Esiteks, tahaksin kindlasti kirja panna natuke midagi ühest maastikutrennist, mis oli üle pika aja üks parimaid. Meil oli üsna mõnus seltskond, algajaid polnud, seega oli suhteliselt mõnus tempo (ja teiste jaoks rahulik tempo on tavaliselt Albatrossi jaoks aeeeglaaaneee) ja galoppi tegime ka.
Seekord läksime läbi sellest samast kraavist, kus Hesti kunagi silla alla kukkus ja kinni jäi, läksime sealt aga seljas üle. Tähendab, mõned läksid ka maas, aga ma mõtlesin, et proovin siiski seljas ja polnud mingit probleemi. Manx natuke alguses aitas tal esimesed sammud käekõrval allapoole astuda ja siis edasi läks ta ilma vastupanuta. Täiesti uskumatu, kuidas üks loom ikka võib muutuda - aasta tagasi poleks ta vist 10 meetri kaugusele ka kraavist tulnud.
Kui tagasi tulime, siis tegime ühe kitsa metsaraja peal veel ühe jupi galoppi. Tavaliselt oleme seal alati traavi teinud, seda enam, et üks mahalangenud puu on ka tee peal ees, ühel pool kõrgem, teisel pool madalam. Kui madalamast poolest üle traavida, siis on see heal juhul hobustele lihtsalt natuke kõrgem samm, kui aga nüüd kõrgema poole pealt üle galopeerisime, siis vähemalt traavlid ja veel mõned hobud meie ees tegid ikka täitsa hüppe moodi asja. Albatross mitte, ta võttis lihtsalt õige pisut hoogsama sammu. Aga see oli super, sest ta isegi ei kõhklenud sealt üle minemisega. Ma mõtlesin, et seda võib äkki lugeda meie esimeseks hüppeks, aga kuna sealt tegelikult ei tulnud absoluutselt mingi hüpet välja, siis siiski mitte. :D
Lõpus käisime Sillega ka oma hobustega Liivaniidust (Sille suvilast vms.) läbi, nii et pärast saime jälle peaaegu teistega tee peal kokku.
Nii, siis tegime eelmisel nädalavahetusel oma noortele (Albatross, Prex ja meie 2-aastased Hugo ja Falsu) vabahüppeid. Ma millegipärast arvasin, et Albatross üldse hüpata ei oskagi, sest tal on küll selline täitsa ilus liikumine, aga ta on ise ikkagi kõrge ja sporthobustega võrreldes raskema kehaehitusega (puhaste torikatega võrreldes muidugi pigem kergema kondiga) ja vahest natuke selline kohmakas ka. Ja siis ma valmistasin ennast selleks ette, et ma väga õnnetu poleks, kui tuleb välja, et see hobune ei hüppagi. :D Aga rumal arvamine oli - hüppab küll. Ta tõmbas ikka mõned latid hüpete peal maha ka, aga mingit tõrget hüppamise ees ei ole ja kui tahab, siis saab üle ka, nii et ma alahindasin teda. Ta oli meil muidugi kaval ka, peale iga hüpet jooksis kiiresti lähima platsinurga juurde, kus piirde alt küünitades sai ennast mõne rohukõrrega "premeerida". Siis kui ma ta jälle kinni võtsin, siis sai veel suhkrut ka, nii et rahul võis ta küll olla. ;)
Hüppabki. ;) Tõukab küll pisut ühe jala pealt rohkem, aga hüppab. See on üks madalamatest takistustest, kuigi ega me neile esimene kord mingeid väga suuri kõrgusi tegelikult ei pannud ka.Üks päev oli meil aga hoopis kordepäev. Ma polnud teda üsna ammu kordetanud, aga panin külgratsmed peale. Külgratsmetega olen teda üldse mõne üksiku korra varem kordetanud, aga panin (kõige lõdvemalt, kusjuures) sellepärast, et enamasti kipub ta kordel (ja ka ratsa) õlast välja vajuma. Välimine külgratse siis hoiab väljast vastu ja ei lase seda niivõrd teha, samas kui sisemine painet hoiab. Ja nii saab korde ka kinnitada normaalselt, ainult sisemise suuliserõnga külge (kui kordepäitseid pole, siis on see minu arust ikka kõige korralikum lahendus, aga see ei tööta siis, kui teiselt poolt miski vastu ei hoia ja hobune ise ennast õigesti veel paigutada ei oska). Täitsa toimis temaga see, igatahes välja vajumist oli palju vähem, kui tavaliselt, ja galopid tulid kõik õigest jalast, nii et mul oli päris hea meel. Ainuke asi, mida ma külgratsmete puhul ohtlikuks pean, on see ratsme taha ära vajumine, aga hoolikalt jälgides arvan, et suudan seda vältida. Seekord oli küll kõik tip-top, ei vajunud ta kuhugi. Ja käsklused on ka siiani meeles, need vist ilmselt eriti kergelt meelest ära ei lähegi, arvestades hobuste suurepärast mälu.
Käekõrval tegutsemisest siis ka midagi - jooksin temaga üks päev platsil kavalette (ise väsisin küll täitsa ära :D) ja siis tuletasime igasuguseid "seis, tagasi, edasi, traav, jms" käsklusi meelde. Surve peale esi- ja tagaotsapöördeid tegime ka veidi. Neid peab temaga käekõrval veel harjutama, kui tahan millalgi seljast külgliikumisi proovida. Ta saab aru küll, et on vaja küljele liikuda, aga kui palju, millal, kust ja kuhu täpselt - see on natuke veel segane Albatrossi jaoks.
Ühe vahva asja õpetasin ka - tervituse. ;) See kujutab siis endast seda, et kui mina ulatan enda käe ja ütlen "tere", siis tema sirutab oma kabja mulle vastu. Igavesti lahedalt tuli välja, kuigi ma pean tõsiselt kaaluma, kas tasub talle sellist asja ka edaspidi meelde tuletada. Praegu ta sai küll aru, millal täpselt ta oma kabja sirutama peab, aga peab hoolikalt jälgima, et see ei saaks mingiks halvaks harjumuseks, millega ta nänni üritab kerjata. Niiviisi võiks elu üsna raskeks kujuneda.
Rohkem vist praegu ei kirjuta. Paar mõtet küll on, aga aeg on hiline ja nagunii keegi ei viitsi nii palju korraga lugeda ka. ;)
Isegi mina olen pildile jäänud. Mingi kummalise pildistamisnurga tõttu paistab Albatrossi pea olevat suurem, kui terve minu ülakeha. Päris nii see kindlasti ei ole - ta võib olla suur hobune, aga mitte hiiglane. ;) Aitäh muuseas Annikale, kes kõik selle päeva pildid klõpsis.
Siin... Albatross uudistab midagi ja on lihtsalt ilus.P.S. Poiss sai endale küna ka ja nüüdseks oskab juba ilusasti, nina kogu aeg künas, ilma laiali pudistamata sealt kaera süüa.
No comments:
Post a Comment