Kuidagi juhtus nii, et me sattusime Myroniga Annika trenni... plaanis ei olnud nagu otseselt, aga kuna muidu ei saanud piisavalt inimesi kokku, siis mõtlesin ära proovida - saab natuke tagasisidet vähemalt ja ka ettekujutuse, kuidas ta trenni annab.
Mingi ettekujutuse muidugi sain kah, aga noh...  Myron oli nii igav tüüp, et tegi kõik mis vaja (kaasaarvatud galopitõsted, mille üle ma veidi isegi imestasin) nii ilusti ära, et treeneri sõnade järgi "annab otsida, mille kallal norida". :) No siis ta ikka otsis natuke ja mõnda väikest asja lihvisime, aga üldiselt ma olen ka nõus, et vähemalt selle trenni põhjal on kergemate A-skeemide tase täitsa olemas - tuleb lihtsalt hakata veidi rohkem nõudma ja trenne keerulisemaks tegema. Eks ma tasapisi teen ka, püüan aga meeles pidada, et sellist stabiilsemat ratsastustrenni on ta ju alles nii vähe aega järjest saanud, et ei tohi liiiiga tagant utsitada; mis siis, et siiani on üsna lihtne olnud.
Minu istaku koha pealt nii palju, et õlgu ja ülakeha tahaks veidi sirgemaks/tahapoole ning säärt rohkem paigale - eks need on mul ka juba ammused ja teada vead, aga kui keegi meelde ei tuleta, siis tihtipeale ununeb, et peaks püüdma ennast parandada.
Tjah, nii et tegelikult mul oleks Albatrossi vaja olnud sellesse trenni - temaga saaks huvitavamaid asju teha, samas ta ei ole kuskilt otsast lihtne, nii et paneks ilmselt lisaks ratsutajale ka treeneri proovile. :) Aga noh, jah... Myroniga igatahes tegutsen edasi ja vaatame, kuidas läheb ning kas me veel millalgi trenni tahaksime võtta. Iseenesest tahaks temaga kavalette ja taolisi asju väga teha (ja tuleks kasuks!), nii et võib-olla midagi sellist siis hoopis koos treeneriga proovida...?

C-l pole ikka veel sadulat, millest on muidugi väga kahju. Ingrid käis ja vaatas ja nagu ma arvasin, siis tema enda sadul oli tõesti kitsas (kuigi ma ei uskunud, et niiii kitsas... pean ikka hoolega harima ennast veel sellel sadulateemal); Albatrossi sadul jällegi on liiga sirgele seljale, nii et kah ei ole just väga hea. Ühe sobiva õnneks siiski leidsime, aga seda oleks vaja samuti enne kasutamist laiemaks painutada ja selle taga nüüd asi seisabki.
Muidu ikka kordetan, et hobune niisama ei seisaks, ja noh - vähemalt on ta kordel väga asjalikuks selle aja jooksul muutunud. Alguses ta ei jooksnud üldse meelsasti ning seetõttu plaanisin esialgu võimalikult kiiresti ja rohkem ratsutama hakata ja vähem kordetada, sest seljast oli teda lihtsam aktiivseks saada - aga näed, läks teistpidi, nii et nüüd oli hobu sunnitud siiski ka kordel jooksmist harjutama. :) Vajalikud häälkäsklused on enam-vähem selged, lühikeste tõstete kaupa teeme mõnikord veidike galoppigi. Maalatte ja kavalette olen sekka pannud ja ühe korra lasin ka väikseid hüppeid korde otsas teha, täitsa rahule võis esimese korra kohta jääda - eriti arvestades, et tal pole põhimõtteliselt isegi mitte vabahüpete kogemusi.

Mingeid põnevaid pilte mul seekord pole, aga mingi päev lisan ehk väikse videojupi Albatrossi ja My taidlemistest. :) Esimene kord ei võtnud Myron (kes eelmises tallis pidi ka selle koha pealt suur aktivist olema) üldse vedu, aga teine kord juba natuke mängis kaasa. Ma saan muidugi aru - ma veidi kardaks ka sellise minust mitusada kilo rohkem kaaluva elukaga mängida, eriti kuna Albatross ei hoia ennast just tagasi, kui tuju peale tuleb. Teeb ennast suureks ja kõrgeks, käib kord tagumistel, kord esimestel jalgadel, hüppab otsa, näksib, jookseb ja pukitab - ühesõnaga on metsik-metsik ja esialgu natuke võib-olla hirmutav pisikeste jaoks. ;)

Mõtlen küll tihti, et blogi vajaks uut postitust, aga kuidagi ei kutsu viimasel ajal kirjutama. Kiire kokkuvõttena siis: hetkel satun hobuse selga maksimaalselt 4x nädalas (sest Myron on pisike ja alles 4-aastane ja ei taha nii palju koormust)... endalgi natuke imelik, aga noh - selg ei valuta, hobune on mõnus, üleliigset aega mida hirmasti ratsutamisele kulutada tahaks kah nagunii ei ole, nii et ei saa vist kurta.

Aga Myron on väga lahe tüüp! Esimene aasta on temaga peamiselt maastikul käidud ja muud sellist kerget asja - kusjuures võib-olla sellepärast ta ongi praegusel ajal nii mõistlik ja lihtne õpetada, et algus oli rahulikult ja õigesti tehtud? Aga jah - ta on mu arust selline pisike unistuste hobune: hästi nunnu näeb välja, viitsib suhelda inimestega, täitsa kenad liikumised kah ning mõnus ratsutada nii platsil kui maastikul.

Nagu enam-vähem KÕIK hobused, on ta ka ühele poole pisut kõveram kui teisele poole, nii et paremale meeldib väga painutada, vasakule ei meeldi nii väga painutada ja alguses ei tulnud meil galopitõsted ka sedapidi välja (isegi kui tõusis õigesti, siis vahetas jala ära valeks), aga nüüd sujub juba tunduvalt paremini. Ja mis ma olen teinud, et galopitõsteid parandada? - Kindlasti mitte palju galoppi, üldsegi mitte. :) Vahepeal jätsime galopi hoopis tagaplaanile, tegelesime palju traaviga: lõdvestatusega ja painutamistega ja üleminekutega ja siis äkitselt olimegi sealmaal, et kui tõste piisavalt hästi ette valmistada, siis on kõik tip-top. Kui mina lohakas olen või M natuke vähe keskendub, siis ei pruugi veel alati õnnestuda - aga nii see käibki ju.

Ja muid probleeme temaga ei olegi... esiotsale kipub vahel vajuma, aga usun, et piisavalt aega, trenni ja poolpeatuseid teevad oma töö. Ja mis ma ikka siin üldse üritan mingeid probleeme hädaga välja otsida, kui tegelikult on kõik väga hästi!

Teine hobune oli kah sadulas mõned nädalad, aga siis ta otsustas protestima hakata ja ei tahtnud enam mind sinna selga. Mõtlesime ja proovisime ja jõudsime järeldusele, et kõige suurema tõenäosusega on asi sadulas. Seega nüüd ootamegi sadulapassijat ja mõnda paremini sobivat varianti, mida talle selga panna. Tema seljajoon ei ole ka ilmselt kõige lihtsam sadula sobitamise seisukohalt, igatahes olemasolevad ei tundunud päris okeid olevat ning kuna tegu on nagunii igatpidi väga tundliku hobusega, siis on targem lasta ta kindluse mõttes asjatundjal üle vaadata.

Niikaua aga teeme kordet ja tööd käekõrval. Kui ma rohkem joosta jaksaks, siis me võiks varsti vabalt juba kahekesi kõrvuti lihtsamaid koolisõiduskeeme läbida, sest ta on minu hääle-, ratsme- ja stekimärguannetega ning nende tähendusega juba täitsa hästi kursis. Väga konkreetset ratsmekontakti ma tegelikult hoida ei julge, sest mu tunnetus niimoodi maas, käsi üle hobuse turja liikudes ei ole pooltki sellest, mis sadulas (vähese harjutamise asi), aga jääme lihtsalt õrnade ja turvaliste märguannete juurde, millest aru saamine kindlasti ühelegi hobusele halba ei tee.

Ja noh - siis on muidugi veel Albatross! Ta veedab oma päevi endiselt peamiselt karjamaal, nähes enamasti välja nagu soliidne mudahunnik (Pireti sõnad) ja olles niisama muhe. Kui ma teistele hobustele järgi lähen, siis ta alati puurib mind oma silmadega hästi kaua, et ma ikka tema juurest ka läbi astuks (ta ise ei viitsi tavaliselt oma suurt tagumikku liigutada), paar pai teeks ja paar porgandit annaks. Tjah, Albatross ei ole küll selline suures rõõmus vastu jooksja, aga nüüdseks ma olen juba ammu päris kindel, et ta saab aru, millal MINA tulen, sest ta vaatab mind hoopis teistmoodi kui teisi inimesi... ja teistmoodi kui teised hobused mind vaatavad. Ja see ei ole isegi mitte mingi nähtamatu, aga väga sügava emotsiooni minupoolne interpretatsioon, vaid noh - täitsa reaalne asi. :)

Ja nagu te eelmise postituse videolt nägite (või ei näinud, kuna tegemist oli liikuva udukoguga), siis jalaprobleem kah nii kohutav ei ole, et ta piisava tahtmise korral seda varjata ei suudaks. Selle sügise jooksul olen mina vist ainuke, kes tema käiguvahet täheldanud on, sest teised inimesed näevad teda ainult jalutamas või vahel karjamaal jooksmas, aga siis on ta enamasti actionit täis ja seetõttu eriti ei lonkagi. Ning inimesed tulevad ja küsivad mult, et pole miskit viga ju??? :) Ja mul on igakord hea meel seda kuulda, sest see tähendab, et Albatrossil on suure tõenäosusega praegu päris mõnus ja meeldiv laisklooma elu.

Tegelikult teeme temaga ikka "trenni" ka - ehk mina mängin temaga ja Albatross mõnikord mängib minuga ka, kui tuju on - aga seeeeee on juba pikem jutt ja saab ehk kunagi tulevikus mõnes eraldi postituses kajastatud.

Vahel ei olegi kõik ainult halb...

Kvaliteedist me ei räägi, aga kui kellelgi õnnestub selle video pealt mõni loomake eristada, siis teadke, et see on Albatross, kes kappab küll, kui isu on!

http://www.youtube.com/watch?v=uatI6VJVfm8

Parimatel hetkedel unustab lonkamise sootuks ja tuletab hoopis oma koolisõiduallüüre meelde! :)

Ma olen palju mõelnud, et mis ma Albatrossiga tulevikus teen. Mõnes mõttes tahaks ta viia mingisse väikesesse toredasse usaldusväärsete inimestega kodutalli, kuhu ma ta südamerahuga võimalikult pikaks ajaks jätta julgeks. Samas - ma ei ole vist veel valmis selleks, et ei saa teda kogu aeg regulaarselt vaatamas käia... ta ikka siiani teeb alati tuju heaks, kui koos miskit teeme. Aga niimoodi teda igal suvel ümber kolida - see ei ole ka võib-olla hea mõte. Muidugi nii Kurtnas kui Ados on tal juba oma sõbrad ja tuttav keskkond, nii et väga suurt stressi see talle ei tekita, aga... siiski.

Praeguseks olen ta igatahes Tartusse toonud ja siia ta ilmselt ka jääb vähemalt kuni järgmise kevade/suveni. Ma usun, et tal on siin päris hea. Kui see võib-olla välja arvata, et mitte trenni tegeva loomana võivad kilod heinapalli juures istudes päris kiiresti kogunema hakata. Ülekaal kindlasti jalale midagi head ei tee, aga pole hetkel erilist varianti teda dieedile panna... kui üldse oleks võimalik, siis selle jaoks peaks ta tervest karjast eraldi kuskil  pisikeses aedikus üksinda istuma ja selle variandi miinused kaaluvad kohe kindlasti plussid kaugelt üle.

Üle mõistuse paks ta veel küll pole, aga lihtsalt praeguses olukorras pean sellele kaaluasjale kah rohkem ja ennetavalt tähelepanu pöörama. Aga talv tuleb, siis nagunii kulub energiat rohkem. Ja ega ta mingi laiskloom pole - mürgeldab noortega ringi, vajadusel laseb galopitiire ja hüppab mölluhoos nelja jalaga õhku kah. Seega mul on vähemalt põhjust loota, et minu mure tema probleemi üle on suurem, kui tal endal.

Kaera saab ta nagunii minimaalselt - ainult nii palju, et Superflexi sisse sööta saaks. Ma muretsesin küll, kui avastasin, kui õudse maitsega see söödalisand on, aga Albatrossil läheb see õnneks koos paari peotäie kaeraga imekiiresti kõhtu. Ma olen tegelikult palju uurinud ja aru saanud, et üsna suure tõenäosusega seisneb nende liigestele mõeldud lisandite kõige suurem kasutegur hobuseomaniku rahustamises, aga noh - kuna on ainult loetud asjad, millega ma Albatrossi aidata saan, siis pean vähemalt proovima.

Ma saan aru, et kogu mu jutt on kergelt masendav, aga... mis teha. Kogu see jama on ka mind ikka väääga palju mõjutanud ja ma mõtlengi igapäevaselt kõige selle peale, mida siiagi kirja olen pannud. Kirjutamine aitab mõtteid korrastada vahel lihtsalt, eriti kui on nii palju, mille üle mõelda! Positiivseks võib vist aga seda lugeda, et nüüd on juba tükk aega mööda läinud ja ma ei ütleks, et Albatrossi seisukord praegu kehvem on, kui 4 kuud tagasi, kui see probleem ilmekalt esile tuli.

Mu šokolaad uutmoodi harjutusi proovimas

Eile oli meil väga lahe - Albatross oli entusiastlik ja viitsis minuga tükk aega tegeleda. Viimasel ajal, kui ma Albatrossist räägin, siis mõtlengi rohkem sellele, kuidas tema minuga tegeleb, mitte vastupidi. :P Mina võin iga kell võtta hobuse ja temaga midagi teha, aga praegu, kus meil on teemas rohkem sellised mänguga pooleks harjutused ja muud vigurid, siis mängib palju suuremat rolli see, kas hobune ise initsiatiivi üles näitab. Albatrossil jääb sellest tihtipeale puudu - õigemini tal kaob tähelepanu liiga kergesti minult ära ja hakkab omi mõtteid veeretama ning sel juhul ei aita ei minu hüppamine ega kisamine. Aga sellised päevad nagu eile - kus ta pidevalt küsib: "Mis ma nüüd teha võin???" ja katsetab ja proovib ja mängib ja möllab - need on meie mõlema lemmikud! :)

No ei saa neist muredest üle ega ümber. Peaaegu kaks aastat on juba möödas sellest, kui Albatross oma parema silma katki tegi ja sellega tükk aega mässamist oli - ilmselgelt oli nüüd ammu juba aeg ka vasaku silmaga midagi ette võtta. Ei olnud üks päev päris lahti see silm ja pisaraid tibutas ka. Paar päeva ootasin ja vaatasin ja panin ainult Fucithalmicut, aga kui ma juba sarvkesta peal hallika ala avastasin, siis rohkem küll ei julgenud oodata - eelmise silma ravimine 4x päevas poolteist kuud jutti, teadmata, kas see üldse mingil hetkel paremaks hakkab minema või mitte, ei olnud just kõige lõbusam ja muretum asi. Aga õnneks Albatrossile ja tema silmadele juba tuttav R. käis ja vaatas ja ütles, et on küll haavand, aga paistab üsna pindmine. Sai natuke atropiini silma, paar doosi valuvaigistit ja nüüd jätkame siiski lihtsalt Fucithalmicu geeliga ja loodame, et tõesti lähebki seekord lihtsamalt see asi. :) Tore oleks.

Kuna arstid kohal, siis kasutasime juhust ja vaatasime liikumise kah üle. Paremat pidi kordel ikka näitas midagi, aga R. arvas sama, mida mina - et kui mul temaga ratsutamise plaane nagunii pole, siis ei ole hetkel vajadust uuesti liigest süstida. Ja ratsutamise plaane mul ei ole, sest koormuse tõus võib selle jala olukorra väga kiiresti hoopis õnnetumaks pöörata, ja seda me ju ei taha. Ma arvan, et mida harvem süstida, seda kauem võib see jalg pikas perspektiivis tal vastu pidada, sest steroidid aitavad ju tegelikult kaasa liigesekõhre hävimisele. Kui hobusel on halb ja valus, siis tuleb teda muidugi aidata hetkeolukorra põhjal ja see süst teha - aga ma arvan, et Albatrossil on praegu täitsa okei olla. Ma olen muidugi mittekeegi, et ma seda tema eest niimoodi otsustada saaks, aga... ainuke võimalus on üritada oma hobust võimalikult palju jälgida ja proovida mõista ja vastavalt sellele peab ikkagi otsuseid tegema. Sest ta ise ju ei tee...

Täna tegelesin temaga ka natuke maneežis ja Albatross tegi esimest korda päris lahtiselt taandamist minu poole - st et mina seisin tema selja taga ja andsin märku ja tema tagurdas minuni. Tubli poiss! Tema lemmik on praegusel ajal siiski "nuuskurkoera" harjutus - nina maas mööda maneeži ringi käimine. Pead oskab ta juba varsti peaaegu et ainult minu mõttejõu tagajärjel langetada ja edasiliikumine ei ole kah ju midagi keerulist - ning kui need kaks asja kokku panna, siis saabki Albatrossist nuuskurkoer. Vahel saab temast nuuskurkoer isegi ilma minu märguanneteta, sest noh.. see on ju lihtsalt lõbus!

Vot nii me elamegi. Aa, sepa kutsumise saaga on ka täies hoos nagu ma juba ammmmmu ette oskasin arvata, aga ma olen siiani veel positiivselt meelestatud ja loodan, et Albatross saab ikkagi omale hea sepa. Seda hoolimata õudusjuttudest, mis räägivad sellest, kui raske head seppa kohale saada on. :) Ehk toob järgmine nädal selgust.

Heeeeeeei, ma avastasin, et ma unustasin kõigi muude murede keskel kevadel oma mustast palladiumipojast pilte panna, kuigi meil oli lõpuks üks kiire fotoshooting küll. Parandan selle vea, sest olgugi, et tegelesin temaga lühikest aega, sai mustast metsalisest 2 kuuga täitsa vahva ratsahobune ja väärib oma paari pilti siin blogis küll. :)
Esineb küll esiotsale ja väheke vertikaali taha vajumist, aga... 2 kuud täitsa nullist, hobune ei osanud alustades peaaegu et nööri otsaski käia (no uues kohas vähemalt mitte :P kodus ilmselt oskas paremini), nii et jäin temaga rahule. Nagu enamike oma toredate hobustega.

Aga nüüd tagasi olevikku - täna oli igatahes vahva, sest kõik hobused olid supermõnusad! Love those days!

Albatross oli juba koos mõnede kambajõmmidega talli tulnud, nii et kuigi plaanis polnud, siis võtsin tema ka täna ette. Üleeile puhastasin teda umbes tunnike :D, siis sai kogu pori ja tolm maha, takjad lakast ja sabast välja ja savikamakad kapjade alt kätte. Mu väike metsistunud hobune. Seekord ta oli õnneks ennast tagasi hoidnud ja puhastamine läks lihtsamalt. Käisime maneežis, tegime natuke harjutusi ja natuke niisama lollusi. :) Nothing special, et sellest pikalt kirjutada, aga lihtsalt et tema ajusid veidike töös hoida ja koos mõnusalt aega veeta. Ja need eesmärgid said täidetud.

Siis on mul nüüd veel see poni (kes ei olegi tegelikult poni, aga... minu mõtetes on vist) - ta on selline suhtleja ja aktivist, et ma ei teagi... Ma kunagi plaanisin, et kauges tulevikus võtan endale ühe poni lihtsalt niisama lolluste õpetamiseks - vot täpselt sellist ma tahtsingi - ainult et temale ei tohi lollusi õpetada, juba loeti sõnad peale :D Eiei, temast saab hoopis tubli ratsahobune! Aga ta on ülivahva ja üritan just tema puhul eriti silmas pidada, et trennid oleks võimalikult lihtsad ja toredad ja vaheldusrikkad, et mitte seda entusiasmi ja omapoolset aktiivsust hobuses ära kaotada. Sest selline iseloom on tegelikult ju kulda väärt! ...isegi kui vahel ära väsitab, et hobusel rohkem energiat on kui endal. :) Aga täna meil oli juba selline trenn, kus miskit looma hakkas - samm oli algusest peale pikk ja lahtine ja vaba, traavis tulid täitsa mõnusad painded ühele ja teisele poole, ka galopis leidis rohkem tasakaalu kui eelnevatel kordadel - nii et igati tubli. Lausa mõnus oli sõita!

Teise hobusega läks esimesel nädalal natuke aega - kuni ta veel kohaga harjunud polnud, siis ei suutnud üldse mulle keskenduda ja no ma ei julgenud ka kiirustada sinna selga ronimisega (kus tal kõigest mõned korrad varem käidud oli), aga praeguseks täitsa juba usaldan teda, oleme traaviga alustanud ja täna juba saime täitsa sujuvalt mõnusas energilises traavis suure ringi peal sõita ja talle sobivates suundades keerata-pöörata. Kui talle ei sobinud parasjagu, siis ei tulnud need pöörded väga sujuvalt välja, aga kuna põhirõhk on praegu edasiliikumisel, siis tühja sellest, olen väga rahul ka temaga.

Taanis olin kuni augusti viimaste päevadeni ja... ikka oli natuke jälle kurb ära tulla. Aga nüüd mul on aega oma suvel saadud teadmisi ja oskusi siin üritada lihvida ja ära kasutada, et siis loodetavasti mõne aja pärast jälle juurde õppima minna.

Viimastel päevadel jõudsime isegi väikestele võistlustele 4-aastastega. Nad on niiiii vahvad hobused ja seetõttu mul tegelikult lõpus oli täitsa mure, et ma ei oska nendega ikka piisavalt hästi ratsutada... ja no ega tegelikult ei oskagi, sest meie koostöö oli minu arvates kaugel ideaalsest, aga võistlustel saime sellegipoolest ühega täitsa hea keskmise hinde 8,2 ja teisega samuti rahuldava 7,7 (tegemist oli siis noorhobuste klassiga, kus hinnatakse allüüre ja hobuse potentsiaali põhimõtteliselt). Ma tean küll, et nad suudaks veel palju paremini - kui oleks kogenum ratsanik ja rohkem aega treenida - aga mu arust olid nad supertublid siiski. :) Ja käitusid ka üsna ilusasti arvestades seda, et poolteist kuud tagasi olid mõlemad alles täkud...

Kuna võistlustelt eriti ilusaid pilte ei õnnestunud saada, siis panen mõlemast ühe "kodupildi" kah. Eks nad ühesugused mustad ole mõlemad, aga noh... :) Esimesed kaks pilti on ühest hobust ja teised kaks teisest, easy.




Käisime ka Taani trakeenide finaalis ja meie Prize valiti aasta trakeenimäraks! :) Ja kõige lahedam on see, et Prize on täiesti "omatoodang", tema isaks on meie enda kasvanduse noortäkk (erinevalt enamikust finaalihobustest, kes on saadud Saksamaalt tellitud kõige hinnalisemate täkkude spermaga). Nii et super! Aga no ta on ka üks väga kena hobune, peab tunnistama...

Nüüd olen aga tagasi Eestis. Mis Albatrossi puutub, siis... ma olen isegi positiivselt üllatunud. Juttude järgi pidi ta sammus ok olema, aga traavis ikka kehvapoolne, kuid minu arust on asi ikka tunduvalt parem, kui kevadel või suve alguses. Jah, ta hoiab endiselt traavis seda esijalga, aga... kui ta nüüd näiteks tagasi Tartusse kolis ja esimest päeva karjamaal teiste hobustega ringi jooksis, siis oli longet vaevu-vaevu näha. Ja ma arvan, et tema olukorda arvesse võttes on selline seis hetkel suht hea. Seda enam, et tal endal ei tundu liikumise vastu midagi olevat (no uues kohas muidugi jookseks ringi nii või teisiti, aga ka Kurtnas tegi küll vahel kiiremaid liigutusi, ilma igasuguse ilmselge põhjuseta). Nii et ma loodan ja usun, et tal on praegu karjamaal elada täitsa ok, ei ole pidevalt halb ja valus olla.

Ma nüüd pean natuke uurima ja otsima infot veidi teistsugustest nurkadest ja netiavarustest, kui siiani harjunud olen, aga olen täitsa kindel, et leian võimaluse tegeleda ja õpetada Albatrossi ka sellisel viisil, mis tema jalale rohkem koormust ei anna, kui karjamaaelu - aga loodetavasti teeb vähemalt olemist natuke huvitavamaks. Alustasin uuesti klikkeriga (ma ei tea, mitmendat korda juba... aga mul pole püsivust olnud), proovisin karjamaal lihtsalt ta huvi äratada ja kui see juba õnnestus, siis klikkisin ka mõnede Albatrossi jaoks hästi lihtsate harjutuste peale (pea langetamine, taandamine). Ja maneežis/platsil oleme mõned korrad proovinud sellises stiilis algharjutusi, mida Taanis Bent Branderupi juures olen näinud õpetatavat. See on samuti midagi, mis minu arvates meile sobida võiks - loomulikult jätame välja harjutused traavis ja kiiremates allüürides, aga... korrektne painutamine läbi keha, raskuse tagaotsale viimine ja muu selline ei tohiks talle halba teha, kui asja aeglaselt ja tasakaalukalt edasi arendada.

Transport kulges hästi, kuigi... mu närvid vist ei kannata varsti enam tema treilerdamist välja. Sain teda seekord 3 päeva enne sõitu treileriga harjutada, mis ei olnud just ülemäära palju, aga siiski rohkem kui üldse mitte. Sellegipoolest tuli mul pühapäeval (mil pidime ta Tartusse tooma) enne sõidu algust meelde, kui halvasti eelmine kord jälle läks + juba mitu plaani sellel päeval oli nässu läinud, nii et mul oli juba ennetavalt suur masendus ja kurbus ja kartus, et asi ei õnnestu. Albatross õnneks on niiiiiiiiii supertubli poiss, et hoolimata minu väga valest suhtumisest ja olekust tol hetkel kõndis ta ilusasti treilerisse nagu eelmistel päevadel harjutatud oli ja ei põhjustanud mingeid probleeme ei laadimisel ega ka sõidu jooksul. Vahepeal käisin piilumas ka - oli natuke mureliku ilmega küll, aga rahulik.

Kohale jõudes jooksis esimene päev küll karjamaal hoolega ringi, aga minu arust mitte seepärast, et ta oleks närviline või stressis transpordist, aga ta lihtsalt üritas paarile vanemale ruunale kohta kätte näidata ja omale karja üle võita. Nendesamade ruunadega on ta varem ka jagelenud... Selles mõttes on Albatross muutunud nagu öö ja päev - kunagi oli väga pikalt karjahierarhias kõige madalamal, aga mingist hetkest otsustas hakata enda eest seisma ja nüüd juba arvab, et ei ole sugugi kõigil lubatud "tema hobuste" juurde tulla. Siin Ados käitub ta aeg-ajalt lausa veidi täkulikult. Noh, ma loodan igatahes, et nad rahunevad seal varsti maha ja saavad oma asjad paika pandud. Ruumi jätkub ju kõigile ja hobuseid on piisavalt ka mitme karja moodustamiseks, kui nad muudmoodi hakkama ei saa.

Oma hobune on muidugi alati eriline, aga mu arust Albatross on lihtsalt imeilus! Täpselt selline nagu mulle meeldib. :)

Ja siis veel tulid pühapäeval teised kaks tegelast, kellega ma nüüd sügisest tegelema hakkan. Üks on pisike ülivahva 4-aastane ruunapoiss, selline hull aktivist ja süllepugeja; ja teine 5-aastane ruun, kelle õpetamisega alles alustati, nii et sadulas on mõned korrad juba käidud, aga mitte rohkem. Neid ma eriti hästi veel ei tunne, aga... küll jõuab. :)