Monday, October 12, 2009

Kahe nädala tegemised

Plaan oli selline, et ma natuke aega ei kirjuta, selleks et saaks siis korraga midagi kirja panna. Nüüd aga selgub, et mul ei ole ikkagi midagi kokkuvõtvalt öelda võimalik. :D Meil on lihtsalt olnud nii häid kui halbu trenne, maastiku- ratsastus- ja isegi hüppetrenne, aga kõigist neist midagi kokku võtta on üsna võimatu. Kirjutan siis ikkagi lihtsalt kõigest natuke.


Positiivne on see, et nende peaaegu kahe nädala jooksul olen ma Albatrossiga sõitnud kõigekõige paremat traavi ja galoppi, mis ma temaga kunagi teinud olen. Nii et kohati nagu tipphetked. ;) Samas, neid mõlemat oli ainult natukene korraga, galopp oli hea ühel päeval ja traav paar päeva hiljem ning peale seda pole ma uuesti seda nii head tunnet tagasi saanud. Aga vähemalt andis see siiski omamoodi kindlustunde - ma vähemalt tean, milleks me parimatel päevadel võimelised oleme ja see polnudki väga paha. ;) Tuleb lihtsalt uuesti ja uuesti ja üha tihemini oma trennides sinnamaale jõuda.


Oskan öelda vaid niipalju, et heale galopile eelnes see trenn tükk aega traavitööd ning heale traavile eelnes palju sammutööd. Järelikult eeltöö on ikkagi üks tähtsamaid asju ja ilma selleta polegi midagi head loota - samas eeltöö ei tähenda alati, et järgnev asi ka hästi läheb (seda katsetasin ju teistes trennides see nädal, kus ta ikkagi nii mõnusaks ei läinud).
Üks trenn oli ta päris kehv ka, soojendasime maastikul ja siis läksime platsile, aga sinna pandi just sama päev uus pinnas ja see VAJUS nii, et ma tõesti tundsin, kuidas Albatross lihtsalt ei jaksanud joosta ja julmaltvajus ratsme otsa kogu aeg, kuidagi ei saanud teda sealt ära. Lõpetasin kiiresti ära ka, sest see polnud ju hobuse viga... Platsi tuleb nüüd palju kasta, siis peaks hakkama rohkem pidama.


Siis, maastikutrenn oli päris vahva, ma oleks peaaegu alla kukkund, aga eiiii. Tegime kuskil mäe nõlval kordamööda kolmekesi galoppi. Esimene kord pukitas ta siis, kui pidi all koos teistega ootama, samal ajal kui 3 minema kihutasid. Seda ma ootasin ette ka, et ta niisama seisma pole nõus. Jalutasime vaikselt ja siis järsku hüppab kohapeal õhku, aga selle saime kohe jälle kontrolli alla. Hullem oli siis, kui meie kord minna oli, kuigi selle pärast ma ise polnud eriti mures. Albatross on millegipärast teiste hobuste üle rohkem domineerima hakanud kui varem (võib-olla ta lihtsalt uues kohas pidi õppima enda eest seisma?) ja siis kui meil parasjagu kõigekõige kiirem hoog sees oli, otsustas ta täie kima pealt äkki ühele ponile meie taga täiega üles virutada. :S See viskas mind päris korralikult sadulast lahti, jalus kadus jms, aga hobustel võttis see ka muidugi tunduvalt hoogu maha ja Albatross kusjuures jäi täiesti kontrolli alla, kui ma teda (natuke vist ka ratsme otsas rippudes, kuna mu tasakaal oli olematu :( ) tagasi võtsin ja edasi jätkas normaalses galopis, nii et kõik läks hästi. Ma arvasin, et ta niisama pukitas - kui teada sain, et lüüa üritas, siis ol küll suht jube... õnneks keegi pihta ei saanud. Mulle meeldib, et ta veits enda eest seisab, aga ma ei tahaks, et ta ise kurjaks teiste vastu muutuks... :( Aga võib-olla see oli ka lihtsalt mänguhoos tehtud vms?? ma ei tea...


Ja viimaks siis hüppamine - ka seda oleme pisut harrastanud. Ma pean õppima teda rohkem liikuma panema - ta läheb küll sääre peale mu arvates päris ilusasti, aga ma lihtsalt ratsastustrennides proovin teda alati natuke pigem kokku sõita - tal on niigi pikk samm ja maneež pole väga suur ju. Siis kui ma ise kõike hästi teen, siis Albatross enamasti hüppab ka. Kui ma ennast jälgida ei suuda, siis ta ikka vajub peale takistust või hüppab hästi alt vms. Paar korda tulime ka ühte rida, kus oli 2-ne peneroll ja siis veel kaks takistust 1 fulee tagant - see oli suht katastroof. Ta pole (minuga vähemalt, vb Kurtnas Evelyga hüppas) ju peaaegu üldse mingeid ridu hüpanud, v.a. kunagi ammu Merle trennis mõne korra, nii et läks üsna ähmi täis ja vingerdas ja ei saanud aru, kuhu oma jalgu panna. Aga viimane kord läks juba täitsa ilusasti, ise tundus hullult keskendunud ja pingutas. :P Siis lõpetasime ka.


Ratsastuse koha pealt ma võiks siiski kokkuvõtlikult öelda, et nüüd ma suudan ta (mitte ALATI, aga enamasti) kõikides allüürides ikkagi enam-vähe ära lõdvestada, nii et nüüd tuleb hakata tõsisemat tööd tegema. Hea muidugi küsida, et mida ma siis siiani need 2 kuud olen teinud, aga ma ei saa ju hobusega mingeid koondavaid harjutusi vms teha, kui ta iga asja peale krampi läheb ja ei reageeri piisavalt hästi jnejne. Nüüd peaks olema eesmärgiks teda esiotsalt rohkem ära saada ja tagajalad aktiivsemaks muuta. Aktiivsemaks selles mõttes, et nad hakkaks kandma, mitte ainult tõukama.

Tegelt nüüd on ikkagi paljupaju asju veel, mida tahaks kirja panna, aga hetkel läks postitus niigi pikaks. Eks ma millalgi veel kirjutan.

1 comment:

R said...

iiggaapppäeeevvv!