiseks rahustatud. :D No okei, tegelt ei olnud päris nii, ta ikka oli juba boksis kainenenud päris tükk aega ja kordel oli väga elav, aga ratsutades ei läinud nii aktiivselt edasi kui võiks. Ma tegelikult arvan, et ta oli juba täitsa omas konditsioonis selleks hetkeks, aga no nalja sai meil igatahes palju sellest rääkides.

Kõige huvitavam 4-aastane katsumus seisab aga alles ees (homme ehk) - lisaks lihtsalt heale hobusele on aga ühtlasi tegemist Ziny poolvennaga ema poolt, ja muuseas ka minu esimese isikliku kastreerimiskatsetuga (näe siiamaani elab rõõmsalt!), nii et mu arust oleks päris lahe, kui ma talle ikkagi selga julgeks ronida. Ja no ERITI lahe oleks see, kui ka see minu otsustada jääks, millal ja mispidi ma sealt seljast uuesti alla tulen. No vähemalt turvavest on mul nüüd selle suvega siin Taanis üsna heaks sõbraks saanud, nii et... eks me näe, mis saama hakkab.

Aga olgu, aitab jutust ja ma lähen naudin edasi oma lühikest augustikuud siin maailma kõige toredama pilve peal. Panen teile ühest 4-aastasest pildi kah. Jeesjees, vertikaali taga küll, aga siiski sirutab suulise poole. Arvestades, et ma pole mitte ühegi teise hobusega sõitnud, kes niiiiiii ekstreemselt ratsme taha roniks nagu seesama hobune suve algul, kui mina esimest korda talle selga läksin, siis ma olen nii praeguse olukorra kui ka selle pildiga rohkem kui rahul. Nüüdseks sirutab ta sealt tühjusest ennast ikka päris tihti juba välja, aga no.. nii ilusat pilti sellest lihtsalt ei saanud täna veel.

Ma lugesin ühte huvitavat uurimust, kus katsetati, kuidas noored hobused reageerivad ratsmesurvele ja kui tugev surve neile juba ebameeldivusi põhjustab. No surve tugevus füüsikalistes terminites ei öelnud mulle suurt midagi, aga huvitav oli see, et hüpoteesina arvati, et hobused alguses ei talu üldse survet, aga päev päeva järel harjuvad ning sama suur surve enam niivõrd ebameeldiv ei ole kui alguses. Katse seisnes selles, et hobune pidi oma kaela sirutama söögi järgi, samal ajal avaldati aga ratsmele teatud tugevusega survet (täiesti lõdva ratse, kerge surve ja lõpuks küllaltki tugev kontakt). Vastupidiselt hüpoteesile tuli aga välja, et kui esimesel päeval olid hobused valmis küllaltki tugeva survega endiselt kaela sirutama, et maiuspala kätte saada, siis iga järgmise päevaga nende innukus vähenes - ehk nad ise õpetasid ennast sisuliselt väiksemale ratsmesurvele reageerima, MITTE ei muutunud iga korraga tuimemaks.

Ehk täiesti vaieldamatu tõestus sellele, et kui hobune ratsmesurvele tuimaks muutub ja tugevamat kontakti võtma hakkab, siis on KÕIK ainult treeningus ja ratsastajas kinni. Hobune ise (vähemalt neist katsealustest 15 hobusest viimane kui üks) valib alati teise ja ratsastuse poolest "õigema" tee - reageerimine väiksemale survele kui varem. Tõenäoliselt kehtiks sama ka sääre- ja muude märguannete puhul.

Muidu olen olümpialainetel ka ja no tänaste tulemustega võib küll rahule jääda. :) Hester ja Schneider on väga lahedad, mul hea meel. Sellest, kuidas Laura B nii palju punkte kogub, ma ausalt öeldes päris hästi aru ei saa, aga noh... õnneks või kahjuks ma pole kohtunik kah. Ma tean, et tal on palju noori fänne HorseHero kanalite kaudu ja treening peaks kah nagu teoreetiliselt minu põhimõtetega hästi sobiv olema, aga tulemus miskipärast mitte. Aga mu pöidlad lähevad kõige rohkem pihku siiski homme Charlotte ja Valegro sõidu ajaks. :) Eks näis, kas on nende päev või mitte.

Ja esmaspäeval saab juba Albatrossi patsutada. Vahva.