Friday, October 16, 2009

Tulid mõtted pähe

Pmst ma olen Albatrossile õpetanud galopis steki peale tagant üles viskamise. Ma ei ole aru saanud, miks ta selle peale peaks protesteerima, kui sammus-traavis pole mingit probleemi, stekki iseenesest ta ei karda ja nagunii alati ainult natuke puudutan teda sellega. Aga nüüd mulle tundub, et see ei olegi protesteerimine - ta arvab, et peabki nii tegema!
Ma olen ikka "geniaalne", tõesti!

Õnneks tundus see mulle kummaline ja hakkasin asja üle mõtlema (ja nüüd loodetavasti leidsin siis lahenduse), mitte ei veendunud, et hobune hakkab vastu. Seega pole ma vähemalt Albatrossile ülekohut teind.

Aga kui aus olla, siis ma tean ju nagunii, et Albatross ei hakka vastu. :) Ta alati vähemalt püüab ning näitab siis välja, kui ta mingil põhjusel ei saa või ei oska.

Ükspäev tuli mulle pähe, kui tihti ma olen peale Albatrossi endale saamist temale mõelnud ja õnnelik olnud. Ja siis ma kujutasin ette, mis oleks, kui ma kõikide nende kordade ajal oleks talle mõelnud, aga hoopis samavõrd õnnetu olnud, sest ta oleks Soome läinud... Sellele on päris jube mõelda.

Kuigi ma teen temaga trenni ja tahaks õpetada mõnigaid asju, jõuda teatud tasemele, siis TEGELIKULT pole sellel kõigel ju mingit tähtsust! Ükskõik, milline ta on või milliseks ta saab, ikkagi on ta võrratu ja seda ei muuda miski.

1 comment:

sandraa1 said...

See viimane lõik on lihtsalt kohutavalt õige kõikide asjade suhtes ning kõik hobuste omajad peaksid nii iga päev vähemalt korra mõtlema. Super head 2 lauset, ausalt.