The world's greatest

Järjekordselt tuletas Albatross mulle meelde, miks ta maailma parim on. :)

Ilma minu erakordse lolluseta poleks tal üldse olnud tarvis midagi tõestama hakata, aga noh - läks, kuidas läks. Albatross kahjuks omale ise omaniku valida ei saa.


Nagu te ilmselt teate juba, siis meid kummtavad aeg-ajalt need vanad toredad treileriprobleemid. Peale viimast õnnetut transportimiskatset võtsin uuesti selle pika teekonna ette, et õpetada teda treilerit mitte kartma ja end seal turvaliselt tundma. Kõik läks üsna enam-vähem hästi, nüüd see nädal olen veel igaks juhuks kõike kinnitanud. Eile siis viimast korda harjutades panin isegi transpordikaitsmed peale, et täna võimalikult vähe uut ja ebatavalist tema jaoks oleks. Kõik sujus suurepäraselt, Albatross jalutas ise minu ees treilerisse, nii et ma sain puu tema järgi kinni panna, ja noh, super lihtsalt. Niikaua, kuni ma teda uuesti välja tahtsin lasta ning tagumise puu ilma mõtlemata tagant ära võtsin nii, et ta alles eest nööriga kinni oli seotud. Vägaväga rumal tegu.

Nüüd, kui ta just oli nii supertubli olnud ja üks päev jäänud transportimiseni, suudan mina teha maailma kõige lollima vea ja sellega suure tõenäosusega kõik ära rikkuda. Ma olin niinii vihane enda peale (olen siiani) ja no... ühesõnaga ma võiks jäädagi sellest siia kirjutama.

Albatross üritas tagurdada, aga ei saanud, läks tirimispaanikasse, kuni lõhkus päitsed ära ning pääses treikust välja. Kummalisel kombel ei läinud ta põhimõtteliselt üldse närvi. Tundus, et kui ta veel kinni oli, toimisid ainult loomulikud instinktid, mis nö kainelt mõelda ei lasknud ja tirida käskisid. Niipea, kui ta survest aga vabanes, rahunes ta silmapilkselt ning jäi isegi sinnasamasse, esijalgadega treiku rambi peale, rahulikult seisma. Läksin talli, vahetasin päitsed ära, tagasi treiku juurde, ja hobune jalutas sisse nagu MITTE MIDAGI poleks juhtunud.Ma ei saa öelda, et ma otseselt imestasin selle üle, aga tõesti - see oleks täiesti normaalne tema puhul olnud, kui ta oleks teisest katsest keeldunud.

Selle eelneva jutu kirjutasin tegelikult juba eile õhtul, aga ei julgenud veel postitada, kartes midagi ära sõnuda. Aga nüüd, kui hobune väga rahulikult ja kenasti taas Tartusse sai toimetatud, võib teda kiita küll. :) Isegi mu kõige rumalamad eksimused annab ta mulle andeks.

Kahjuks ei olnud täna eriti aega teda sinna vaatama jääda, aga ma väga ei muretse, sest 3 kuuga ta ju vana kohta ei unusta ning karjamaale lastes käitus üsna normaalselt - oli muidugi erutatud uute hobuste suhtes jms, aga mitte otseselt närviline.

Ahsoo, trenni koha pealt tahtsin veidi rääkida suuga kaasa töötamisest. Kuna praegu on väga suur osa mu tähelepanust koondatud sellele, et ta ise suulist mäluma, otsima, ning sellega kontakti hoidma hakkaks, mitte lihtsalt survele järgi ei annaks, siis olen enne trenni püüdnud teha mingeid nö harjutusi, et saada teda mäluma. Päris harjutuseks pole seda vist õige nimetada, aga kui suulist hobuse suus natuke liigutada (tõsta üles kõrvade poole, mitte taha alalõua ja rinna poole), siis peaks ta suus midagi toimuma. Albatross tõestas aga end selle koha pealt küll äärmiselt tuima suuga olevat - st ta isegi mitte ei reageeri sellele. Ma võisin suulist igatpidi seal suus liigutada, lõpuks isegi torkasin näpud suunurgast suhu ja liigutasin neid, aga ta lihtsalt ei teinud sellest välja. Üldse mitte. Kui ma väga kõvasti kangutaks, siis ta muidugi tõenäoliselt teeks suu lahti vms, aga sellisest reageerimisest pole nagu eriti kasu, seega ma ei hakanud oma märguandeid tugevdama, vaid lihtsalt jätsin asja sinnapaika.

Kui aga istuda tal juba seljas, mingeid harjutusi teha, mingi aeg juba sõitnud olla, siis hakkab ta suu küll tööle - ilmselt mitte ideaalselt, aga ta vähemalt teeb sellega midagi. Ja viimane kord, kui trenni lõpus maha tulind, siis reageeris ta suulise liigutamise peale täpselt nii nagu peaks. See on tõesti veider, miks ta ratsutamise ajal sellele reageerima hakkab, aga enne trenni justkui ei tunnekski midagi. Nii palju on selles tähelepanekus positiivset, et järelikult ma ei saa trenni jooksul oma kätega midagi vääga kohutavat teha, kui ta suust nö pehmemaks või rohkem tööle hakkab. Aga imelik siiski... ei MINGIT reaktsiooni alguses.

Kui hobusel suu hästi töötab, siis tekib tavaliselt huulte peale natuke vahtu. Lisaks sellele (või selle asemel) mõned hobused aga lihtsalt ilastavad hästi palju ja neil tilgub suust pidevalt sülge - see ei ole minu arust positiivne märk. Albatrossil hakkab suunurgast ila tilkuma üsna varsti peale seda, kui ta valjad pähe on saanud, ometi ta tihtipeale isegi mitte ei liiguta oma suud (nagu just kirjeldasin) - seega sülje eritumine ei ole kindlasti märk sellest, et suu töötab. Pigem vastupidi - sülg hakkab välja tilkuma siis, kui hobune piisavalt tihti ei neelata (mida ta peaks suulist mäludes tegema). Albatrossi puhul on seda liigset sülge küll vahel näha, rohkem just alguses, aga trenni lõpuks kaob see suuremas osas ära ja selle asemel tekib suu äärtesse pisut vahtu - seega positiivne muutus trenni jooksul vähemalt.

Backbackback to basics

Kuna Albatross siiski sai oma poolteist kuud puhkust, ei saa nüüd ka väga järsku ja aktiivselt uuesti töötama hakata, seega täna tegin veidi lõdvemalt ja võtsin ta päitsete ja kordega maneeži.

Korde - see on ka midagi, mille kallal iseenesest võiks proovida natuke tööd teha. Ma ei ole suur kordetamise fänn ausalt öeldes, aga kui ta suudaks korderingil oma tasakaalu ning otsesust pisut parandada, siis oleks kindlasti ka seljas lihtsam. Põhiline probleem Albatrossi puhul on see, et ta kipub pead sisse ning taguotsa välja viima. Tunduvalt tugevamalt avaldub see probleem just vasakut pidi kordetades, mil ta tihtipeale keerab oma kaela täiesti võimatult kõveraks ja sisse. Ning kui sellises asendis temalt natuke rohkem hakata nõudma (nt galoppi), tuleb talle tihtipeale täielik blokk ette. Kui ma ise natuke järeleandlikum olen, siis üritab ta ennast võib-olla näiteks teistpidi keerata ja paremale joosta hakata. Kui ma seda aga ei lase, võib asi lõppeda sellega, et ta ühel hetkel (enamasti see toimub alati ühes ja samas kohas - tavaliselt ringi lahtisel küljel) lõpetab jooksmise, teeb väiksema või suuremat sorti küünla (samal ajal keerab omal tagumiku välja) ning viskab kogu oma keharaskuse suuliste otsa. Keeruline kirjeldada, aga ühesõnaga täielik kokkujooks.

Panin täna valjaste asemel päitsed lootuses, et kuna need ei anna oma märguandeid otseselt suhu, siis ehk ta ei hakka seda kaela niiiiiiivõrd kõverdama. Paremat pidi oli täitsa hea, kuid vasaku poolega oli ikka alguses üsna palju probleeme. Siit ka küsimus neile, kellel on rohkem kogemusi kordepäitsete kasutamisega - kas korde kinnitamine nö nina peale (nagu kordepäitsetega võimalik) on kellelgi aidanud hobuse kaela kõverdamist vähendada?

Ma olen Albatrossi proovinud kordetada nii päitsete kui suulistega, suuliste külge kinnitanud kordet igasugustel erinevatel viisidel (ühe suulise külge; läbi ühe suulise teise külge; kordedelta abil; üle kukla), ning vahel harva lisanud külgratsmed ja korra ka libiseva, kuid seda kõverdamise probleemi pole miski kuigivõrd parandanud. Täna ma pöörasin kõige rohkem tähelepanu sellele, et ta pingul kordenööri peale hakkaks oma pead rohkem allapoole tooma. Mida rohkem ta sellest aru sai ning esimese reaktsioonina pead ja kaela allapoole tõi, seda vähem loomulikult esines seda kaela kõverdamise ning tagumikust väljajooksmise reaktsiooni. Seega paremaks läks asi küll, kuid järjest tervet ringi ta siiski piisavalt sirgena joosta ei suutnud.

Hiljem tegin õige pisut ka tööd käekõrval - õlad sees (selle ettevalmistuseks pööre esiotsal) ning sääre eest astumist. Enamasti, kui ma stekiga üritasin tema taguotsa tööd rohkem kontrollida, kippus ta esiotsaga minust liiga üle jookma või peale pressima. Seetõttu tegingi alustuseks lihtsalt pöördeid esiotsal - st, et ta pidi oma taguotsa küll vastavalt mu nõudmistele liigutama, kuid esiots pidi paigale jääma. Kui see oli saavutatud, siis sain tasapisi raja ääres hakata põhimõtteliselt esiotsapöördega (ehk taguotsa eemale liigutamisega) samal ajal nõudma edasiliikumist, kuid ta pidi alati austama minu seatud piire ning mitte omatahtsi rajalt ära kõndima. Painde võttis ta juba vabatahtlikult minu suunas, seega sellega polnud vaja vaeva näha, ning kõigest sellest kokku siis tuligi lõpuks välja õlad sees liikumine.

Sääre eest astumist (mis tegelikult vist pole sääre eest astumine, kui seda seljas ei tehta? :P ) tegin justnimelt jälle selle jaoks, et ta oma esiotsaga mulle peale ei tahaks trügida ning et mul seda veidi kergem kõrvalt kontrollida oleks. Esimene eesmärk oli, et ta õla/kaela/vms puudutamise peale enda esiotsa minust eemale viiks - ükskõik siis, mida ülejäänud keha parasjagu tegi. Kui see selge oli, siis lisasin taas natuke edasiliikumist ning oligi õige tulemus käes. Võimalik küll, et korrektse sääre eest astumise jaoks jäi tal taguots pisut liiga maha, st ei liikunud esiotsaga paralleelselt küljele, aga selle eesmärgi, mille jaoks sellist liikumist harjutada vaja oli, täitis küll piisavalt hästi.

Uue treeningaasta algus

Niisiiis - proovime nüüd uue hooga pihta hakata.

Albatrossi oli loomulikult hästi vahva peale pikka pausi näha. Esimene silmapilk paistis ta kole suur (nüüd ma saan aru neist, kes seda meie Kurtnasse saabudes ütlesid), aga harjumiseks läks aega umbes täpselt 20 sekundit, peale seda oli jälle väike armas Albatross. Muidu ikka samasugune nagu varem, ainult kabjad olid pikaks kasvanud, kuid see probleem sai nüüd esimese kahe päeva jooksul kah lahendatud. Veidi taldrikusarnased on nad tal ikka ka peale värkimist, aga noh - sellised need lihtsalt on ja selles osas väga midagi muuta ei anna. Pisike prei on kah nüüd suve lõpuks ühele jalale kallale tulnud. Ei tea, kust ta järsku tuli, aga siiani on seda tõesti hästi vähe ning ehk saab sellestki väikese ravi abil kiirelt lahti.

Mis trenni puutub, siis... jah. See on keerulisem jutt. Jutt tegelikult ei ole keeruline, olukord lihtsalt on. Ma ikka mõtlesin, et midagi pean oma tegemistes muutma ja nüüd peale väikest vaheaega on selleks ilmselt parim aeg. Eesmärkideks on:
- et Albatross oleks mõnus ja hea sõita. See on põhimõte nr. 1!, sest ma ei taha teha seal seljas midagi, mis mulle endale ebameeldiv või vale tundub. Asi ei pea edenema hiigelsammude kaupa (muidugi oleks tore, aga peamiselt üksinda mässates ei saa ma seda oodata või loota), kuid ma ei tee mingeid kompromisse selle nimel, et midagi temast natuke rohkem või natuke kiiremini "välja pigistada".
- kohati vähem ratsmekontakti, kuid see eest stabiilsemat
- reageerimine väga kergetele märguannetele
- hobuse lõdvestatus
... kui need asjad kõik toimima hakkavad, siis muidugi tuleb hakata taas edasi liikuma, midagi juurde õpetama jne, aga hetkel tahaksin taas veidi aega pühendada just neile põhialustele. Proovin veidi teistsugust lähenemist ja vaatan, kuidas see meie puhul toimib. Kui ei toimi, eks siis mõtlen edasi, kuid proovima peab, sest kuigi me oleme selle aasta jooksul (eelmisest suvest praeguseni) ikka palju-palju juurde õppinud ja edasi arenenud, siis päris kõigega ma pole siiski rahul olnud ja usun, et saaks paremini. Kõige olulisem on tõenäoliselt see, et mul oleks endal püsivust ja kannatust. Ja muidugi uusi mõtteid ning ideid pidevalt juurde tulemas, asendamaks neid, mis ei toimi.

Aga kui te Albatrossi blogiga koos puhata ei taha, siis kolige vahepeal siia: http://suvitaanis.blogspot.com/

Nüüd on raske... Sellepärast, et mu hobune on mulle nii tähtis ja ma lihtsalt ei saa teda kuidagi selles tähtsuse järjekorras tahapoole lükata. Mitte, et ma seda tahaks - ei tahagi, aga vahel kõik muu suure jõuga lükkab teda tahapoole. Ja kui ma isegi mõistusega mõnikord proovin seda teha, siis südametunnistus ikkagi ei luba.

Ja enda põhimõtetest on ka raske kinni pidada. Ma olen neist ju aastaid suutnud kinni pidada, isegi neil hetkedel, kui keegi minuga sama arvamust ei jaganud - sest ma nägin ju ise, mis kõige paremini toimis, mis oli õige ja mis vale. Aga nüüd on kõik millegipärast teistmoodi ja palju raskem...

Igatahes kulub puhkus meile mõlemale ära. Albatrossil on nagunii selliste ilmadega tõenäoliselt väga väsitav töötada ning mina pean lihtsalt järgi mõtlema, kuidas ma temaga edasi tegutsen, just ratsutamise poole pealt. Loodan vahepeal ennast natuke rohkem paika "häälestada" ja kannatust varuda, sest noh... tegelikult mul igasugune valik puudub. Tema on ja jääb alati esimeseks.

Naljakas veel, et kuigi varem ma selle peale üldse ei mõelnud, siis eile oli Albatrossi täitsa kurb talli jätta, teades, et ma teda poolteist kuud ei näe. Tegelikult ma ei ole ju üldse õnnetu, vastupidi hoopis, aga ilmselt ma olen sellega nii ära harjunud, et tema on osake mu (peaaegu) igast päevast. :)

Nüüd aga sätin sammud Taani poole ja blogiga jätkan ilmselt augusti lõpus.

Kurb mõelda, et mul on nüüd ainult üks koolisõidutrenn Albatrossiga jäänud. Tahaks ikka natuke pikemat aega mõne treeneri käe all sõita, sest üksinda tegutsedes mõned asjad lihtsalt jäävad toppama ja ei liigu edasi, ükskõik kui palju proovin. Aga mis teha... Albatross saab igatahes oma poolteist kuud välja teenitud suvepuhkust ja ma lähen Taani sõpradele (inimestele ja hobustele siis) külla. Oh, kuidas tahaks, et saaks Albatrossi sinna kaasa võtta ja natuke head nõu temaga ratsutamise kohta saada.

Aga tagasi reaalsusesse... siis tänane trenn oli selline keskpärane. Tegelikult midagi väga halba otseselt ei olnud, aga mingid pisiasjad, mida ma toimima ei saa, häirivad. Ja kuna neid pisiasju on nii palju, siis kokkuvõttes tekib neist juba palju suurem jama, mida ma kuskilt otsast parandada ei oska. Siis tekib väike masendus jälle.

Samm oli alguses päris hea. Erinevalt enamustest hobustest, on Albatrossiga just esimene samm alati kõige parem. Tavaliselt läheb samm trenni käigus ikka paremaks, kuna hobune hakkab vaikselt lõdvestuma ja töötama jms. Albatross aga tundub algusest peale enam-vähem lõdvestunud, lihtsalt mida edasi, seda väsinum ta on ja seda raskem on ka korralikku sammu nõuda. Ma arvan...

Traav on selles suhtes mõnus, et ma vahel suudan seal juba normaalselt istuda. Mitte alati ja mitte igal hetkel, aga viimasel ajal on neid hetki, kus ma KOGU energia ainult normaalselt istumise jaoks kulutama pean, õnneks vähem. Olen mõnda skeemi proovinud läbi sõita ja seal isegi keskmist traavi istunud, kuigi siis ma seda traavi päris keskmiseks ikkagi ei lükka. :P Kui ma tema sammude pikendamisele rõhku panen, siis kasutan kindlalt kergendatud traavi. Kõige parem on tegelikult nii, et esimesed sammud täisistakus ja edasi kergendamine, sest läbi sadula lükates ta hakkab palju ilusamini samme pikendama. Kergendades saan ju peaaegu ainult säärtega mõjutada ja siis kipub kiirustamine lihtsamalt sisse tulema.

Galopp on raske. Ei oskagi selle kohta praegu midagi täpsemalt rääkida. Vahel on mõnus, kui ma ta suhteliselt kokku võtan - siis on kõige üle parem kontroll jms, aga tegelikult liikumise kvaliteet kipub ära kaduma, mingit hüpet ei ole ja.. ühesõnaga ma seda eriti ei harrasta praegu. St ei võta teda galopis kokku, niisama galoppi sõidan loomulikult ikka.

Hehe, kõige vahvamini on ta praegu arenenud hüppamises. Ma olen seda nii vähe teinud, seega muidugi edusammud tunduvad ka suuremad, aga... päris toredalt tõesti hüppab. Viimane kord proovisin ise väga palju ka sammu jälgida - üksikutel oli väga hea, parkuuris natuke ununes vahepeal, aga mõnus oli ikkagi. Albatross hüppab nii kaugelt kui lähedalt nüüd juba sellise mõnusa energiaga, laseb mul valida, kuhu veel samm teha ja kuhu mitte (kuigi ma mõnikord jätan ta hätta ja ei vali) ja üldse on hästi tubli! Mulle ei meeldinud varem hüppamise juures see, et kaob veidi ära kontroll hobuse üle, olen lihtsalt mingi suunaja ja kaasreisija, aga nüüd tunnen ka seal juba koostööd. Ainult üle ei tohi pingutada selle hüppamisega, ta pole mul ju miski kergejalgne sporthobune. :P

AGA AGA AGA Trennid võivad küll rasked olla, aga tegelikult ta on ikka mul nii armas, et sõnu pole. :) Teeb mind iga päev uuesti õnnelikuks!

Kavaletitrenn

Traavi jaoks panin kaarekujuliselt kolm kavaletti. Kuna ma pole varem nii sõitnud (ainult kordetanud), siis jätsin hästi madalaks, otsad maha, ja vahed üsna lühikeseks. Alahindasin Albatrossi, ta sa nendega tegelt päris ilusasti hakkama, nii et isegi kitsaks jäi veidi ja siis ta vahepeal natuke lõppu lõikas, sest niimoodi diagonaalis sai pikema sammuga minna. Väga palju neid ei tulnudki, igatahes järgmine kord panen juba 4 kavaletti ja kõik otsad pukkide peale. Üldse peab tõdema, et kui ikka harjutada, siis läheb ka kavaletiteema paremaks küll. Alguses ta ju kolistas kõike, aga nüüd viimased korrad on täitsa enam-vähem olnud.

Galopp oli see eest peaaegu et katastroofiline. Panin kavalett, maalatt, kavalett. Mitte eriti pikkade vahedega, tahtsin natuke hüpet tema galoppi juurde saada. Kahjuks ei tule ma ise seal seljas ÜLDSE toime. Paremat pidi veel õnnestus kuidagi, aga vasakule minnes ei klappinud samm mitte ühtegi korda ja ma lihtsalt ei tea mida teha. Mõned korrad lükkasin küll pikemaks ehk siis kaugemalt ära - sellele ta reageerib küll, aga nii pikkasid sammusid suudab ta teha ainult ühe või heal juhul kaks, peale seda läheb see väga lamedaks ära ja seetõttu ei katnud ta enam järgnevaid vahesid ära, kas jäi kaugust väheseks või jäi kõrgust väheseks fuleel... kuigi need vahed polnud tegelikult üldse suured. Kuna ma väga palju varem enne takistust ei näe, kas samm klapib, siis jääb ainult mõni fulee aega asja muuta ja kokkuvõtmiseks sellest mulle temaga veel ei piisa. St ma võin küll sammu lühikeseks võtta, aga kui seda väga kiiresti või äkiliselt teen, siis kaob tal impulss täiesti ära ja nende lühikeste sammudega ta oma kolme latti lõpuni ikkagi ei jõua katta. Igatahes ma pean hästi palju mõtlema enne järgmist kavaletitrenni.


Üks päev mõtlesin õues ühte pisikest lattaeda paar korda vahelduseks hüpata - tuli ilusti ära, olin rahul. Ainult et pärast selgus, et see oli 90 cm. :P See ei ole kõrge, ma tean, aga ega me 90 cm eriti kõrgemaid pole Albatrossiga vist hüpanudki. Mina mõtlesin, et tulen mingit pisikest 70 cm korraks...