Thursday, February 11, 2010

Taaskord peaga vastu seina... ja jätkame uues suunas

Esimene trenn peale vaheaaega oli tõeline katastroof, ma ei mäleta, millal meil viimati nii palju lahkarvamusi oli. Lahkarvamusteks pole neid vist küll õige nimetada, ta lihtsalt mingil põhjusel ei reageerinud isegi lihtsatele märguannetele nii nagu tavaliselt ja seega ei saanudki sealt midagi paremat tulla. Õnnetu olin küll. Teises trennis olid samad probleemid, kuid pisut väiksemal määral ja nüüd eile, kolmanda trenni ajal, tekkis mingi lootuskiir, sest kohati hakkas koostöö jälle sujuma. Ma ei tea muidugi, kas see haav võib-olla ikka veel häiris teda, samas katsudes ta välja ei teinud (võrreldes varasemaga, kui lõpuks hakkas juba ennatlikult haiget jalga eest ära üles tõstma või teise jalaga vehkima) ning nägin, kuidas ta karjamaal paari sõbraga ka hea meelega ringi möllas. Oli põhjuseks, mis oli, nüüd tundub igatahes parem olevat.

Jõudsin ka järeldusele, et ma annan talle ise tihti segaseid märguandeid. Ma ei saanud sellest varem aru. Mul nagu teoreetiliselt oli üsna selge ettekujutus olemas, millal ja kuidas ma teda mõjutama peaks, lihtsalt ei suuda kõiki oma kehaosi nii hästi kontrollida, kui võiks, seetõttu teen tobedaid vigu ja tema jaoks arusaamise raskeks. Tegelikult on asi veidi keerulisem, nimelt ma ajan ise oma peas juba kõik segi, mõtlen ühtemoodi, siis jälle teisiti, annan sama asja jaoks erinevaid märguandeid ja mingile teatud märguandele ootan olenevalt olukorrast erinevaid vastuseid. Ei tohiks olla nii.
On igasuguseid segadust tekitavaid asju - nt (üks PALJUDEST) mille järgi ta saab aru, kas sisemise sääre surve tähendab painutamist või selle eest ära liikumist või mõlemat korraga? Tugevus ei saa olla asja võti, sest ma ei taha, et nt sääre eest astumiseks ma teda suure jõuga eemale lükkama peaks. Teised juhtimisvõtted peaks selle kindlaks määrama, aga mis? Nt, keharaskus, aga siis ei saa ju mõlemat korraga nõuda. Või ratsmed - painutamiseks avan sisemise ratsme, samas selle peale ta tahaks juba sisse ka keerama hakata... Ühesõnaga ma pean väga täpselt läbi mõtlema, et ma "ütleks" Albatrossile seda, mida ma mõtlen. St, et minu mõeldud harjutuse või liikumise tõlgendamisel märguanneteks ei oleks nii palju vigu.

Teine asi, mida märkasin - väga suur osa mu ratsmekasutusest on ikkagi nö tagasisuunas, st tõmban ratset enda poole, olgu see siis kasvõi 1 cm. Annan märguande (vähemalt üritan!) õrnalt ja sujuvalt, aga SIISKI suunaga taha, pean rohkem jälgima seda. Nojah, maailmas on vähe ratsanikke, kes ratsmeid õigel määral kasutavad ja vist mitte ühtegi, kes neid liiga vähe kasutaks! :P Ainuke erand (mida ma ehk enam-vähem siis õigesti teen, vähemalt selles osas) on konkreetselt pööramine kuhugi poole, aga see vast tingibki selle, et nö ratsme avamise puhul ta tahab kohe ära keerata ja ei oska muid variante selle asemel pakkuda.

Ja edasi... sel ajal pole sisemise säärega surumisest enam abi, sest ta tõlgendab seda hetkel vaid painutamise jaoks, mitte õlaga eemale astumise jaoks. Seega, viin hoopis ratsme vastu kaela ja lükkan ta siis välja, aga selleks ajaks on juba õige lahendus ammu möödas ja midagi uut ja targemat ta juurde ei õppinud. Nõiaring. Vajab tööd. Ja see on kõigest üks näide.

Vähemalt muutus nädala alguse masendus seoses mõtete tekkimisega/selginemisega hoopis motivatsiooniks, nii et üritame edasi!

No comments: