Friday, October 19, 2007

Treiler on nüüd sõber

Nii, tingimata ma pean alustama meie edusammudest treileriga. ;) Ma olen nüüd peaaegu iga päev üritanud temaga korra treilerist läbi käia, iga päevaga natuke rohkem nõudes. Mingeid tagasilööke meil pole olnud, vahel küll kõhkleb natuke, enne kui sisse tuleb, aga siiani on alati tulnud ja üsna kiiresti. Kõige kriitilisem koht on tavaliselt see, kus ta ka tagajalad peab luugi peale tooma - sealjuures ta tihtipeale natuke mõtleb, aga siis tuleb vaikselt edasi.
Täna näitas ta igatahes suurt valmisolekut, hakkas absoluutselt ilma kõhklemata mulle treikusse järgnema, ilma et ma teda isegi spetsiaalselt kutsunud või meelitanud oleks. Kuna ta väga hoogsa ja enesekindla sammuga üles jalutas, siis kasutasin muidugi juhust ära ja mõtlesin, et proovin, kas ta on nõus ka kaugemale tulema. Ronisin ise täitsa treileri lõppu välja ja Albatross jalutas otsekohe järgi nagu oleks treilerisse minek kõige igapäevasem asi.

Nii et tema elu esimesest treilerisse panekust, mille jaoks kulus tund või paar ja palju kaklemist, oleme jõudnud tänaseni, kus selleks kulus mõned sekundid, kusjuures ta tegi seda täiesti vabatahtlikult. :) Mul on lihtsalt nii hea meel, et ei oskagi kirjeldada.

Ainuke negatiivne pool on, et ma ei jõua piisavalt kahetseda seda, et kõige sellega ei harjutanud ma teda varem, enne igasuguseid transportimisi. Muidugi, enne Albatrossi esimest treikusõitu ma ju teda veel ei teadnudki ja see esimene pealepanek tekitas juba ilmselt piisavalt psühholoogilist tõrget, et iga järgmine kord järjest raskem oleks. Samas, see üks kord, millal ma teda proovisin treikusse kunagi saada, läks enam-vähem õnnestunult - kõhkles küll, aga tuli ikkagi natukese aja jooksul peale. Ma ei osanud arvata, et järgmine kord, kui seda tõesti vaja on, ta treikusse minemisest täielikult keeldub - ja loomulikult ei teinud temaga "kaklemine" midagi paremaks, mida ta nüüd loodetavasti juba kõigile tõestanud on.

Igatahes, hoolimata sellest, et tal oli mitmeid ebameeldivaid kogemusi treileriga, on ikkagi kannatlikkus ja leebe suhtumine sellest üle ja tulemusi toonud. :) Ma kindlasti jätkan tema harjutamist, sest õpitut on vaja kinnitada ja kunagi tahaks ka saada ta ilma kaera- või porgandiämbrita sisse, aga sinna me alles jõuame.

Kui nüüd natuke muust ka juttu teha, siis meil on kabjad kiiresti kulunud, nii et mõne väikse kivi otsa astudes või kõval pinnasel liikudes kipub poiss natuke oma jalgu hoidma. Vaatame, mis edasi saab, kui üle ei lähe, siis ehk kaalutakse isegi talle raudade allapanekut?

Trennis ma otsustasin mingiks ajaks galopi tagaplaanile jätta, sest talle meeldib väga sõiduplatsi sopastest nurkadest ja servadest ise sisse vajuda, see aga mulle ei sobi. Seega keskendume praegu sammule-traavile, siis ta ise ei vaju kuhugi ja mina ei pea teda nendesse sopastesse nurkadesse ajama ka, sõidan kuiva osa peal. Samm ja traav on täitsa okei, aga galoppi tahan rohkem lihvida siis, kui samm ja traav juba VÄGA VÄGA HEAD on. ;)

No comments: