Juttu rohkem ratsaniku kohta

Vahelduseks otsustas Albatross mudas mitte püherdada, seega eile käis puhastamine kiiresti. Jalad pesin korralikult ära ja veendusin taaskord südamerahuga, et mingist preist pole jälgegi. Meil viimasel ajal tallis päris mitmeid on see kimbutanud ja siis ma natuke pabistan oma valgesokilise pärast, aga siiani asjata. :)

Trennis proovisin vahelduseks jälgida kahte asja enda juures - et ma põlvi liiga kinni ei suruks ja et ma mõlame ratsmega kogu aeg hobusega kontakti hoiaks.

Esimene neist oli veidi keeruline, kuna trenni alguses hobune oli suht puhevil, vaatas ringi igale poole, tahtis samme lühendada jne. Ja siis korra hüppas värava juures ka platsilt välja - ei tea, mis teda ehmatas. Igatahes tema hüplemise puhul on enamasti kasulik ikkagi jalgadega võimalikult ümbert kinni hoida, nagu mu kogemused näidanud on. ;) Muidu kipuvad teed lahku minema...
Aga üldiselt mul on see suht halb põlvedega surumise komme juba päris kaua olnud - vanasti ei saanud seda kergelt ära õpitud ja nüüd ei saa sellest kergelt lahti. Kui ma põlvedega surun, siis ei saa ma esiteks kunagi normaalselt täisistakut selgeks, sest hoian ennast sadulas kinni. Kui siis põlved lahti lasen, põrkan palju ja kõrgele. Seepärast ongi kogu aeg tahtmine need põlved kinni suruda - siis ju istun enam-vähem paigal sadulas ja on mugavam. Pisikese traaviga hobuste puhul toimib see eriti hästi, Albatrossi puhul mitte nii palju, sest tema traavi puhul pole neist põlvedega kinnihoidmisest tihtipeale piisavalt kasu ja natuke jääb ikkagi ebamugavaks.
Teiseks tõuseb mul kand kogu aeg üles - see on ka nende põlvedega seotud.
Kergendatud traavis ma niivõrd mingit vahet ei tundnud, täisistakus aga küll. Alguses muidugi oli suht ebamugav, aga ma sundisin ennast ikkagi mitte põlvedega suruma. Midagi hakkas arenema, kui ma tõsiselt üritasin kogu keharaskuse alla kanda suunata (ja lahtiste põlvedega oli see isegi võimalik :P), siis tõesti tundusin, kuidas hüppeliiges toimis nagu vedruna ja ma sain kohati päris ilusasti kaasa minna hobusega, ilma ülekeha liialt taha lükkamata (sest see on teine asi, millega ennast ära petta - istuda ainult nö kahe istmikuluu punkti peal ja kõhulihaseid pingutades puusaga kaasa minna igal sammul). Mõneks hetkeks mulle tundus, et ma võib-olla praegu sõidangi umbes nii, nagu ma ilusat täisistakut ette kujutan. Loodan igatahes, et sain mingi väikse nipi jälle kätte, mille kallal edasi töötada ja ehk tuleb ka mingi areng siis...

Teine asi - ratsmetega ühtlase kontakti hoidmine - on ka ju jubejube keeruline. Ma tõesti pole sündinud ratsutajaks, sest kõik tundub keeruline. :P Aga ma ei anna alla...
Seal mul on jälle selline komme, et kui ma rastet järgi tahan anda, siis ma ikka TÕESTI ANNAN. Taanis ma õppisin selle enam-vähem ära, et ma mõlemat ratset korraga väga palju ei kasuta, ja mõlemat korraga ka üleliigselt järgi ei anna. Kui ma aga ühe ratsmega kontakti säilitan (välimisega enamasti, aga oleneb muidugi hetkest), siis viskan ma teise tihtipeale korraks päris lõdvaks. Selle juures on mitu negatiivset asja - esiteks ei saa ma üldse kohe uuesti selle ratsmega midagi teha, kui vajadus peaks tekkima. Teiseks kui ma võimalikult kiiresti üritan sellepoolse kontakti jälle üles korjata, on see hobuse jaoks palju rangem - selles suhtes, et täiesti lõdvast ratsmest nt piirava kontaktini on ju palju suurem maa kui stabiilsest, neutraalsest kontaktist piirava kontaktini. Seega, üritan oma märguandeid võimalikult leebeks teha (andes palju järgi peale nõudmist), aga tegelikult teen rangemaks.
Seda äraviskamist ma kipun eelkõige tegema siis, kui ma väga aktiivselt teise poole ratsmega töötan - nt kui välimisega midagi teen, siis tean, et sisemist pole hetkel vaja, aga selle asemel, et seda stabiilselt hoida, lasen selle lõdvaks. Lihtsam on ju ka - kui ühe ratsmega kontakti pole, siis ma pean oma tähelepanu ainult sellel teisel käel hoidma, aga tegelikult peaks ikka mõlemat kogu aeg suutma kontrollida.

Osaliselt võib-olla mu natuke teistsuguse istaku tõttu, aga traavis oli Albatross lõpus juba supermõnus. :) Väga headel päevadel saan ma traavis nagu kõike-kõike teha (tema oskuste piires muidugi), ta reageerib enamustele märguannetele väga hästi. Edasi läheb hea meelega, tagasi tuleb peaaegu ainult keharaskusele, saab aru mõlema ratsme toimest, hoiab ilusasti kontakti ja on valmis iga hetk ennast sirutama, kui ma ratsme pikemaks lasen. Kui ma lõpus mitmeid ringe järjest pika ratsmega teen, siis ta küll vahepeal kaotab natuke kontakti, aga nii pikalt järjest ta ei peagi suutma veel ilma esiotsale vajumata ette-alla sirutatud kaelaga jooksma + tihtipeale on see ka lihtsalt ringivahtimise asi, kuna lõputraavis ta ei pea enam nii palju keskenduma minule ja hakkab vist rohkem omi mõtteid ajama. Aga lühikesel perioodil ja nendel hetkedel, kui ma järgi anna, ta sirutab 99% korral.... See on väga hea. Üksikute märguannetena teeb ta ka vahet, kas külje poole nõudes säär on sadulavöö kohal või tagapool, st liigutab vastavalt kas tervet keha või ainult tagumiku. Kui kõike korraga küsida (nt küljendamise, traversi puhul), siis satub natuke segadusse.

Sammus on veidi toorem, aga sellega pea lihtsalt ise rohkem tegelema. Ma olen niivõrd vähe sammus tööd teinud, et see ongi normaalne. Võib-olla peaksingi natuke sellele vahepeal rohkem keskenduma. Ahjaa, sammust peatuseid tegi ta eile ilusasti. Väga tihti jätab ta tagumised jalad ripnema ja isegi esimestega ei astu ühte joonde paigale, aga seekord oli hoopis parem. Vahepeal oli täitsa tunda, kuidas ta peatumiseks nö astus edasi piirava kontaktini, mitte ei aeglustanud lihtsalt kuni seismajäämiseni.

Aga galopp... see teeb ikka natuke muret... Ma olen sellest vist juba niipalju kirjutanud, et rohkem pole mõtet sama asja korrata. Kirjutan siis, kui midagi tunduvalt muutub.
Ma arvan, et seal on ka mingi detail, või nipp või misiganes, mida ma tegema pean, millele tähelepanu pöörama peaks. Samamoodi kogu aeg edasi sõites ei hakka midagi muutuma. Kahjuks ei oska ma praegu enam üldse aimata, MIDA ma täpselt muutma peaks.. olen proovinud üht ja teist ja mõtted on otsas. Samas ma tean, et vana joru edasi jätkata pole mingit mõtet. Võib-olla peaks üldse galopi natukeseks sinnapaika jätma ja proovima mingi aja pärast uuesti... Pea on lihtsalt tühi selle koha pealt. Soovitused on teretulnud ;) kuigi ilma nägemata ei tea ju keegi, mida ma täpselt teen ja ei saa seetõttu ka eriti aidata millegi muutmise osas.
Suve-sügise paiku ma tahtsin millalgi minna muruplatsile sõitma - Albatross oleks tõenäoliselt väga energiat täis olnud ja igast asju katsetanud, aga ma tahtsin proovida seal galopeerida - suhteliselt suure ringi ja kõvema pinnase peal. Et maneežis on mõnes kohas pinnas natuke liiga pehme - see võib asja küll raskendada, aga samas ma ei ole väga veendunud, et see peamine põhjus on... Nüüd aga on libe ja sopane ja muruplats ei tule kõne alla. Eiteaeitea.

Aga positiivset on ikkagi rohkem kui negatiivset ja ma ei lase mingil galopijamal tuju kogu aeg ära rikkuda. Albatross on tubli siiski! :)