Airstrike oli actionit täis, kartis võistlusväljakul igat tähte, käis vahepeal tagurpidi ja isegi skeemi ajal keeldus korra lihtsalt edasi liikumast ja hakkas blokkima, aga kohtunikele ta vist meeldis, sest kokku saime ikka 68,...% ja taani ilusa punase rosetikese, hehe. :D Suht uskumatu. Ma olen küll veendunud, et meie skeem oli ikka kõvasti ülehinnatud (ainult üks kohtunik oli ka), teine koht sai kõigest 64 prossa, aga noh - samas mul oli skeemi ajal endal lihtsalt väga naljakas ja tore, et see lõbus sõit ei lõppenud mingi diskvalifitseerimise või alla arvestust tulemusega, vaid hoopis üle ootuste hästi. Meil olid oma head momendid kah ikka ja skeemi teine pool oli enam-vähem viisakas.

Aaaaga ei jaksa praegu rohkem kirjutada... päevad on pikad ja väsimus suur. ;)

The summer of riding on alanud... praegu on vist ca 16 hobust sõita ja ega ma ausalt öeldes millegi muuga hetkel ei tegelegi kui ratsutamisega. Ma ei tea, peaks vist olema õnnelik et isegi ühtegi boksi enam hommikuti puhastama ei pea ega hobuseid välja-sisse tassima jms, aga... ausalt öeldes ma natuke igatsen tallitöid ja niisama ringi mässamist. :P See päevad läbi ratsutamine on ikka tunduvalt väsitavam kui see, et teha üht-teist siin ja natuke seal ja vahelduseks mõnele hobusele ka selga jõuda. Samas ma muidugi ei kurda - sest bokse teha saan ma igal pool, nii paljude erinevate ja huvitavate hobustega aga sõita (ja parematel päevadel ka trenne saada) kindlasti mitte. Sellegipoolest, kui mul nt eile väike paus tekkis, siis võtsin kiiruga harja ja jooksin väikest talli pühkima ning paar korda olen käinud ka suure rõõmuga traktoriga hobuseid söötmas, kui Morten ära on. :D

Hea asi on see, et selg on siiani suhteliselt tublisti vastu pidanud - täisistakus ma muidugi üleliia palju ei sõida, suur osa hobustest on noored kah nagunii. Ainult üks puusaliiges tuikab vahel kummaliselt pluss põlved olen maha sõitnud. See mul mingi ebanromaalne nähtus, et alati hõõruvad ratsapüksid või sadul või ma ei teagi mis põlve sisepinnalt naha katki - ja no praeguse treeningkoormuse juures ei läinud selleks kaua aega. Pean vist terve suvi teibitud põlvedega ratsutama, nii vähemalt pole valus - eelmistest suvedest mul on siiamaani armid alles. :D

Ahah, oma väikse pussaka olen kah jälle käsile võtnud. Ta on suht kaak tegelt ikka, tuleb välja. :P Või noh, käe kõrvalt ta enam muidugi ära ei tõmba, kordel ringi jooksmist ka täitsa mõistab ning talli vahele julgen teda juba nööridega kinni siduda - et positiivset on kah ikka. Aga näiteks jalgade andmine on üsna huvitav ettevõtmine. Paigal ei seisa, astub edasi ja tagasi, ja oma jalgu (räägin siinkohal alles esimestest, mitte tagumistest) suudab ta kah helikiirusel ära sikutada, nii et nt nööriga võtmine oli täiesti võimatu. Pixie arvas, et osaliselt selle suuuuuuure kabjaabstsessi tõttu, mis teda sügisel kimbutas - see pidi ikka palju valu tegema ja küllap seda valusat jalga siis võeti üht ja teist moodi üles, et nüüd nagu väga enam anda ei taha. Sest kunagi ta mu arust oli vähe mõistlikum selle koha pealt.

Kabjad on aga inetud ja tahavad võimalikult ruttu värkimist, nii et ma hakkasin tasa ja targu algusest peale jälle pihta ja viimati sain isegi natuke aega põlvede vahel esijalgu hoitud - nii et ta oskab küll kui tahab. Kui Peter aga mingi hetk sihikindlalt talle ligi astus ja proovis, siis oli jalg kohe niuhti käest läinud. Tell a gelding, ask a stallion, discuss it with a mare - täpselt see viimane ta ongi.

Aga muidu käis tal juba sedelgas seljas kordel ning tallis ajasin korra valjad kah vaesele lapsele pähe. :) Aeg suureks kasvada.

Hobused on üldiselt igati vahvad nagu alati - mõnikord tuleb seal seljas ikka megahea tunne, samas teine kord või teise hobusega proovid üht ja teistmoodi ja ei saa kohe üldse toimima nii nagu tahaks. Palju on veel õppida nii minul kui neil, aga mul on hea meel, et seekord saab nendega natuke kauem järjest sõita - siis on võimalik mingid eesmärgid püstitada ja lõpuks on endal ka selgem pilt, kas ja milline areng hobustega toimus selle aja jooksul.

Homseks tuli juba kiire plaan üks väike võistlus ette võtta, Airstrike'ga miski väga lihtne skeemike - eks sellest siis juba hiljem. Muidu ta on mõnus sõita, kuid võõral väljakul võib muidugi vähe pingesse minna, vahel hakkab liiga alla peitu rullima ennast + üks väike tobe komme mõnedel hetkedel pea jõuga üles ja ratsmele vastu sikutada... Mida rohkem sõidan (3x olengi vist praegu selga jõudnud ainult), seda harvem õnneks seda ette tuleb, nii et loodan väga, et ta skeemist jätab selle nalja välja. :)

Pilte ma ei ole üldse viitsinud eriti teha... aga üks hetk parandan ka selle vea.

Täiesti puhkuse tunne on - ma ei mäleta, millal mul viimaste aastate jooksul selline nädal on olnud, kus pole ühtegi kohustust midagi teha. Suht mõnus, kuigi praegu viiendal päeval hakkab juba igavaks muutuma, kaua sa ikka puhata jaksad eksole. :)

Albatross paistab rahul olevat - mõnede ruunadega oli alguses jagelemist, aga siis viisime nende suurelt karjamaalt indleva mära ära ja kui naised läinud, siis saavad poisid täitsa hästi läbi. Kari avastas muidugi taaskord suhteliselt kiiresti, et Albatrossil on mõnusalt kõrge ja üsna sõbralik saba, mille alla putukate eest peituda, nii et ka see aasta karjamaal jalutades nügivad teda kõige ees kõndima. Või lihtsalt vabatahtlikult järgnevad sabale, ei teagi... Aga tore, et ta jälle ikka kampa võeti kiiresti.

Üks päev võtsin Albatrossi trenni ajal platsi kõrvale metsistunud koplisse aega veetma, aga ta hoopis oleks tahtnud vist koos teistega trenni teha.

Võluriga kappan kah see nädal ringi, mulle ta meeldib. Tegime pilte üks päev ja mõnel hetkel ikka vägaväga meenutab oma ema. Ratsastuse poole pealt on viimasel ajal väga hoogsalt arenenud, nii et kohe jube mõnus on sõita. Tunnihobuseks võib-olla endiselt naaaatukene liiga hoogsa sammuga, aga äkki lükkubki see karjäärivõimalus siis veel natukese edasi. ;) Kõige lahedam on see, et ta pikendab oma traavisammu nagu see oleks kõige lihtsam asi kogu maailmas... ise täiesti puhtatõuline torikas aga jalad lendavad nendel hetkedel nagu päris koolisõiduhobusel. Lasin üks trenn mingi 5-6 pikka sirget ikka mõnuga kui selle talendi avastasin ja siis pidin endale pidevalt meelde tuletama: "Aitab küll, Ingrid, ei tohi rohkem korraga!" Ma ei tea, see on ikka kuidagi väga sisse kodeeritud hobustele - et kas nad edasi sõites hakkavad kiirustama või pikendavad sammu. Enamasti vähem või rohkem ikka kiirustavad ja siis alles treeningu käigus hakkavad taipama, et saab ka teisiti. Aga mõni on selline, kelle jaoks sammu korrektselt pikendamine on kohe algusest peale kõige lihtsam lahendus.

Eks tal ole omad hädad ka muidugi, nagu noortel hobustel ikka. Tal on lühike kael, mida ta igal võimalusel ise veel lühemaks üritab teha. Ja kui ma üle tüki aja näiteks üksi platsile läksin ratsutama, siis kisas kõik naabertalli hobused järjest läbi ja platsi peal jätkas, nii et keskendumisvõime sel hetkel oli täielik null. Loobusin ratsastusest, otsustasin hoopis hüppamise kasuks ja oli vist õige otsus, sest kalpsas väga edukalt seekord. :) Ühe korra proovisin ka poolteist nädalat varem väikestest takistustest üle minna (ma ei tea, kas temaga sellist asja varem on ka tehtud või mitte), siis ei olnud üldse niiväga edukas - kobistas üle nagu pisike päntajalg ja kuna see vist meeldiv ei olnud, siis hakkas mööda ka hiilima. Aga seekord oli väga tip-top.

Albs ja Võlur

Noored märad. Caddy on tõeline poni :D

Suvi on ukse taga

ÜKS eksam veel ja siis on kõik selleks aastaks. Loen minuteid. Ega mul midagi väga huvitavat kirjutada polegi, selline tüüpiline õppimisest viilimise postitus on jälle...

Korra käisin veel siin Tartus kah tallis, sai Tormil seljas ära käidud. :) Vahva oli... kuigi nagu arvata võis - kui teised ta üks päev ette olid võtnud, siis oli ikka tormi jälle teinud korralikult. Aga küllap nad ka selle koostöönupu üles leiavad üsna peagi.

Teine hobu otsustas oma verelisust demonstreerida ja mulle natuke liivakündmise nalja teha, mis ei olnud küll minu ideaalettekujutus meie viimasest ühisest trennist, aga noh... mis sa ikka teed, vahel juhtub. Ei olnud tegelikult keegi süüdi kah nagu ja lõpetasime siiski sõbralikult. Tegelikult on ta tore hobune - selles mõttes, et huvitav oli jälgida, kuidas ta nende paari kuu jooksul iga korraga rohkem usaldama hakkas ja üha enam ise kontakti otsis. :) Ma pole just kuigi paljude hobuste juures sellist asja täheldanud, et nad "omadel" ja võõrastel nii väga suurt vahet teeks - tavaliselt lihtsalt kas on suhtlejad või ei ole.

Selle seiklusega suutsin muidugi oma lemmikkoha ehk selja väheke ära põrutada, aga siis ongi paras nädal aega veidi vaiksemalt võtta (kuigi Kurtnas õnnestub äkki kergelt Võluriga trennitada), et siis uue hoo ja suure entusiasmiga Taanis pihta hakata. Mul pidi seal väidetavalt juba omajagu hobuseid ees ootama. :D Ja pisike Z on ju ka kuidagi üleöö 3-aastaseks saanud, nii et kui ta just mingit järjekordset lonkamist plaani pole võtnud, siis kavatsen teda sel suvel ikka korralikult kiusata ja midagi ratsahobusetaolist välja vorpida! Mul on miskipärast kuri kahtlus, et see jääb mu viimaseks niivõrd ratsutamisrohkeks suveks, nii et üritan sellest võimalikult palju teadmisi ja kogemust juurde noppida.

Niinii, hobused viidud - Albatross Kurtnas ja Myron oma uues kodus. Päris ilusti läks õnneks, ma esimest korda rahustasin hobust ilma ühegi veti juuresolekuta (aga tulebki ju oma hobuse peal katsetada, kellega siis veel eksole) ja muidugi mul liikusid peas kõik kõige mustemad stsenaariumid, et ta saab anafülaktilise šoki või süstin veeni asemel kogemata arterisse - mulle väideti kunagi, et IGAL vetil tuleb seda vähemalt elus kord ette ja palvetasin et minu kord veel käes ei oleks :D. Aga tegelt läks kõik ilusti ja probleemideta - noh, kui see välja arvata, et ka väga uimane Albatross kaalub endisel üle 700 kilo ja teda treikusse lükata on endiselt raske. Kõik keharakukesed magama ei jäänud, nii et veidi punnis vastu küll, aga jõudu ei olnud siiski piisavalt ja natukese jantimisega saime peale. Myroniga muidugi polnud mingit probleemi, nagu arvata võis. :)


Caddy tuli kah Eesti tagasi, aga kuna ta on selline väike stressipallike kohati, siis ei hakka teda praegu selle mõne nädala pärast trennidega kiusama, vaid viisin ära sõprade juurde kaugemale karjamaale. Kusjuures tiinusehormoonid vist mõjuvad hästi, sest ta tuli sinna niiiiiiiiiii mõistlikult, mis siis et vahepeal teise karja hobused kõrval galoppi uhasid. Ahjaa, ja tõestamaks, et hobustele on võimalik autos/treileris käimist õpetada (ja et Albatross on lihtsalt natuke kehv näide selle jaoks), siis ma enne karjamaale viimist otsustasin Caddyga kah seda asja proovida - auto seisis parasjagu sobivalt talli ees. Noh, selles mõttes et teda pandi ju ka mõlemad korrad mitmekesi ja tükk aega ja igast ekstreemsete meetoditega peale, ühesõnaga järgmine hobune klassi "ÜLDSE ei lähe auto peale". Noh, siis ma seal ca 30 minutit istusin rambi peal, väike kaerapotsik kõrval ja ootasin, kas ta kunagi ÜHE jala vähemalt rambile raatsib panna või jääbki sinna ette seisma. Siis ühel hetkel ikkagi pani ja järgmise 5 minuti pärast käis autos nagu vana võistleja. :) No problemo. Vahva hobune.

Albatrossi tahaks ka sinna autosse panna ja ma katsetasin - ta tuleks küll täitsa, aga kuna auto on seest ikkagi suht kitsas, siis Albatross ei pruugi uskuda, et ta mahub seal ümber pöörama ja seda ma küll kardan, kui ta sealt KÕRGE rambi pealt suure hooga välja hakkab tagurdama. Mingite luumurdude tagajärgedega toimetulemine ei ole mul hetkel tulevikuplaanidesse sätitud, nii et jätan selle vist sinnapaika. Proovime parem sügisel või millalgi treikuga jälle sõbraks saada, väheke ohutum ettevõtmine igatahes.

Mis veel... Tartus on paar ponilist kah, kellest üks on 4-aastane Torm ja no hobusele on nimi igatahes õigesti valitud. :) Selle tüübi intelligentsitasemes veendusin juba esimestes kordades, kus ta ausõna täiesti teadlikult suutis peale pea alla tõmbamist iga kord ühe jala suure kaarega üle korde tõsta, nii et ei jätnud mulle ühtegi võimalust tema kinni hoidmiseks. Ta sai ikka täiesti suurepäraselt aru, et just see jala tõstmine on tema võidu võti. Mulle see muidugi niiväga head meelt ei teinud, aga no tegelikult on ju tark hobune ikka alati parem kui rumal hobune (isegi kui ta alguses sind tänu sellele üle kavaldada oskab). Paari korra jooksul leidsime veidi ühisema keele ja peale seda ta on täitsa asjalik ning usun, et ka saduldamisega ei teki mingit probleemi, kõõlusin üle sadula tal juba täitsa mitu sammu. Kui ta muidugi järgmist temaga tegelevat inimest samamoodi proovile ei hakka panema... ;)

Torm

My on eesliga suur sõber!

Läikiv ja rasvane ;)

Võta mind paluun...!

Tahtsin täna hobustele midagi vaheldusrikkamat pakkuda ja mõtlesin Myroniga ka lahtiselt maneežis tegeleda, aga kahjuks polnud vaba maneeži. Seega ratsutasin siiski, kuid ilma sadulata ja suhteliselt pika ja lõdva ratsmega. Sellegipoolest tegime igasuguseid erinevaid harjutusi. Ta kael oli üsna venitatud ja madalale sirutatud, samas hobune oli ikkagi põhimõtteliselt sääre ja ratsme vahel (ühesõnaga ratse ei olnud päris ära visatud) ja tunne oli kuidagi väga mõnus ja pehme. Nii hea on, kui saab kõiki asju teha minimaalse ratsmesurvega, lihtsalt keharaskuse ja säärte abil. Ma tahaks täpselt seda tunnet kogu aeg, AGA ma ei ole leidnud nippi, kuidas saaks seda kergust ja lõdvestatust 100%-liselt säilitades hobuse raskust veidi rohkem tagaotsale nihutada ning teda eest "kergitada".

Üks hüppamine leidis ka vahepeal aset. Selles mõttes oli väga hea, et ta reageeris minu märguannetele superhästi ja liikus täpselt nii nagu ma tahtsin. Soojenduse ajal kippusin teda vist säärega veidike taga ajama, aga hüpete ajaks tundus vähemalt mulle endale küll kõik hästi toimivat. Mingi aeg enne hüpet, kui paistab et tempo ja rütm on head, üritan oma märguanded miinimumini viia ja lihtsalt lasta hobusel segamatult see takistus ületada - kahjuks see on see osa, mis ei olnud (vähemalt esialgu) nii väga hea. Ja ma ei saa sellest aru. Enne takistust tundub mulle kõik enam-vähem ok, aga hüpe ei tule siiski välja nagu võiks. Võib-olla on ta lihtsalt selline hobune, keda ei tohi päris nii omapead hüppe ajaks jätta, vaid tulebki kuni viimase sammuni kaasa aidata, vähemalt esialgu. Nii vähe kui me koos hüppasime, siis Albatross oli igatahes selline - ma võisin teha vale otsuse, liiga kaugelt ta lendu lükata või mingi võimatu sammu üritada enne takistust teha, aga kui MINA nii ütlesin, siis ta kuidagimoodi sai hakkama. Kui ma ise aga kõhklesin ja päris selgeid märguandeid ei andnud, siis oli asi suht kaootiline, sest tema ei tahtnud otsustamist enda peale võtta. :) Muidugi tol ajal olid mu põhimõtted ka hüppamise osas ilmselt veidi teistsugused kui praegu ja ega ma eriti ei tegelenudki sellega, et soodustada tema enda mõtlemist ja otsustusvõimet - tahtsin lihtsalt hästi reageerivat hobust. Selles mõttes kindlasti Myroniga olen asjale veidi teisest küljest lähenenud - aga hetkel mulle tundub, et see ei tööta nii hästi kui võiks ja ilmselt nüüd oleks aeg natuke teisti proovida. If you always do what you've always done, then you'll always get what you've always gotten, eksole.

Tegelikult trenni keskel läks ta täitsa asjalikuks, tegi mõned väga ilusad hüpped ja lõpuks jäin ikka rahule, nagu tavaliselt, nii et ei ole hullu miskit. :) Lihtsalt ma usun, et midagi muutes (kui ma nüüd teaks täpselt mida) võiks veel oluliselt paremini. Proovime edasi, kuni leiame õige "nupu".


Albatrossi groomisin ka üle pika aja hoolikalt, isegi lakka tasandasin väheke. Plaanisin küll nüüd lasta ta lakal pikaks ja metsikuks :) kasvada (ega ma tegelt lühemaks ei lõiganudki eriti), aga kellegi/millegi rüüstamise tagajärjel oli see praeguseks kuidagi väga inetult ebaühtlane - nüüd jätab vähemalt veidi hoolitsetuma mulje.  Kõht ja kintsud on vist ka 20 soojakraadi juures veel külmakartlikud, sest sealkandis leidub ikka pikka karva kah veel, aga noh, A jääb alati selle vahetusega hilja peale.

Käisime nööri otsas jalutamas ja rohututte näkitsemas - peamiselt muidugi niipidi, et mina jalutasin ja Albatross näkitses. :) Väljaspool koplit kasvab rohi praegu pisut kiiremini ja nagunii on võõras alati maitsvam kui enda karjamaa oma. Ühtlasi üritasin talle selgeks teha, et kui ma ütlen, et lähme edasi, siis tuleb hoolimata suuuuuuuuuurest isust oma pea rohu seest üles tõsta ja sõna kuulata - enamasti ainult häälest ei piisanud vaid pidi ikka päitsetest pisut sikutama, et Albatrossi mõtted söögimaailmast enda juurde kutsuda. Asja teine pool oli see, et kui peatume, siis ei tohi samuti automaatselt pead alla sikutada, vaid oodata ära, kuni lubatakse. See sai jällegi väga kiiresti ja hästi selgeks.

Mõeldes eesootavale treikusõidule (sest otsustasin ta siiski ka see aasta "suvekoju" transportida, võib-olla isegi kauemaks kui ainult suveks) tuleb ilmselt kasuks, kui ta natuke maast erinevaid käsklusi meelde tuletab - mitte et need nüüd meelest läinud oleks, aga praktiseerinud oleme neid viimasel ajal vähe. Arvestades seda, et mul pole seekord võimalik teda üldse enne sõitu treikuga harjutada (peale-maha kõndimine pidi liigselt trappi lõhkuma), siis on muidugi üsna tõenäoline värk, et A seda pealelaadimist meile väga lihtsaks ei tee. Kui ma kunagi endale veel mõne hobuse ostma peaks, siis eeltingimuseks on see, et enne oman isiklikku treilerit, ausõna... Harjutamine on ainus asi, mis aitab, ja ilma selleta on Albatrossi väga keeruline sinna sisse võluda. Ohkan juba raskelt ette ära igatahes. Võib-olla peaks kaaluma mõne suukaudse rahusti proovimist, kui neist piisavalt tolku on...?


Et positiivselt lõpetada, siis eelnevas postituses mainitud noor trakeenipreili ületas seekord kraave nagu ta oleks seda eluaeg harjutanud. :) Ei mingit kõhklemist. Õppimisvõime on ikka üks hämmastavalt meeldiv asi siin maailmas.


Ja mul on tunne et blogi vist kisendab piltide järgi, taaskord.

Nii vahvad on mul noored kõik. :) Kurtna märadel olen kõigil nüüd seljas käinud, isegi hall on praeguseks enam-vähem sadulaga leppinud. Teistega juba traavitasime maneežis veidi lahtiselt ringi. Sandro on kõige rahulikuma närvikavaga ja seetõttu tundub kõige turvalisem hetkel, ei tee eriti palju üleliigseid samme. Teine on rohkem "lubage mul palun liikuda" tüüpi, aga nii kaua kuni see kontrolli all on, siis on kõik väga hästi ja tunne oli seljas täitsa mõnus.

Võluriga kappasin kah ja kui esimene trenn läks veidi aega, et asja saada, siis teine päev oli ta kohe alguses supermõnus - täitsa ise jooksis enam-vähem lõdvalt ja hakkas oma lühikest kaelakest vähe pikemaks ja ratsmele järgi sirutama. Pole kordagi varem sellist tunnet tema seljas olnud. :) Täiesti lõdva ratsmega jooksis ühtlases rahulikus tempos - st kontakt oli, sest ta ise hoidis seda, aga kordagi ei pidanud ratsmega tagasi hoidma. Peale galopitõsteid muidugi läks vähe sabistama ja siis üritas ka tempot tasakesi omapead üles kruvida, aga sest pole hullu midagi, küll õpib veel.

Tartus on ka veel üks noor mära, kellega mõned korrad olen tegelenud. Kui tavaliselt ma alustan noorte hobustega, kes ei tea, et...
- inimesest ei joosta üle
- inimesest ei joosta mööda
- vahekäigus tuleb rahulikult seista mitte sipelda ja nööre puruks tõmmata
- kapju tehes tuleb jalgu üleval hoida, mitte inimesele kõhtu äsada
- jnejne
... siis on suht mugav ja lihtne vahelduseks sellisega tegeleda, kellele need asjad juba enne mind ilusti selgeks õpetatud on. :D Ma võin sellega täitsa ära harjuda, et noored hobused kah ilusti käituda oskavad.

See mära igatahes on väga mõistlik, veidi ettevaatlik vaid. Igatahes väga naljakas oli, kui ma üks päev tükk aega veensin teda üle kraavi ja pisikese veejoa tulema. Ta ei olnud päris kindel, et see on hea mõte, aga ma käega kah ei löönud - vahepeal kutsusin ja kui sammukese lähemale tegi, siis lasin jälle veidi asja üle järgi mõelda. Kui ta lõpuks suure hüppega ikka nõustus tulema, siis sai muidugi kuhjaga kiita ja patsutada ja taskust kah midagi head ja ma ei tea, mis värk reaalselt oli, aga minu arusaamist mööda oli ta see päev peale seda intsidenti hoopis teistsuguse suhtumisega, kogu aeg selline "kas ma saan veeeeel midagi teha, palun?", mitte üldse enam kahtlustav või umbusklik. :D Ja järgmine päev kui Myronile karjamaale järgi läksin, siis tuli kõmpis minu kõrval pool maad kaasa, kuni aru sai, et täna ikka ei ole tema trennipäev. Võib-olla ma olen ka nüüd lihtsalt natuke rohkem "oma inimene", kuna suutsin talle tõestada, et kraav ja vesi ei tapa. ;)

Ja Myron kah muidugi - noo me nt alustasime väheke kontragalopi harjutamisega. Kontra on tema jaoks keeruline - või siis lihtsalt jalgade vahetamine liiga lihtne, igatahes kui mul enamasti noored hobused jooksevad kasvõi nulltasakaaluga kuidagi ikka need kurvid "valest jalast" läbi, siis Myron mitte. Seega teeme praegu lihtsalt banaanikujundeid rajalt sisse ja kui tasakaalu veidi juba rohkem kätte saanud on, siis vaatame edasi. Galopp on meil nagunii vähe keeruline, aga nagu ma juba vist korduvalt olen maininud, siis ma ei arva, et esimene samm peab enne järgmise alustamist täiuslik olema. On nii hea nagu on ja kui midagi keerulisemat sisse lisada, siis see kindlasti kuskilt otsast arendab hobust edasi, nii et üks hetk muutub see esimene samm kah palju lihtsamaks kui varem oli. Selline pisike kerge kontragalopp ei käi talle hetkel üle jõu küll.

Sellist harjutust tegin ka, et pikaks sirge alguses tõstsin kontragaloppi (ehk välimisest jalast), sirge lõpus tagasi traavi ning lühikese otsa läbimiseks tõstsin õigest jalast. Natuke läks sahmimiseks küll sellepärast, et nii palju üleminekuid oli järjest, aga üldiselt ta reageeris üllatavalt hästi ning ainult ühe korra vist läks untsu - see oli ka puhtalt minu puuduliku ettevalmistamise viga. Sama värk, mis hüppetrennides, et kui ma kõigele muule keskendun ja neid tõsteid ainult nii muuseas teen, siis vahel läheb lihtsalt kuidas jumal juhatab.

Ja teise asjana olen hakanud kergelt tagumikku rajalt sisse lükkama. Põhimõttest "säär tagapool = tagumik sisse" saab ta juba päris hästi aru, kuigi paine läheb kohe automaatselt väljapoole sel hetkel ning sellega seoses trügib ka õlg vähe sisse. Aga sest pole hullu midagi, hakkan tasapisi seda õiget painet sinna juurde meelitama, kui sääremärguanne kenasti selge on.

Ja Albatrossi jalg on parem, auk on kinni ja eks see paistetus veel mõnda aega taandub seal, aga valus ei paista kah enam olevat. Uued sussid sai ta eile samuti alla ja seekord ilma suuremate probleemideta. Selle parema jala kopsimise peale natuke tegi nägusid, aga jõudsime kahekesi ikka kokkuleppele, et kannatab ära. :)