Puhkus läbi

Lühike puhkus Eestis möödus välgukiirusel, aga planeeritud päevakorrapunktid said enaaam-vähem täidetud.

Kõigetähtsamal Albatrossil käisin külas ja no peale tema nägemist üle mitme kuu on ikka raske hoiduda ülejäänud päev suu kõrvuni ringi käimast. Ta on endiselt kõige-kõige vahvam, hüüdmise peale tõstis kiirelt oma pea ja tatsas rõõmsalt vastu mulle. Nüüd ma vist olen küll piisavalt kaua piisavalt suur osa tema elust olnud, et ei pea selles enam kahtlema, et hobune vast tunneb mu ikka ära. :P Aga ta oli mõnus, tahtis suhelda (ja kommi saada loomulikult ka), nautis sügamist ja puhastamist ning oli igati sõps. Platsil mõned kiiremad sammud tehes ilmnes, et ongi tõsijutt, mida mulle suvest saati räägitud on, et Albatross paistab täitsa puhtalt liikuvat. Ei lonkagi! Kui ma vahel ikka oskan mingi käiguvahe tal ette kujutada ka siis, kui teiste kõrvaltvaatajate arust nagu midagi valesti ei paista, siis seekord ei suutnud. Superõnnelik ta üle!

Tegelikult isegi täitsa ootasin Taani tagasitulekut ka, sest... tüdimust ei ole veel peale tulnud ja tahtsin igapäevaste tegemistega edasi minna. Esimene päev oli aga... kergelt öeldes masendav. Minu äraolekul oli veel üks varss ilma emata jäänud (meil on neid õnnetuid nüüd kaks! sel aastal - varem pole minu siinoldud aja jooksul ühtegi olnud) + veel paar varssa haiged; ühesõnaga kuidagi... kurb oli kogu olukord ja mu heast tujust polnud tagasituleku päeval enam midagi alles. Aga mis seal ikka, nüüd paari päevaga olen vaikselt režiimi jälle sisse elanud ja läheb lihtsamaks jälle. Üks varss on hetkel üsna kriitilises seisus endiselt, pole juba nädalapäevad ise mitte midagi söönud ja elab sondimiste ning tilgutamiste najal praegu. Ei julge liiga lootusrikas olla. Teistel paistab raskeim periood möödas olevat (sülitan 3x üle õla) ja lähevad tasapisi rõõmsamaks.

Zynergie trennidest tahtsin ka kirjutada. Meil on jätkuvalt üsna keeruline periood selles osas, et... ideed hakkavad natuke otsa saama ja erilist edasiminekut ei toimu hetkel. Ziny puhul on tegemist väga aktiivse ja edasipürgiva hobusega, kes püsib seejuures ilusti kontrolli all ja tasakaalus - esmapilgul tundub nagu suhteliselt ideaalne variant, ma olen alati sellist hobust omale tahtnud. Probleem on aga selles, et kui ma teda lõbusalt ja aktiivselt edasi sõidan (või noh.. polegi väga vaja sõita, tal on see mootor kogu aeg endal töös), siis ongi kõik hästi ja tore. Kui ma üritan midagi muud küsida, nt üleminekut sammule või traavi veidi kokkupoole või isegi kasvõi lihtsalt sama allüüri sees poolpeatusi teha, siis need ei toimi kuigi hästi ja Zinyle väga ei meeldi, et ma üldse sellist asja küsida julgen. Ja kuigi see on iseenesest vahva tunne, siis ühel hetkel muutub väsitavaks, kui hobune liigub 100% ajast nii, nagu ta üritaks 4-aastaste noorhobuste tšempionaadil esineda. Lisaks sellele, et mul on raske mitmeid asju talt küsida, usun ma, et see mõjub hobusele ka füüsiliselt koormavalt - samamoodi nagu takistussõiduhobused ei hüppa iga trenn, ei peaks koolisõiduhobused iga trenn suurem osa ajast pikendatud traavis ringi liikuma (ja ei, Z küll ei oska pikendatud traavi - aga ta liigub nii suures traavis nagu tema oskab ja talle jõukohane on, nii et hobuse taset arvestades teeb koormuse mõttes ilmselt peaaegu sama välja).

Kõlab võib-olla imelikult, aga ma tahaks kordki tunda, et mu hobune on veidi laisk, nii et mul oleks vaja teda natuke edasi utsitada (praegu kasutan ma säärt edasisõitmiseks peamiselt siis, kui Z tähelepanu kuhugi ära hajub - ja mitte kunagi selle põhjusega, et ta piisavalt aktiivne poleks). Või tahaks tunda, et ta on trenni teises pooles väsinud ja vajub veidi ära esiotsale, selle asemel et kogu aeg alert olekus olla ja valmistuda ennast igal sammul jälle tagant suure hooga edasi tõukama.

Eilne trenn oli... natuke teistsugune kui varasemad, selles mõttes et - alguses ta oli muidugi jälle ülimalt edasipürgiv ja kui proovisin tempot vaiiiiiksemaks saada, siis muutus ebastabiilseks jne nagu ikka. Seejärel tegin palju üleminekuid traavist sammule, üritasin vähe ratset kasutada, aga võimalikult palju hääle ja istakuga aidata ning anda talle nii palju aega, kui ta vajas. Kui läks 15-20 meetrit aega ülemineku tegemiseks, siis läks, aga ootasin selle kannatlikult ära ja kiitsin siis hoolega, selle asemel et peale 2 meetrit rohkem ja kõvemini ratset võtta, millele oleks kindlasti mingi negatiivne reaktsioon järgnenud. Ning kui ma peale üleminekute harjutamist jälle traavile võtsin ning imepisikeste poolpeatuste abil traavi vaiksemaks küsisin, samal ajal ratset pikemaks lasin venitada, siis ühel hetkel hakkas ta sellises üsna keskmises tempos (ei olnud aeglane, aga... ei olnud tema kohta ka kiirustav) ühtlaselt traavima ja oma kaela allapoole sirutama. See kaela sirutamine on ka asi, mida Ziny praktiliselt kunagi ülemäära ei tee - talle meeldib eest vähe kõrgem ikka kogu aeg olla - nii et ma arvan, et ta ei olegi mul kunagi nii pika kaelaga ette-alla jooksnud nagu seekord.

Kuna ta oli selle traavitöö ajal juba üsna niiskeks läinud (karv on kah juba täitsa tihe), siis pikemalt ei teinudki ja võtsin ülemineku sammule - ning seal toimis sama asi. Ta reaalselt kõndis pika ratsmega (aga siiski enaaam-vähem kontaktis, üritasin mitte päris ära visata ratset) ja kaelaga lõdvestunult sammu. Esimest korda elus, ma arvan. Samm on alati meie keerulisim osa olnud - kui ta oli noorem, siis tegin seda peaaegu alati lõdva ratsmega, et ta hakkaks julgema ennast sirutada, aga... seda ei juhtunud kunagi. Kui ta just VÄGA väsinud ei olnud (ja ma üritan mitte oma hobuseid väga väsinuks sõita), siis pigem tõstis ta lõdva ratsmega alati pea üles ja hakkas ringi vahtima, läks seljast nõgusaks ja sammust lühemaks. Mingil hetkel muutsin strateegiat ja hakkasin ratsmegakontaktiga sammu tegema - alguses ta muidugi ei olnud sellest väga vaimustunud, aga nüüd ajapikku on harjunud ja suudab ka sammu ajal olla eest stabiilne ja ei astu küll ülemäära pika sammuga, kuid pole ka väääga kramplik. Aga nüüd siis eile ta sirutas selle kaela ka kontaktiga pikaks ja alla ja ÜLISUUR vahe tekkis sammupikkuses, läks ilmselt vähemalt 2 kabjajälje võrra pikemaks kui see samm, mida ta tavaliselt ratsaniku all teeb.

Seda, et ta väga pikalt ennast ette-alla ei taha sirutada, pole ma hetkel KÕIGE suuremaks probleemiks pidanud - pigem vaadanud asja teisest küljest, et kui ta ühel hetkel oma peas rahuneda ja kehast rohkem lõdvestuda suudab, siis hakkab ka sirutama. Kuna nüüd viimane kord nägin aga teatud koha pealt kindlasti positiivset muutust, siis plaanin ilmselt järgmised trennid sama suunitlusega teha. Ma küll ei oska ennustada, kas see pikemas perspektiivis meie (minu hinnangul kõige suuremate) probleemide vastu aitab, aga katsetamist tasub ikka ju. Võib-olla just tulebki sellest otsast alustada?

Pildid on augustikuust:

Old habits die hard, ehk ma lasen endiselt ratsmetel vahel pikaks libiseda ja selle tagajärjel toon käed sellisesse nõmedasse kohta.

Ma üldjuhul küll pooldan enamusi klassikalise ratsakunsti põhitõdesid, aga selles, kas kukal peab ALATI olema kõrgeim punkt, olen kohati kahtlema hakanud. Nt selliste piltide põhjal. Ziny kehahoiak on siin suht lähedal minu ideaalettekujutusele ja ma suuda hästi näha, kuidas ta peaks oma pea/kaela asendit muutma, et kukal tõuseks kõrgemale. Arvan, et sporthobuste aretus on nende kehaproportsioone niivõrd palju aastakümnete jooksul muutnud, et mõned endised väärtused vajavad ka väiksel määral ümber hindamist.

Ja lisaks, lugesin just ühest artiklist, et Charlotte Dujardin hakkab regulaarselt täisistakut sõitma oma noorhobustega, kui nad on umbes 6-aastased. Seega mul on terve aasta veel selleni! :D Asjaoludega kohandatult isegi rohkem, kui arvestada, et Ziny on trennis käinud vähemalt poole lühemat aega, kui keskmine 5-aastane sporthobune. Tegelikult ma peaksingi temasse suhtuma hetkel veel kui 4-aastasesse, aga oma hea aktiivsuse ja enesekandmisega ta vahel petab mind ära ja kipun unustama, et mõned asjad võivad ta jaoks siiski ehk raskemad olla, kui ma arvata oskan.

Pshh ja no mis viga eksole Suurbritannias selle täisistakuga venitada, kus sul on kõikides algtaseme skeemides lubatud traavi ajal kergendada. Minu arust kurb, et see Euroopas laiemalt levinud ei ole (ja seda peamiselt ikka hobuste tervise, mitte selle asjaolu tõttu, et ma isiklikult lihtsalt piisavalt osav ei ole, et iga suvalise hobuse seljas sujuvalt istuda suudaks).

Ziny esimene väliseiklus

Mis uut?

Kõige uuem on see, et Zynergie käis eile oma esimesel väiksel treeningreisil. Hobuseautos on ta mitmeid kordi käinud ja mul oli plaanis hakata teda ka ümber talli sõidutama väikeste juppide kaupa, aga selleni veel tegelikult ei jõudnudki, sest eile õhtul tuli järsku plaan minna mõnede hobustega ratsakooli ja kuna enam-vähem kõik mu ülejäänud selliseks tripiks sobivad hobused olid juba ära trennitatud, siis jäigi üle Ziny võtta. Hoolimata sellest, et kõrval oli ka rahulik sõber-koplikaaslane, ei olnud ta esialgu kuigi rahul liikuva jalgealusega, ning hakkas tsipa närveldama. Kuna sõit oli vaid ca 15 minutit, siis otsustasime, et ma lähen autosse hobustele seltsiks seisma - tundub, et see mõjus positiivselt, sest Ziny kärsitus kahanes vähemalt mõnevõrra.

Ilmselt oli sõit piisavalt stressirikas, uues kohas auto pealt maha tulles hingas Ziny igatahes kergendatult. :P Kõike võõrasse suhtus ta väga mõistlikult, väike ärevus väljendus vaid selles, et ta vahepeal seisma tahtis jääda ja ringi vaadata, mis kohta ta nüüd täpsemalt sattunud on. Kuna autosõiduga jõudis ta juba üsna soojaks minna, siis peale mõningast ringijalutamist uue platsi peal lasin ta 5-ks minutiks kordele ja seejärel tegin kiire 10-minutilise trenni otsa ning sellega piirdusimegi. Energiat oli võib-olla pisut rohkem, aga üldiselt toimis kõik niimoodi nagu kodus (samad positiivsed küljed, samad probleemid) ja platside ääres olevatele lattidele, tünnidele, ja koolisõidutähtedele koos lillepottidega reageeris ta vaid pisukese rajalt sissetõmbumisega ja sedagi vaid esimesel korral - nii et võib igati rahule jääda. Isegi teise hobuse kisendamisest ei teinud ta eriti välja, ainult piiksus korra või paar. Zynergiel nimelt on väga hele hääl, kui ta hirnub - ja tihtipeale ta alustab hirnumist, aga siis mõtleb kiiresti ümber ja ei vii oma plaani lõpuni, nii et välja tulebki vaid lühike piiks ja sellega asi piirdub. :D VÄGA naljakas, kui seal kõrval olla ja seda kuulda. Tagasi autosse ronis ta samuti hetkegi mõtlemata ja tagasiteel suutis ülesriputatud heinavõrk mõlema väsinud hobuse tähelepanu niivõrd hästi köita, et nad auto liikumist vist tähelegi ei pannud. ;) Võib seda väikest reisi vist edukaks pidada.

Täkuga on mul ka mõned üsna vaimustavad trennid olnud. Kui ma vahepeal olin juba üsna veendunud, et selle hobusega EI SAAGI nii sõita, et ratsmekontakt kergeks jääks, sest... midaiganes ma üritasin või ei üritanud, siis ta võttis selle suulise lihtsalt niii kõvasti omale "hambu", et... muudmoodi ma seda takistada ei osanudki, kui ratse lihtsalt täielikult ära visata - aga noh.. nii sonsu ta kahjuks pole, et maneežis koos teiste hobustega sõites lihtsalt igasugune ratsmekontakt loovutada ja kontroll hobusele üle anda. Rääkimata sellest, et ma temalt midagi nõuda niimoodi saaks. Aga siiski, mingi lambike lõi kuskil põlema ja kui ma ennast nüüd vägaväga kokku võtan ja trenni algusest peale pingsalt selle eesmärgi suunas töötan, siis olen viimasel ajal üsna mitme trenni jooksul ratsme peale vajumist suutnud vältida - ja jeerum, mis tunne, kui sa suudadki reaalselt istakuga võtta hobuse töögalopist pirueti-tasemel-galopile; või töötraavist koondatud, isegi peaaegu et passaaži-laadsele traavile. Selliste hetkede nimel olen valmis edasi pusima ja töötama küll, olgugi, et see ei tule meil väga kergelt ja mõnikord, kui tähelepanu muudele asjadele liiga ära kaob, siis kipub jälle trenn vana rada pidi vales suunas minema.

Kuigi ta üldiselt on väga viisakalt käitunud kogu aeg, siis viimane kord juhtusime õues sõitma samal ajal, kui märad väiksest koplist suure tormijooksuga karjamaale pääsesid, ning H tuletas mulle kiirelt meelde, et tal ikka hormoonid töötavad endiselt ja ega ma väga kaugel maaühendusest polnud ka, lootsin vaid, et jõuan maha üksinda, mitte koos hobusega, kes ennast korra üsna kõrgele juba püsti ajas. Õnneks päästis meid suuuuuuuuuur veoauto, mis õigel hetkel tallihoovile sõitis ja täku tähelepanu endale tõmbas, nii et ta seisma jäi ja mulle paar hetke edasiseks reageerimiseks aega andis. :P Aga noh... ju oli meeldetuletust vaja, sest ma peaaegu ei uskunudki enam neid jutte, kuidas ta vahel üsna metsikuks minna võib - minu seniste kogemuste põhjal oli ta vägagi normaalselt käitunud. Sõltumata sellest, on ta kindlasti praegu minu kõige ägedam schoolmaster ja usun, et mul on võimalus temalt superpalju õppida - kui vaid ise suudan piisavalt asjalik olla. Iga trenn nõuab küll korralikku mentaalset ja füüsilist ettevalmistust (sest ta on ka üks kõige suuremate liikumistega hobune, keda ma tean), aga õnnestumise korral on vastutasu suur.

Beebihobused ka vaikselt arenevad ikka. Sellel ühel olen nüüd paar korda seljas istunud ja veidi ringi jalutanud - talle VÄGA ei meeldi seda küll "üksinda" teha, aga... kuna ta oma loomult väga kergelt usaldav ei ole, siis kogemus on näidanud, et võõra inimese juuresolekul on ta palju rohkem pinges, nii et... best chances on mul hetkel vist üksinda pusides.
Üks teine nooruk läheb esmaspäeval opile ja peale seda 1-2 kuusele puhkerežiimile - ta on meil roarer ja minu arust hakkab hetkel juba vähese traavi peale natuke imelikku häält hingates tegema, nii et mulle on see üsna meeltmööda, et operatsioon praegu ära teha ja siis hiljem saduldamisega jätkata.

Oktoobris hakkame ilmselt esimesi varssu võõrutama - siis on tall pisikesi tegelasi täis, kuigi suurekasvulised mitte veel täielikult taltsutatud pooleaastased pole alati päris sama armsad kui beebivarsad. :P Aga nii see elu käib - märasid kontrollimiseks sisse tuues olen ikka üritanud võimalikult palju nende pisikestega ka sõprust sobitada, aga mõnel muidugi ununeb see lugu kiiresti karjamaale tagasi minnes. On ka neid, kellel meelde jääb - ja need tulevad alati huviga uudistades vastu, kui mul nende karjamaale asja on. See on tore. :) Mulle muidugi väga meeldiks, kui kõik varsad saaksid juba ema kõrval selgeks jalgade andmise, päitsete kandmise ja käe kõrval kõndimise, aga... üsna suurt rolli mängib see, kas sul on 2 või 5 või 40 varssa, nii et tuleb teatud järeleandmisi teha.

Jaaa mul õnnestub järgmise nädalavahetuse ajal korraks Eesti lipsata. Juunis ma ju lahkusin tegelikult väikse plaaniga ära olla umbes kuu või poolteist, aga teadagi, kuidas nende plaanidega läheb. Nüüd on kohe-kohe oktoober, nii et riieteks kaasa võetud lühikesed püksid ning ujumisriided tasuks võib-olla millegi vähe soojema vastu vahetada?

Pilte kah seekord:
 

Ziny arust olen vist valele poole aeda sattunud...

Sõberid

Karjamaaelukaid on siin lisaks hobustele teisigi

Üks mu 3-aastastest...

... ja veel kaks mu 3-aastastest  ;)

Ning üks paar... neljakümnest.

Saduladraama, täkujutt ja vanad põlvemured

Eelmised korrad jutustasin Ziny edusammudest, aga kuna elus käib kõik loomulikult sellist rada pidi:

siis vahepeal on palju muutunud ja  minumõtted käinud "maeiõpikunagiratsutama" juurest "mõtlennüüdkõikpõhjalikultläbijaküllsiistoimib" juurde ja tagasi ning külastanud veel vahepeal igasuguseid põnevaid variante. Nüüd on siis umbes selline olukord, et galopp on supermõnus ja kõik muu väga keeruline. Seega peale lühikest soojendustraavi teen tavaliselt paar galopitõstet, vahel lisan mõne kontrajupi sisse, mis tal iga päevaga aina paremini välja tulevad, naudin ja olen õnnelik; ning siiiiiiiiis hakkan muude asjade kallal pusima.

Kõigele lisaks olen ma nüüd Z-ga ka lõpuks ikka totaalselt kukkunud sinna sügavasse auku, mida suurem osa hobuseomanike tunneb "saduladraama" nime all. Zynergiel on suhteliselt lühike selg, laiemat sorti, aga mitte väga ilmekalt väljendunud turi, kaugele ulatuv õlg ning kõigele lisaks on ta ka pisut ülekaaluline. Noh, ja kui see kõik ei ole juba sadula sobitamise suhtes piisavalt keeruline, siis oleks tore, kui mina sinna selga asetatud sadulasse ka kuidagi ära mahuks. Erinevaid sadulaid justkui oleks, mida proovida, aga - mõni vajub koledasti ette õlgade peale, mõni on turjast kitsas, mõni on tema selja jaoks liiga pikkade paneelidega. Kokkuvõttes siis on meil ainult üks väiksemat sorti koolisõidu-Wintec, mis peaaegu nagu mõneks ajaks kõlbaks (kuigi ideaalist on ka sellel omajagu puudu); aga juhtumisi on see ka talli üks kõige-kõige ebamugavamaid sadulaid üldse ja mina ei oska selles kuidagi nii istuda, et jalad enam-vähem mõistlikult ümber hobuse ulatuks. Eks inimesed ja eelistused on väga erinevad, aga mulle pole kunagi need Wintecud millegipärast istunud (ja meie neljast Wintecust on see konkreetne veel kõige kehvem), aga mingi ebameeldiva loogika tõttu on just selle brändi sadulad need, mis siinsetele hobustele kõige paremini istuvad - eks sellepärast neid nii mitu siia ka kogunenud on aja jooksul. Nii et selline lisakomplikatsioon kah veel juures, mille lahendamist plaanin ilmselt pihta hakata korraliku anatoomilise vöö muretsemisest (mis aitaks enam-vähem sobivaid sadulaid loodetavasti veidigi paremini oma õige koha peal hoida) ning lootusest, et Z nüüd sügise saabudes ja regulaarselt trennikoormust saades veidi saleneda otsustab - ja siis on võimalik edasi vaadata. Niikaua katsun siiski oma jalad sunniviisiliselt kõverasse suruda (soovitatavalt kuhugi hobuse lähedusse) ja selles asendis siis midagi ratsutamiselaadset seal seljas korda saata.:)

Meie hobusekasvanduse (st kui keegi veel ei teadnudki või ei mäleta, siis meil on siin tegelikult veel mõned hobused lisaks Z-le - nii umbes paarisaja kanti) poole pealt nii palju, et meil on hetkel 42 tiinet mära (+2, kes on ära müüdud) ning mõned kahtlusalused veel, kelle täpne olek lähitulevikus selgub. Ja suurem osa neist on minu töö ja vaeva tulemus, olen täitsa uhke! :) Olgu, härradest täkkudest on ka muidugi suur abi olnud, tuleb tunnistada - ilma nendeta poleks ma hakkama saanud. Kõige tublim täkk on olnud kusjuures Z isa, nii et järgmisel suvel ootame Zinyle siis palju poolõdesid ja -vennakesi.
Taaskord imestan, kui hästi hobused teatud signaale loevad (või on see lihtsalt hea sisetunne, mis neile vihjeid annab) - kui lähen seda hobust täkutöö jaoks võtma, siis pole ma talli vahekäikugi jõudnud, kui juba tema boksist valjusti mörisetakse ja selleks ajaks, kui boksiukse lahti teen, peab tüüp juba kõvasti vaeva nägema, et oma hormoonid piisavalt kontrolli alla saada ja uuesti nelja jalaga maa peale toetuda. Ja siis teine päev (või sama päev, kuid teisel ajal, kusjuures võib olla nii varem kui hiljem, mingit kindlat ajarežiimi meil ei ole) on mul plaanis temaga ratsutama minna ja leian boksist heina mugiva hobuse, kes siis minu järel lõdva nööri otsas boksist välja longib. Ainuke erinevus, mida mina suudan tuvastada, on see, et talutamiseks kasutan esimesel juhul kordet + ketti; teisel juhul ainult jalutusnööri - aga seda, mis mul parasjagu käes on, ei näe ta ju ometi enne, kui ma tema boksi ette jõudnud olen; tema käitumuslikud reaktsioonid hakkavad aga juba mitu hetke varem vastavas suunas tööle. Tjah, mõned vastamata küsimused mul siiski veel on hobuste osas... ;)

Ahjaa, kuna ma esimeses pooles postitusest tegelesin natuke kurtmisega, siis võib ju ka lõpetada sellega. :D Nimelt olen ikka vägaväga häiritud oma põlveprobleemist. Vististi kirjutasin siia ka, kuidas ma kevadel ühe nooruki seljast eemale hüpates sirge jala peale maandusin ja tõenäoliselt miskid sidemed ära rebestasin. Tõenäoliselt seepärast, et ega ma seda 100% teada ei saanud - mõned nädalad hiljem arsti juurde minnes ja kurtes, et mul endiselt suvalistel hetkedel jalg alt ära kaob peale seda traumat, sain sisuliselt soovituseks paar kuud kodus puhata, sest tema ei saa midagi teha ega mind kuhugi saata vms, kui tegu pole TÕSISE probleemiga. :)

Ja nüüd siis, 5 kuud hiljem, ootab mu 3-aastane hobune nt ammu juba seljas turnimist - aga kuidas sa turnid, kui sa tead, et ei saa sealt vajadusel ennast kiirelt maha libistada, ilma et põlv jälle järgi annaks? Vastuseks, et turnin siis väga-väga ettevaatlikult (ja ainult ühelt poolt, sest ainult vasak jalg on täielikult funktsioneeriv :) ), aga 10x kauem läheb aega selle ettevaatlikkusega lihtsalt seetõttu, et ma ei ole võimeline ca meetri kõrguselt ennast probleemideta sealt maandama (mis terve põlvega ei ole kunagi mingiks probleemiks olnud). Ja see konkreetne hobune on siiani vähemalt 100% mõistlik olnud, mis ei pruugi järgnevate noorukite puhul kehtida. Või noh - mõistlik on ta minuga. Esimene kord oli mul idee, et mina hoian hobust eest ja tervete põlvedega P proovib tal seljas turnida - aga kui P maneeži astus, siis hakkas hobune värisema ja tahtis ära põgeneda. Mõne aja pärast sai küll aru, et P oma samamoodi inimene nagu minagi, aga tema lähedalolekut hobune väga ei nautinud siiski ja oli terve aeg ülikramplik, mistõttu sellest turnimise plaanist loobusime juba enne pihta hakkamist. Nii palju siis oma töö kiirelt teiste kaela veeretamisest - tundub, et see pole ka variant. :P Vähemalt mitte selle hobuse puhul.

Aga kui veel sellest lugejatele kindlasti äärmiselt igavast põlveteemast rääkida, siis viimaste kuude jooksul olen õnneks ainult ühe korra VÄGA valesti trepist alla astunud, mille tagajärjel nädal-paar jälle lomberdasin; ülejäänud korrad on asi piirdunud lihtsalt hetkelise "järeleandmisega" halva sammu tagajärjel ja sellele järgneva paaritunnise valu+lonkega, misjärel olek jälle normaliseerub, aga kuna seda ikka juhtub iga mõne nädala tagant (või tihedamini - oleneb, millistesse olukordadesse ma sattuda suudan), siis ilmselgelt ei suuda need miskid kahjustatud struktuurid põlve enam piisavalt hästi toetada. Üsna häiriv lugu ikka minu jaoks, kes ma ei suuda mitte mingil moel oma igapäevases elus neid füüsiliselt pisut rohkem koormavaid olukordi vältida. Aga noh, kuna sidemete jms tervenemine võib vahel väga kaua aega võtta, siis mingi väike osa minust ikka loodab, et ühel päeval on olukord parem kui praegu - mistõttu ma väga julgelt ei raatsi ka lasta igapäevaselt endal põlve välja väänata põhjendusega, et "mis see paar tundi longet ikka teeb".

Nii. Sai vist kõik kurdetud selleks korraks. Noorukile loodan kunagi varsti selga ära siiski istuda, sest peale seda ei oma enam tähtsust, et ma jalgadele maanduda ei suuda - kui sealt lendan, siis nagunii pea ees. :D Või rangluu...

Aga tegelikult on kõik väga hästi. :P Järgmine kord enam ei kurda ja jutustan toredatest hobustest, keda mul nüüd peale reprohooaja lõppu on mõnedki rohkem kui varem. Ning üks keerulisem kui teine. But that's the fun, isn't it?

Kord nädalas käib meil regulaarselt treener kah, ja kuna mu eelmine "trennihobune" on... tsipa keeruline eksemplar ja miskipärast eriti keerulisena näitab ta ennast siis, kui keegi trenni pealt vaatama või õpetama tuleb, siis mõtlesin, et pusin temaga mõnda aega ise, ja et Ziny peaks nüüd küll juba valmis olema üheks korralikuks trenniks ka. :) Ahjaa, seda vist eelmine kord ei maininud, aga Z longe seekord siiski taandus nädalakesega, nii et vägaväga loodan, et oligi lihtsalt mingi tobe väike vigastus ja mitte mingit hullemat ega taastekkivat jama.

Juba etteruttavalt ütlen ära, et ikka väga kasulik oli korra algusest lõpuni kellegi silma all sõita. Kõige toredam osa oli see, et kõik vead ja probleemid lükati kohe ja kiirelt 100% ratsaniku kaela. See ON tõesti tore, sest jube raske on kuhugi edasi liikuda, kui sa teed küll asju nii nagu treener soovitab, aga hobune ikka miskipärast ei toimi.

Kokkuvõttes tuli välja, et ma kipun ise seal seljas lihtsalt natuke liiga ettevaatlik olema ja ei tee oma tahtmisi piisavalt konkreetselt Zinyle selgeks. Selle peale võtab preili hüperaktiivne minu all muidugi kohe selle mõtlemise-otsustamise-tegutsemise enda peale ja siis lähevadki asjad veidi lappama. Kui nüüd keegi kõrvalt niimoodi tähelepaneku teeb, siis olen täitsa nõus, et Zynergie vajab vahel võib-olla natuke rohkem juhtnööre, sest ta ei ole hobune, kes oma mullis kuskil lihtsalt jätkab ühte asja, kuni midagi muud palutakse. Pean tunnistama, et seda piiri (millal ja kui palju talt asju küsida, korrigeerida või keelata) on mul isiklikult vägaväga keeruline õigesse kohta tõmmata - seda seepärast, et ma ei taha temast masinhobust vorpida, kes elu seisneb käskude täitmises, vaid üritan säilitada seda entusiasmi ja eneseväljendust, mis teevad Zinyst selle hobuse, kellena ta mulle nii väga meeldib. Samas tahan ma muidugi temast koolitada kuulekat ja mõistlikku hobust, mitte mingit vabakasvatusprodukti, kes oma tahtmise nimel üle inimeste trambivad. Neid kahte erinevat külge üheaegselt säilitada ja edasi arendada ei ole sugugi lihtne, aga ma asetaks selle meie treeningeesmärkide seas praegu vist esikohale, nii et loodan ikkagi katsetades (ja võib-olla vahel liiga ettevaatlik olles) leida selle õige tasakaalu. Ma endiselt arvan, et korralik ratsatreening (olgu see kasvõi tippspordi tasemel) ja õnnelik hobune ei pea tingimata üksteist välistama - lihtsalt see kombinatsioon vajab inimeste poolt veidi rohkem panustamist.

Aga trennist veel rääkides, siis üks väga konkreetne asi, mida ma kerge vaevaga parandada saan, on nt üleminekute kvaliteet. Ma pole kunagi tundnud, et Ziny oleks sääre taga vms, ometi ütles treener nii samm-traav kui traav-galopp üleminekutel, et esimesed sammud uues allüüris on väga ebakindlad ning et ta peaks konkreetsemalt sääre eest KOHE edasi minema. Loomulikult ei olnud probleem mitte selles, et Zynergie ei oskaks/tahaks säärele reageerida, vaid selles, et mina alateadlikult teda iga kord takistasin. Kuna varem kippus ta alatihti pigem liigselt kiirustama, siis sellest ajast peale ütlen ma talle üleminekute ajal, et "palun mine traavi, aga hääääästi tasakesi, mitte suure hooga" ja Ziny teebki täpselt seda - läheb vaiksele traavikesele üle, kuni ma otsustan, et hmm, võiks natuke aktiivsem olla, ja teda edasi sõidan. Tegelikkuses oleme juba ammu sealmaal, kus ma peaks lubama tal kohe esimesest sammust korralik ja hoogne traav võtta, mitte teda ise ülemineku ajal tagasi hoidma. Mine, aga ära mine ka? Ei ole hobuste elu sugugi mitte lihtne, kui nad ratsanike segaseid signaale omale lahti tõlkima peavad. Õnneks on Zynergie reageerimistega kõik senini korras ja nii pea, kui ma ennast parandasin, läksid meie üleminekud jupi maad paremaks.

Viimane trenn omapead harjutasin kontragaloppi jälle ja seekord sõitis ta lühikesed otsad mõlemat pidi imeväikse vaevaga ja juba päris hea tasakaaluga. Natuke läks kiiremaks tempo, kui ma suuna peale tagasipööret seina poole võtsin - nii et ilmselt ta ikka aimas, et veidi läheb raskemaks kohe - aga ega ma otseselt ei takistanud ka seda kiirendamist, sest hea galopirütm ja -tasakaal on mu arust esialgu olulisem kui 100% ühtlane tempo.

Ja järgmine asi, millega me tegelema peaks hakkama, on sääre eest astumine. Natuke olen seda varem katsetanud ka, aga... alateadlikult vist üritan seda harjutust vältida, sest kuigi teoorias peaks ta lihtsaim olema, siis praktikas on selle korrektne sooritamine minu jaoks raskem kui ükskõik milline teine külgliikumine. Kui hobune on paindes, on asi hulga lihtsam. Sirge hobune (nagu sääre eest astumisel teoreetiliselt olema peaks) on üldse üks igavene mõistatus algusest lõpuni. Ja Zynergie ka oma loomuliku sirgsusega just otseselt ei hiilga, kipub ikka keerulisemates kohtades ennast natuke ühele või teisele poole kõveraks väänama nagu enamus noori hobuseid. Aga mis seal ikka, pean ennast kokku võtma ja natuke ikka tegelema sellega. Või siis järgima Branderupi eeskuju, kelle koolkond oma hobustele sellist füüsilise arengu mõttes kasutut harjutust üldse ei õpetagi, vaid lähevad kohe õlad sees ja traversi-renversi juurde. Aren't they clever?

Ja ongi järsku jälle juttu piisavalt selleks korraks, kuigi terve hunnik asju veel kirjutamata. Sekretäri oleks vaja, kes kõik mõtted kohe nende tekkides kirja paneks. ;)

Et oleks lõbusam, siis lõpetuseks video meie lastekoduvarsast. Miskipärast ta selles videos jookseb kuidagi väga lidus kõrvadega oma ämbri juurde - tegelikult on ta igati viisakas varss ja hoolimata sellest, et pooleldi inimeste poolt üles kasvatatud (pooleldi seepärast. et talle leiti õnneks üsna kiiresti siiski kasuema), ei ole liigselt pealetükkiv ega oma mingeid õpitud halbu kombeid.

Mõtlesin, kas kirjutada blogi teemal:
a) kui kole ja kohutav on koolisõidumaailm oma kõikide ratsutajate, kohtunike, ja muude tegelastega
b) kui rahulolematu ma endiselt olen oma ratsutamisoskust ja istakut puudutavate probleemide üle
c) kui vahvad ja tublid hobused mul on.

Tough choice, but C it is. :D Võib-olla olen lihtsalt rumal, aga üritan ikka kogu hobunduseteemat enda jaoks pigem toredate sündmuste ja tegevustega seostada, sest... positiivsed emotsioonid ja hea tagasiside oma hobustelt on põhjus, mille pärast üldse nendega tegeleda, eksole? Üritan seda meeles pidada, olgugi et ka mul on loomulikult kahju neist hobustest, kelle ratsanikel hoopis teistsugused eesmärgid ning vastuvõetamatud meetodid nendeni jõudmiseks.

Aga ma räägin beebidest seekord jälle. Neli 3-aastast ruuna anti mulle tegeleda; esimesel päeval hobustele koplisse järgi minnes õnnestus mul neist kätte saada üks. 25% ei ole vist päris hea tulemus. :D Hiljem muidugi vihjati ka, et see polnud päris juhuslik valik, et mulle 10st hobusest 3 kõige ebakindlamat/inimkartlikumat sattus - kuidagi on see siin juba kujunenud nii, et sellised hobused mulle antakse. Mul pole midagi selle vastu ka tegelikult, sest... minu kogemuste järgi just selliste hobustega kontakti leidmisel oled sa ühest hetkest alates järsku nende maailmanaba ja tugi ja turvaisik kõik üheskoos - ja kellele ei meeldiks see inimene hobuse jaoks olla? :)

Kutsusin P appi ja saime üheskoos neid kuhugi nurka blokeerides ühe hobuse veel kätte. Kuna selle jaoks läks tund ja natuke peale, siis me otsustasime ülejäänud kahest loobuda tol hetkel ja saime bossiga kokkuleppe, et nad hakkavad päeval söömas käima väikses tallis (kus on kaks suurt ühisboksi), nii et järgmine päev sain kitsastes põgenemisvõimaluseta tallitingimustes ülejäänud kahele ka päitsed pähe ja siis polnud neid enam raske kätte saada. Inimesest huvitatud on nad tegelikult kõik ja otsaesist lubasid juba algul enam-vähem sügada ka, aga kõrvade või kaela puutumine, samuti lihtsalt hobuse KÕRVAL seismine (ehk asjad, mida oleks vaja teha edukaks päitsete pähe panemiseks) olid välistatud.

Mis hobuste "püüdmist" puudutab, siis enne seda olin ma just väga rahul olnud oma selle suve edukusega - igapäevaselt olen ma käinud ju karjamaadelt sugumärasid talli toomas ja siis jälle tagasi viimas ning endagi suureks üllatuseks ei ole ma selle suve jooksul mitte ühtegi korda tühjade kätega karjamaalt tagasi tulnud. :P Varasemalt ikka mäletan, kuidas mõnda vana tarka varsaga mära (ilma varsata märad on miskipärast palju rohkem huvitatud inimesega suhtlemisest) käis viis erinevat inimest toomas, ja siis lõpuks läksime ikka kõik koos, et nad nööride-lintidega ühte karjamaanurka suruda, või mõnikord lasime võimalusel teised märad kõrvale karjamaale ja siis see üksik ei tahtnud üksik enam olla ning andis alla. Ei imesta ka, sest tallitulemine tähendab nende jaoks paremal juhul lihtsalt kiiret skännimist, aga halvemal juhul mitmepäevast boksivangistust piiratud kopliskäimise ajaga ja kes see ikka seda eelistaks vabalt sõpradega suurel karjamaal elamisele.

Aga nende märadega on natuke teisiti kui noorte hobustega - noored hobused on kartlikud, aga märad on lihtsalt väga targad ja iseteadlikud. Olen aru saanud, et nende puhul kehtib rohkem kui kellegi teise puhul see, et hobune peab sinu juurde tulema ja mitte vastupidi (kehtib siis nende teada-tuntud "raskestipüütavate" kohta; ülejäänutele võib muidugi samamoodi lihtsalt ligi kõndida ja päitsed pähe libistada). Niipea, kui see tark mära saab aru, et sul on plaan teda kinni püüda, siis on sinu võimalus selleks korraks läinud. :P Ma liigun tavaliselt alati temale kõige lähemal oleva teise hobuse suunas (ja loodan, et see teine hobune samasugune "põgenik" pole), sügan teda, söödan miskit nänni, mis kaasa võetud on, ja see meelitab tavaliselt kõrvalolijad ka kohale. Vähemalt siiani. Küllap varsti leidub mõni, kellega see meetod ka ei toimi.

Ja no teine asi on muidugi see - kehtib kõikide hobuste kohta - et millal iganes ma hobust karjamaalt tooma lähen, siis üritan teha kõik selleks, et see talle pigem positiivselt meelde jääks kui negatiivselt. Palju kiitmist, sügamisi, head süüa ja seda kõike ka siis, kui tegemist on keerulise hobusega ja sa kulutasid just pool tundi tema kättesaamiseks ja sul on kiire ja sa oled närvis ja hobune ei kõnni korralikult käekõrval ja sada muud muret. Kui sa ühelgi neist sajast lased ennast mõjutada ja peale päitsete pähe saamist või nööri külge panemist oma pahameelt hobuse peal välja elama hakkad (ei jõua kokku lugeda, kui palju kordi ma sellist asja näinud olen), siis võid kindel olla, et järgmine kord on tema kättesaamine veel keerulisem.

Kaldusin vist sellest noorte hobuste teemast nüüd küll kõrvale, nagu ikka kipub juhtuma. Aga ega ma kokkuvõttes ei tahtnudki muud öelda, et nad on vahvad ja tublid. :P Esimesel päeval tuletasid nad mulle meelde, kuiiii väsitav selliste vähetegeletud hobustega alustamine on.... ning alates teisest päevast tuletavad nad mulle iga kord meelde, kui õppimisvõimelised ja kiire arenguga nad on.

2 nädalaga on saanud umbusklikest beebidest mõnusad taskuloomad, kes trügivad üksteisevõidu selle nimel, kes esimesena boksist välja trenni võetakse.
SEE on see, mille pärast mina hobustega tegelen.

Elu on olnud viimasel ajal väga keeruline ja samas ka tihedalt tegemisi täis (viimase kahe kuu jooksul on mul olnud täpselt üks vaba päev), mistõttu on ka blogimine päris unarusse jäänud. Kõigest ei jaksa ega oskagi tagantjärgi rääkida, aga midagi võiks ju hobustest ikkagi kirjutada.

Zynergie kohta ei leia ma piisavalt kiidusõnu, sest kuskil on tal mingi lambike põlema läinud - või äkki hoopis minul, kes teab? - igatahes on koostöö nende suvenädalate jooksul suure hüppe ülesmäge teinud ja esimest korda üle pika aja tunnen jälle, et kõik läheb täpselt õiges suunas. Zinyga on ju väiksest peale väike "pinge" peal olnud, sest tahtsin temaga jätta tegemata kõik need vead, mida Albatross välja kannatama pidi, ja oma kõikide aastate tarkused kokku võtma, et temast võimalikult tore hobune kasvaks. Ideaalid on toredad küll ning kuigi tema saduldamine läks hoolimata Ziny kärsitust iseloomust väga lihtsalt, siis edaspidi hiilis ikka ratsastuse (ja ka mõne muu) koha pealt sisse probleeme, mida ma oma pingutustest hoolimata vältida ei osanud. Aga nüüd äkki on need senised probleemid kuidagi iseenesest lahenema hakanud ja mul on temaga ratsutades superhäid hetki olnud.

Eelmine kord postitatud video annab hea ülevaate tema praegusest tasemest - tookord oli selline üsna keskmine trenn, veidi võib-olla sai kiirustades tehtud ja esimestes traavides pole päris nii palju stabiilsust kui mõnel paremal päeval. Tjah - mingist "tasemest" selles videos tundub muidugi naljakas rääkida, kuna muud me ju seal ei tee, kui ainult kolme allüüri mõlemas suunas, aga just liikumiste üldise kvaliteedi mõttes ongi minu meelest edasiminek toiminud. Natuke harjutame ka sääre eest astumist ja kontragaloppi, aga mitte veel videojäädvustuse tasemel. :P

Galopis on vist kõige suurem edasiminek - ma tõesti ei tea, mis juhtus, aga ühel päeval Z otsustas, et ta suudab nüüdsest ennast galopis ilma probleemideta tasakaalustada ja kanda, vajadusel 10 meetriseid volte teha ja nagu öeldud, isegi kontragalopi võtsime käsile. 3-aastasena kordel oli tal kohutaaaaav galopp - kiirustav, erutumise tõttu (ta läks alati kordel kiiremaid allüüre tehes väga erksasse meeleseisundisse) ilma korraliku taktita, seljast nõgus jne. 4-selt sadulas galoppi tehes sai rütmi heaks ja tempo veidi rohkem kontrolli alla, aga siiski kippusid sammud kiiremaks ning Ziny pingesse ja kõveraks minema. Ja siis nüüd järsku jookseb ta ilusasti enda alla, rahulikus tempos ja hea rütmiga galoppi, mida on võimalik väikeste sammude kaupa ka kokku võtta ja edasi sõita ning täitsa arvestatava suurusega pöördeid/volte teha. Väga mõnus! :)

Traavis on suurim edasiminek ka vist see, et tempo on paremini kontrolli all. Nüüd julgen juba vahepeal häästi ettevaatlikult talt samme pikemaks küsida ja kohati täitsa reageerib - eelmine suvi pidin suuremas osas trennidest tegelema sellega, et ta rahulikuks saada ning kuigi ta tegelikult oleks juba tol ajal kindlasti rohkem erinevaid "ülesandeid" trennis tahtnud ehk nt sammupikkuse ja tempomuutuseid, siis edasi sõitmine viis peaaegu alati kiirustamise ja kramplikuseni, nii et tol ajal ma sellega väga palju ei töötanud.
Samuti on vasaku ja parema poole erinevus oluliselt vähenenud - alguses oli suunamuutust tehes selline tunne, nagu oleks uue hobuse selga istunud, sest liikumine oli teises suunas hoopis teistsugune + loomulikult oli raskem painutada jms, siis nüüd on mõlemad pooled ühtlustuma hakanud. Jaa, endiselt ta vahel "unustab", et vasakut pidi on ka võimalik ennast korrektselt asetada, aga see vajab korraks meeldetuletamist ja siis toimib jälle, nii et... tundub, et see polegi talle füüsiliselt nii väga raske, aga ilmselt on tal ka automaatsed harjumused keha kasutamise mõttes üsna sügavale sisse süübinud ja läheb aega, enne kui neist päris lahti saab.

Samm.. noh, samm on ja jääb ilmselt alati kõige keerulisemaks. Kui ta mul käekõrval kõnnib, siis on suuteline ilusat ja pikka sammu tegema, aga seljast hakkab tal see pea ja kael väga lihtsalt üles-alla kõikuma (nii ratsmekontaktiga kui ilma, ning nii kiirema kui aeglasema tempo juures), ja võtab sammupikkust ka lühemaks muidugi kohe. Hetkel ma väga sellega midagi pihta hakata ei oska, aga... äkki see laheneb ka üks hetk iseenesest? Haha, mul on üsna asjalikud plaanid hobuse treeningu koha pealt eksole, ootan ja vaatan, kas asi hakkab toimima ilma minu sekkumiseta. :P Aga no - ausõna, paljud mured lahenevadki iseenesest ilma konkreetselt probleemiga tegelemata, kui lihtsalt õiges suunas ja rahulikult püüda hobust edasi treenida.

Hobusega võrreldes  palju enam probleeme on mul muidugi iseendaga, nagu ikka - ja need on ka need, millest on keerulisem lahti saada. Aga et mitte postitust 10 lk pikkuseks venitada, siis ma neist detailselt praegu kirjutama ei hakka. Video on igatahes superhea asi analüüsimiseks ja õppimiseks, nii et võtsin eesmärgiks nüüdsest kindlasti püüda kedagi tihedamini enda trenne filmima meelitada. 5 minutist korraga juba piisab täiesti, et mingi ülevaade saada ja uued põhilised eesmärgid paika panna, millega esmajoones tegeleda vaja on.

AGA... nagu ma mainisin, siis elu on keeruline ja otseloomulikult ei saa kogu see asi nii lilleline olla nagu äsja kirjeldatud. Kuigi otsus Ziny müümise või mittemüümise kohta sai praegu edasilükatud ja sellega ajutiselt üks väääga raske kivi südamelt ära veeratud, siis nüüd hakkas Z lonkama. Teatud põhjustel on mul selle lonke osas ausalt öeldes veidi halb eelaimdus (võib olla seotud ka asjaoluga, et mul on Eestis krooniliselt lonkav Albatross ja olen üsna tundlik selle teema suhtes), aga loomulikult loodan, et ta sai lihtsalt mõnelt koplikaaslaselt nätaka või on jala välja väänanud vms. Homme ilmselt vaatan, kuidas olukord on, ja kui endiselt lonkab, siis peab kuskilt otsast proovima hakata põhjust välja selgitama, sest niisama jalga vaadates-katsudes pole miskit aru saada.

Muid hobuseid on mul ka natuke sõita, nagu ikka... nende seas seekord ka Ziny issi, kes jälle Firfodis tagasi on. Kunagi aastaid tagasi sõitsin temaga ja ei saanud üldse hästi hakkama, sest peale on mul kogu aeg isu olnud uuesti proovida, sest oma arust ma ratsutan ikka natuke paremini nüüd kui... ca 4 aastat tagasi? Ja no tuleb välja küll paremini. :) Ta on ka hästi energilise olekuga ja seetõttu kipub käes veidi minu maitsele tihtipeale liiga raskeks minema, aga sellega siis kõige rohkem tegelemegi. Pean harjutama ALATI esimese märguande istakuga tegema ja alles siis ratset kasutama ning mitte langema mingisse tirimisvõitluse lõksu, kuigi kui hobune lihtsalt suure sammuga edasi vuhib, siis on see vahel küllaltki suur väljakutse. Aga parematel hetkedel on muidugi supertunne, galopiküljendused on mu lemmikharjutus temaga, sest... kui need hobusele nii lihtsad on, siis tekib endalgi tunne nagu oskaks midagi. :D Üldiselt on ta ikkagi vahva ja tublisti käitunud ka, hoolimata sellest, et hetkel käib veel tihe paaritushooaeg ja trennidega vaheldumisi tegeleb ta ka selle tööga igal nädalal 3-4 korda.

Lisaks ratsutamisele teen natuke maatööd ka, ja selle jaoks on mulle seekord GP hobune eraldatud. :D Privileeg missugune. Tegelikult on tegemist meie talli täkuga, kelle võistluskarjäär tänu Taani teada-tuntud skandaalsetele ratsasportlaste "heale tööle" läbi on, aga... me mõtlesime, et maatöö võiks talle kasulik olla. Kuna tal kogu tugielundkond nagu füüsiliselt peaks töötama ja probleemiks on närvikahjustus, siis... tasub võib-olla proovida? On ju küll ja veel mingi õnnetuse tagajärjel osaliselt halvatud inimesi, kes pika füsioteraapia ja harjutamise tagajärjel hämmastavaid edusamme teevad, nii et teoorias võiks see ka hobustega toimida. Ja noh, ega me just nullist ei alusta enam, täkk suudab ilma probleemideta kõigis kolmes allüüris liikuda, lihtsalt teatud spetsiifilisi liigutusi tehes ei ole tagajalad nii hästi kordineeritud kui tervel hobusel. Mul on juba igasuguseid kavaletiharjutusi ja muid mõtteid peas ja kuigi ega tegelikult suurt midagi loota ei tohi, siis... katsetada võib ju ikka. Ja no pealegi oskab ta käekõrval imehästi piafeed teha, nii et kui muud kasu pole, siis ma vähemalt saan seda nautida ja kujutada ette, kuidas minu hobused ka seda tulevikus oskama hakkavad. :D

Mul oli küll idee koolisõidumaailma ja meistrivõistluste jms teemal ka midagi kirjutada, kuna see tundub nii ääretult populaarne hetkel olevat, aga... ei viitsi rohkem hetkel kirjutada ja ega mul võib-olla midagi uut ja huvitavat selle äraleierdatud teema kohta öelda olekski. Või siis mõtlen veel natuke ja kirjutan hiljem. Korralikelt koolisõidufännidelt ma saaks nagunii peapesu selle eest, et ma eelmine nädal Aachenist läbi sõitsin ilma meistrikatele jalga tõstmata :D, aga ma usun, et FEI-tv pakkus oluliselt asjalikumat pilti olukorrast kui kohapeal kilomeetri kauguselt binokliga koolisõiduplatsi otsides (sest pildi järgi tundusid pealtvaatajad areenist umbes täpselt nii kaugel olevat). Ega ma õige fänn pole nii või teisiti, sest võistluskoolisõidu eesmärgid, hindamised, treeningmeetodid ja muu asjaajamine lähevad endiselt ikka kohati väga suure ringiga minu arusaamistest mööda. Mis ei tähenda muidugi, et ma häid ratsutajaid või hobuseid ei tunnustaks - mul on väga hea meel näha, et neid ikka leidub ka mustade lammaste kõrval. :)

Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, mis siis veel videost rääkida, eksole? Ehk siis ma ei hakka siia hetkel romaani kirjutama, võib-olla järgmine kord teen väikse tagasivaate.

Tubli Ziny, kes on selle aasta aasta jooksul kokku peaaegu kolm nädalat trenni teinud: