Tahaks, et oleks pilte panna, aga ei ole. Nii kurb.

Albatross on ikka päris veidraks kätte läinud. Enam-vähem iga kord, kui teisi hobuseid karjamaale tooma lähen, kõmbib minu juurde või meile järgi. Talli siiski vabatahtlikult ei tule, olen talle seda võimalust ka pakkunud. Aga minu kutsumise peale tuleb isegi heinarulli juurest ära. Täiesti uskumatu lugu.
Muidu on ta terve ja kraps, mul on väike isu isegi selga ronida, aga kui ma ta platsile korde otsa võtsin ja kõrvalt selle peale kommenteeriti, et "ma ei teadnudki, et ta taguots nii kõrgele suudab tõusta" ja muud sellist, siis mulle sai elu taas armsaks ja loobusin sellest plaanist. :) No oli metsik, tõesti oli. Üldiselt ta küll ratsaniku all ja jalutades selliseid trikke ei tee, aga kindel ei saa olla, ega ta pole mingi ratsahobune ju enam kah. :) Võib-olla teinekord. Tegime hoopis käe kõrval trenni ja oli ka tore.

Tundub, et M köhimisprobleem on hetkel taandunud (ma arvan, et tänu väliboksi kolimisele.. aga ega kindlalt ei tea) ja teeme aktiivselt trenni jälle. Nüüd, kus ta niisama lihtsalt ringi joosta oskab väga kenasti ja toredalt, siis mingi hetk tekib isu rohkem nõuda ja siis muidugi läheb asi ka raskemaks, tekivad pisikesed probleemid jne. Või noh - tegelikult ma ei nimetaks neid probleemideks, pigem väljakutseteks. Kõik asjad ei tulegi kohe lennult ja esimese korraga, ega need sellepärast kohe probleemsed pole. Aga täitsa loogiline, et mida rohkem hobuselt nõudma hakata, seda suurem tõenäosus, et ta päris kohe aru ei saa. Aga üldiselt M saab ikka üsna hästi aru võrreldes paljude teiste noorte hobustega, kellega tegelenud olen. Ainult mõned asjad (nagu nt galopis esiotsale vajumine) on sellised, millega ma kogu aeg üritan midagi pihta hakata aga pole siiani 100%-liselt õnnestunud. Kui tekib võimalus, siis püüan temaga äkki veel mõne trenni võtta - eelmine kord mul polnud nagu eriti midagi, mille kohta abi tahta, sest lihtsad asjad tulid lihtsalt ja me midagi keerulist ei üritanudki, aga nüüd on asi edasi läinud ja mõne asja kohta küsiks küll teist arvamust.

Ja C - kui ma vahepeal juba kartsin, et temast saab äkki esimene hobune, keda ma sadulasse ei saagi (kuigi loobuda ma veel eriti ei tahtnud ja õnneks omanikud kah mitte  :) ), siis praeguseks tundub, et tema probleemid olid siiski sadulast põhjustatud ja ta vajas lihtsalt aega aru saamaks, et uus sadul on täitsa tore ja mugav. Nüüd ta on väga lühikese ajaga teinud minu arust hämmastavalt kiire arengu, kuigi trennid üritan endiselt kerged ja mitte liigselt koormavad teha. Aga traavis on täitsa nagu ratsahobune juba, ei oskagi ühtegi halba sõna öelda. Liigub kergete märguannete peale hea meelega ise edasi, painutab ennast ringidel ja nurkades, on kenasti juhitav, ühesõnaga väga mõnus. Galoppi pole palju teinud veel, aga nüüd hakkan seda ka lühikeste juppide kaupa trennidesse lisama.

Vot nii. Ühesõnaga endiselt on mul kolm toredat hobust. Ja mõnes mõttes väga tore, et ka "võõraste hobustega" on mul seekord õnnestunud juba päris pikalt järjest tegeleda. Ikka teistmoodi tunne võrreldes sellega, kui ainult paar nädalat sõita vms. Isegi kui asjad ei liigu nii kiiresti edasi kui tahaks (nt C-ga ei toimunud ratsutamise mõttes vahepeal pikka aega mingit arengut sadulaprobleemide tõttu), siis hobustega tegelen ju ikka regulaarselt ja õpin neid rohkem tundma ja mulle endale muutub ka väga oluliseks see, mis nendega toimub, kuidas neil läheb jne. Muidugi ühel hetkel on neid selle-eest võib-olla veidi raskem ära saata, aga sellega oskan ju ette arvestada. Konkreetselt nende kahe hobuse puhul on veel see boonus, et ma olen üsna kindel, et kui nad mingil hetkel lahkuvad, siis ainult headesse kätesse. :) Ja Albatross jääb ju nagunii mulle, nii et no worries. Mul on hea meel igatpidi.

Oi, peaaegu unustasin mainida, et KELLELE SEDA SULA NÜÜD VAJA OLI? Oli tore kena talv ja nüüd on järsku jää ja vesi igal pool, nii et maastikul nt ei olnud üldse tore käia.

Talvemuredest (või nende puudumisest)

Mäletan, et kui ratsutamisega alustasin, siis me sõbrannadega olime IGA ILMAGA nõus trenni tegema. Tõsiselt. -20 kraadi või paduvihm ja torm, vahet polnud. Maneeži asemel oli meil liivaplats, mis sügisel ja kevadel transformeerus mudamülkaks, talvel oli lumine või kehvemal juhul jäine, aga variandiks oli ka karjamaal või maastikul sõitmine, ühesõnaga plaanitud trenne meie soovil küll kordagi ära ei jäetud.

Aastate jooksul on muidugi palju muutunud, maneeži olemasolu ikka hellitab natuke ära küll ja igapäevane ratsutamisvõimalus (vahel isegi -kohustus) võtab ära soovi aasta kõige kohutavama ilmaga päeval trennitamise, rääkimata sellest, et sõrgatsini sopa sees ei sõidaks ma enam nagunii iseenesestmõistetavatel põhjustel - seda siis hobusele, mitte iseendale mõeldes.

AGA kui ma seda igatalvist kiunumist külmakraadide üle igalt poolt kuulen ja loen, siis ajab küll natuke muigama. Olgu, kui ma üleeile -17 kraadiga tallis käisin, siis oli vähe krõbe juba ja kordetades muutusid näpud 20 sekundiga tundetuks, aga muul ajal aktiivselt tegutsedes sai ilusasti hakkama, isegi nina jäi pähe. :) Iseasi on see, et sellise külmaga tuleb ka hobustele mõelda ning erilist võhmatrenni loomulikult ei tee, aga liikumine sammus ja vahel isegi kerges traavis on minu arust ok, hobune ei tohiks lihtsalt hingeldada ega liigselt pingutada.
(Märkus ka, et see kordetamine seisnes lihtsalt noore hobuse jalutada ja paar ringi traavida laskmisel enne selgaminekut)

See siis oli -17 kraadi kohta. Nendest aga, kes keskmise ilusa lumise talveilma asemel (-5 kuni -10 kraadi nt) eelistavad mingit läga ja vihma, mida nagunii kevadel ja sügisel piisavalt saab - no sellest ma ei suuda aru saada ja ei hakka ka kunagi suutma. Pange ennast korralikult riidesse, vajadusel visake vahepeal mõni boks sõnnikust tühjaks ja seejärel võtke üks kiht riideid vähemaks, sest liiga soe hakkab. :D Olen küll talveinimene, jah, ja lumi on üks ilusamaid asju maailmas. :)

Ja ma saan korraliku talvekasukaga hobusega teha täiesti normaalse poole- kuni kolmveerandtunnise trenni, ilma et ta oluliselt niiskeks läheks ja kuivamisele sada aastat kuluks. See eeldab muidugi keskmist koormust, mitte rohkem, ja stressivaba trenni, aga täiesti teostatav. Nii et pidage mind imelikuks, aga talv on ilus aeg ja mul on tõsiselt hea meel, et need aastaajad viimasel ajal mõistlikult vahetuvad ning ei pea septembrist aprillini vahelduva eduga kogu aeg lörtsi ja muda taluma.

Ma muidugi ei kannata suvist kuumust, nii et kõik mittetalveinimesed saavad mind poole aasta pärast täpselt samamoodi kritiseerida nagu mina praegu neid.

Muheeee

Albatross on väga muhe viimasel ajal, mõnuuus. Mulle meeldib, kui ta sellises tujus on. Karjamaal täitsa silmad säravad, kui ma tema poole sumpan (tõenäoliselt säravad muul ajal samamoodi, aga mida ma ei näe, seda pole olemas), ja kui ta parasjagu söömisega ametis ei ole, siis võib isegi juhtuda, et sumpab vastu mulle.

Olemegi nüüd juba mõned korrad oma ohjadega maneežist välja saanud ja lähiümbruses ringi uitanud. Kõige suuremaks takistuseks sealjuures olen mina - kombinatsioonis sügava lumega muidugi. Näiteks tänase tuisuse ilmaga olin ma enam-vähem peale 5 minutit omadega juba täiesti läbi. Sammu oleme palju teinud, tahaks nagu traavi ka rohkem harjutada, aga no kuidas sa harjutad, kui ohjaja surmväsinult lihtsalt poolel teel lumme langeb. Peab ikka proovima vist kelgu või suusad lähimas tulevikus appi võtta. Või ennast vormi ajama :D

Esimene kord natuke ikka pelgasin, sest noh - tõsi ta on, et kui Albatross niiviisi ohjade vahelt mingil hetkel jooksu otsustab pista, siis mina olen seal taga väike sipelgas ja mingi kapsli külge kinnitatud kordega küll vastupanu osutada ei suuda. Olen aga käekõrval veidi tegelenud sellega, et ta ratsmemärguannetele oleks kergem ja tundlikum kui kunagi varem - ega me selle cavessoniga kuigi palju harjutanud polegi, aga ma eeldan, et märguanded on talle võib-olla meeldivamad kui suulisega ja äkki siis pole ka põhjust mitte reageerida :). See teooria on nüüd küll vastupidine laiemalt levinud arvamusele, et mida tugevam/ebameeldivam on surve, seda paremini hobune reageerib, aga... ma usun, et see arvamus ei pea sugugi alati paika.

Igatahes üks hetk, kui Albatross nagu tavaliselt naabri traktoreid kartis, siis ta tõmbas küll tagajalad juba kõhu alla ja oli valmis kohalt sööstma, kuid siis tundis kerget survet ninal ja.. JÄI SEISMA. Seda momenti on natuke raske kirjeldada, aga kui 700kg hobust on parasjagu mingit instinktidest tulenevat põgenemist ("põgeng" kõlab ka hästi, muuseas! kuid ÕS ei nõustu minuga) sooritamas ja siis minu märguande peale poole hüppe pealt peatub... see on täitsa võimas tunne. :) Et minu antud kergel märguandel (see isegi ei läinud sikutamiseni välja - tõesti lihtsalt märguanne) oli tol hetkel suurem mõju, kui saaklooma põgenemisinstinktil. Kusjuures see instinkt avaldub Albatrossis kohati tegelikult väga tugevalt. Lahe.

Täna Albs ikka ka üritas lendleva silokile nägemise peale korraks rajalt lahkuda ja mööda mäge üles ronida, aga peatus kohe kui esimene ehmatus möödas ning tibusammude, puristamise ning ohtrate rahustavate sõnade saatel saime sealtki edasi kõnnitud.

Maneežis korraks kordele lastes selgus esiteks muidugi see, et tal on hüpersuper palju energiat, aga teiseks ka see, et hetkel on meil isegi 4 lonkevaba jalga (kahepeale lausa 6). Nii et kõik on üsna tore ja Albatross ongi täpipealt nii mõnus, nagu sellel videol:

http://www.youtube.com/watch?v=7YDMPcsREeA&feature=g-crec-u

Albatrossi üks tagumine jalg oli pikalt paistes ja igavene jama oli sellega, ei ole isegi mitte isu sellest pikemalt rääkida. Nüüd 2 nädalat, 1 antibiootikumikuur, mitmepäevane boksivangistus ja olematu prei ravimine hiljem, tuli välja, et tal tõenäoliselt oli mingi hiiglaslik kabjaabstsess, mis lõpuks piirde juures (kahelt poolt?!) välja ronis. Kabjaabstsessi on aga üsna keeruline diagnoosida, kui hobune vastavat valureaktsiooni ei näita, seetõttu ka selline pikaleveninud jama ja teadmatus. Veidi veider on see siiamaani, aga mingit tõenäolisemat võimalust ei ole keegi siiani suutnud välja mõelda... Praegu on Albatrossil igatahes tunduvalt parem, tsipake jämedam on jalg siiani, aga hetkel pole suurt midagi võimalik ette võtta, nii et vaatame ja loodame, et ta seisukord tasapisi iseenesest normaliseeruks.

Igavuse peletamiseks lasin teda teiste hobustega maneeži mängima ja seda ei pea mu 8-aastasele üldiselt rahulikule ruunapoisile kunagi 2x ütlema. Nüüdseks julgeb isegi väike Myron Albatrossiga kampa lüüa ja kaasa mängida, alguses vist veidi pelgas suurt ja metsikut kaaslast.

Aga kui vähegi aega leidub, siis Albatrossiga oleks mul hetkel plaan (kuigi tuleb tõdeda, et neil plaanidel on komme tihti muutuda) ohjamine platsil meelde tuletada ning siis julgus kokku võtta ja seda ka väljaspool maneeži katsetada. Et ühel päeval saaks tema taga põllule suusatama või kelgutama minna! :) Minu lume peal vedamine ei tohiks ühele 700kg-le loomale küll praktiliselt mingit lisakoormust tekitada... mure pigem selles, et Albatross mu nullkoormuse tõttu päris ära unustab ja mingil hetkel omavoliliselt läbi küla tagasi talli otsustab joosta... järgi lohisemas kelk või mina või veel midagi muud. Aga vaatame, kuidas asi kulgeb, väljakutseid peab ikka ju olema.

Teiste hobustega on samuti olnud nii muresid kui rõõme, aga nende muredest peavad vist teadlikud olema ainult hobuseomanikud ise, mitte kogu maailm... nii et need jutud jäävad ilmselt siia kirjutamata. :) Endiselt on nad mõlemad väga vahvad ja tundub, et hetkel liigub kõik ikkagi tasakesi positiivses suunas.

1) Mulle meeldib Damon Hill. :) Minu arust sellel hobusel on vedanud, sest ta ei ole sattunud mingite ebameeldivate võtetega inimeste kätte, vaid nii aluspõhi kui ka edasine treening on läbi viidud minu jaoks sümpaatsete ratsanike poolt; ja hobune ise on ka muidugi väga lahe. Nt viimast nende võidetud GP sõitu võib näha siin: http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=DHmNT_FLgk8
Muidugi ei ole ideaalne: hobune on kehaehituselt väheke kõrge taguotsaga ning kas selle või millegi muu tõttu ei ole tal esiots alati nii kerge kui võiks - hästi näha nt piafees ja mõnel galopihetkel - samas ei saa kuskilt otsast öelda, et ta ennast piisavalt koondada ei suuda. Hakkab igatahes Valegrole konkurentsi pakkuma mu lemmikute seas.

2) Tegelikult on mul üsna hea meel vaadata, kuhupoole koolisõidumaailm liigub. Ma ei ole kahjuks piisavalt tark ega kogenud, et võistlussoorituste vaatamise põhjal 100%-lise veendumusega jagada ratsanikke ühte ja teise koolkonda, aga sellegipoolest näen ma praegusel ajal tipus palju ilusamaid, pingevabamaid ja minu jaoks meeldivamaid sõite kui mõned aastad tagasi. Nii et mina olen küll ses mõttes positiivselt meelestatud.

3) Teisest küljest muidugi ei saa tähele panemata jätta absurdsusi nagu mitmeaastane vaidlus FEI tasemel selle üle, kas kohtunikul (või kellel iganes) on ikka õigust verist hobust soorituselt kõrvaldada või mitte... või et äkki meditsiinis kõige kangemad kasutusel olevad valuvaigistid (morfiin, fentanüül) ei peaks ikka spordis keelatud ainete nimekirjas olema... aga noh - kõike head ikka korraga ei saa. Ka mitte seda, et kõik inimesed järsku mõistlikuks ja hobusõbralikuks muutuksid, aga äkki tasapisi siiski?

4) Tegelikult on nii, et mida rohkem mõtlema ja asjadest aru saama hakata, seda keerulisem on üldse hobustega midagi teha. Kui mingi hetk reaalselt kohale jõuab, et loomadel on nii vähe võimalusi oma mõtete või tunnete väljendamiseks ja inimestel nii vähe oskusi neid (mõnikord vaevumärgatavaid) signaale lugeda, siis muutub kõik kuidagi väga keeruliseks.

Ma ei ole ole kunagi arvanud (ja loodetavasti ei hakka ka arvama), et hobune peaks päevad läbi istuma nina alla toodud heinarulli ääres karjamaal ja tema omanik olema õnnejoovastuses selle üle, et ta saab oma raha selle eluka "õnnelik olemise" peale kulutada. Kõik elusolendid maailmas on loodud aegade algusest peale tööd tegema - olgugi, et hobuste puhul pole see algselt muidugi kuidagi ratsutamisega ega üldse inimestega seotud. Aga olgu tegemist inimese või hobusega - kui elusolendil pole mitte mingit vajadust ennast aeg-ajalt natuke pingutada, siis elab ta ikka ääretult igavat ja tühja elu.

Tänapäeva sport- või harrastushobune pingutab ennast inimese jaoks treeningutel. Ja ka see on minu arvates normaalne. Oluline on aga see, et hobune ei peaks "töötama" hirmus, valus ega pidevas arusaamatuses. Kõige sagedasemaks puudujäägiks on just nende asjade ära unustamine või liiga vähene tähtsustamine. Kui need kolm asja täielikult välistada - see on võimalik, aga vajab tihtipeale suurt tähelepanuvõimet, viitsimist ning pühendumust inimese poolt (ärme rahast üldse räägi eksole) - siis on minu arust kõik kõige paremas korras ja hobune saab olla rahulolev ka "tööd tehes", mitte ainult süües, magades ja igavusest pilvi vahtides.

Ilmad on nii ilusad ja soojad, vihma ei saja kunagi ning karjamaa on meeldivalt kuiv. Mu hobustel pole probleeme ei sadula/selja/ratsanikuga, köhimisega ega paistes jalaga. Koolis pole kah üldse kiire aeg ning üleüldse on elu ilus ja tuju lausa suurepärane! Nii tore, et kõik head asjad alati korraga tulevad.

... või.. oota.. äkki oli kõik ikka hoopis vastupidi? Arvake ära.

Kuidagi juhtus nii, et me sattusime Myroniga Annika trenni... plaanis ei olnud nagu otseselt, aga kuna muidu ei saanud piisavalt inimesi kokku, siis mõtlesin ära proovida - saab natuke tagasisidet vähemalt ja ka ettekujutuse, kuidas ta trenni annab.
Mingi ettekujutuse muidugi sain kah, aga noh...  Myron oli nii igav tüüp, et tegi kõik mis vaja (kaasaarvatud galopitõsted, mille üle ma veidi isegi imestasin) nii ilusti ära, et treeneri sõnade järgi "annab otsida, mille kallal norida". :) No siis ta ikka otsis natuke ja mõnda väikest asja lihvisime, aga üldiselt ma olen ka nõus, et vähemalt selle trenni põhjal on kergemate A-skeemide tase täitsa olemas - tuleb lihtsalt hakata veidi rohkem nõudma ja trenne keerulisemaks tegema. Eks ma tasapisi teen ka, püüan aga meeles pidada, et sellist stabiilsemat ratsastustrenni on ta ju alles nii vähe aega järjest saanud, et ei tohi liiiiga tagant utsitada; mis siis, et siiani on üsna lihtne olnud.
Minu istaku koha pealt nii palju, et õlgu ja ülakeha tahaks veidi sirgemaks/tahapoole ning säärt rohkem paigale - eks need on mul ka juba ammused ja teada vead, aga kui keegi meelde ei tuleta, siis tihtipeale ununeb, et peaks püüdma ennast parandada.
Tjah, nii et tegelikult mul oleks Albatrossi vaja olnud sellesse trenni - temaga saaks huvitavamaid asju teha, samas ta ei ole kuskilt otsast lihtne, nii et paneks ilmselt lisaks ratsutajale ka treeneri proovile. :) Aga noh, jah... Myroniga igatahes tegutsen edasi ja vaatame, kuidas läheb ning kas me veel millalgi trenni tahaksime võtta. Iseenesest tahaks temaga kavalette ja taolisi asju väga teha (ja tuleks kasuks!), nii et võib-olla midagi sellist siis hoopis koos treeneriga proovida...?

C-l pole ikka veel sadulat, millest on muidugi väga kahju. Ingrid käis ja vaatas ja nagu ma arvasin, siis tema enda sadul oli tõesti kitsas (kuigi ma ei uskunud, et niiii kitsas... pean ikka hoolega harima ennast veel sellel sadulateemal); Albatrossi sadul jällegi on liiga sirgele seljale, nii et kah ei ole just väga hea. Ühe sobiva õnneks siiski leidsime, aga seda oleks vaja samuti enne kasutamist laiemaks painutada ja selle taga nüüd asi seisabki.
Muidu ikka kordetan, et hobune niisama ei seisaks, ja noh - vähemalt on ta kordel väga asjalikuks selle aja jooksul muutunud. Alguses ta ei jooksnud üldse meelsasti ning seetõttu plaanisin esialgu võimalikult kiiresti ja rohkem ratsutama hakata ja vähem kordetada, sest seljast oli teda lihtsam aktiivseks saada - aga näed, läks teistpidi, nii et nüüd oli hobu sunnitud siiski ka kordel jooksmist harjutama. :) Vajalikud häälkäsklused on enam-vähem selged, lühikeste tõstete kaupa teeme mõnikord veidike galoppigi. Maalatte ja kavalette olen sekka pannud ja ühe korra lasin ka väikseid hüppeid korde otsas teha, täitsa rahule võis esimese korra kohta jääda - eriti arvestades, et tal pole põhimõtteliselt isegi mitte vabahüpete kogemusi.

Mingeid põnevaid pilte mul seekord pole, aga mingi päev lisan ehk väikse videojupi Albatrossi ja My taidlemistest. :) Esimene kord ei võtnud Myron (kes eelmises tallis pidi ka selle koha pealt suur aktivist olema) üldse vedu, aga teine kord juba natuke mängis kaasa. Ma saan muidugi aru - ma veidi kardaks ka sellise minust mitusada kilo rohkem kaaluva elukaga mängida, eriti kuna Albatross ei hoia ennast just tagasi, kui tuju peale tuleb. Teeb ennast suureks ja kõrgeks, käib kord tagumistel, kord esimestel jalgadel, hüppab otsa, näksib, jookseb ja pukitab - ühesõnaga on metsik-metsik ja esialgu natuke võib-olla hirmutav pisikeste jaoks. ;)